Laupäeval jooksin kodu lähedal maanteel. Ilm oli ilus, see on nii lahe, et väljas on ikka veel sellised ilmad, mis lubavad ilma talvemütsita joosta. Kuna jooks jäi üsna hilja peale siis jooksin nii kaua kuni hämaraks läks ja siis hakkasin tagasi jooksma, kodu lähedale jõudes, ei olnud veel päris kotikas ja tegin veel ühe eedasi-tagasi […]
Mõeldes oma laupäevasele jooksule, avastasin piinliku tõe- ma olin läinud jooksma kahtlusega, kas ma ikka jaksan lõpuni joosta ? Mismõttes??? Kas ma tõesti mõtlesin nii? Jaaaaa!!! Uskumattu, mis need viimased kuud on minuga teinud, usk enesesse on kukkunud kolinal alla. Varem uskusin, et olen kõigeks võimeline, sealjuures jooksma maratoni ajaga 3:30, nüüd siis ei uskunud,
Eks see selgub pärast maratoni kas oli õige otsus aga hetkel ma olen küll põnevil 🙂 See istumine ja mõtlemine, et ma nüüd hakkan, nüüd lähen, nüüd teen, ei vii mitte kuhugile. Olgugi, et Võrust Tallinnasse on päris pikk maa lihtsalt trenni tegema minna aga ma usun, et just seda mul hetkel vaja ongi. Kutse
Ma olen viimase nädala jooksul kolm korda alustanud sissekande kirjutamist. Tahaks justkui nii-nii paljust rääkida aga kirjutama hakates tundub kõik nii ebaoluline. See on see kui tulevad nii pikad pausid, ei oska enam suhelda 😛Kiire ülevaade möödunud nädalatest….töö, töö, töö, töö, külalised, külalised, külalised, trenn, külalised, töö, töö, töö, trenn, trenn …. Õnneks, õnneks, nagu
Hooaja viimane võistlus on läbi. Jah viimane ! Ei lähe Haanjasse maratoni distantsile. Kui kõik läheb nii nagu mina tahan siis äkki teen nädala lõpus ise ühe maratoni. Eks paistab 🙂 Laupäeva hommik algas nagu iga teinegi hommik ainult selle vahega, et ma ei viitsinud putru teha, ise ka imestasin, et mismoodi ma nüüd jätsin
Kukkuuuuuu !!!…………………(vaikus)Kukkuuuuuu !!!…………………(vaikus) See siis minu blogi seis hetkel 😉Olen proovinud mitmeid kordi alustada mingit sissekannet ja siis jälle pooleli jätnud, pole midagi asjalikku rääkida. Ikka jooksen …aga mis ma räägin oma üksluisest jooksmisest. Midagi huvitavat ka ei ole vahepeal juhtunud, ei ole põdraga kohtunud ….veel 😛Jooksen ikka kodu lähedal maanteel, väga kaugele ei julge
Üleeile jõudis mulle kohale….peale seda kui poeg ütles, et võiks jooksma minna ja mina vaatasin aknast välja ning ütlesin “mkmmm”. Väljas oli ju täitsa pime!!! Mis saab edasi? Linnas olid ju tänavad valgustatud ja ma võisin kuni Puigani joosta valgustatud rajal ükskõik mis kella ajal.Ok, ma võin ju natuke investeerida ja soetada endale pealambi aga
Paar päeva hiljem on sisimas selline suur rahulolu- jälle sai võisteldud! Kuigi ma läksin rajale mõtetega joosta tasa ja targu ning lõpetada hea enesetundega, läks ikka natuke teistmoodi 🙂 Laupäeva hommikul oli uni 06:40 läinud, koristasin ja kolistasin, nii et natuke hiljem oli terve pere üleval 🙂 Kuna õhtuks oli külalisi oodata siis tegelesingi hommikul
Ja ongi võistlus ukse ees, juba homme lähen üle pika-pika aja jälle võistlema. Olen ise nii põnevil nagu läheks esimest korda võistlema. Tean, et seekord ei lähe ma mingit kohta jahtima, pole siiski nii tihti saanud trenni teha kui oleks võistluse edukaks läbimiseks vaja olnud.Kardan hirmsasti, et ma ei oska oma tempot valida ja jooksen
Kuna minul jäi see aasta Tallinna maraton vahele siis jagan teiega Kristi(meie kolmiku üks liige) lugu.Väge lahe lugemine, aitäh Kristi. Muutusin isegi väga emotsionaalseks ja mis seal salata, poetasin paar pisaratki.………………………………………………………………………………………………………………………. Maratonipäeva hommikul ärkasin kell 7, tegin oma tavapärased tegevused, võidsin oma varbad sisse, et ville ei tekiks, panin guaraana taskusse, samuti ühe magneesiumi, sättisin