Ma olen siiski olemas

Ma olen viimase nädala jooksul kolm korda alustanud sissekande kirjutamist. Tahaks justkui nii-nii paljust rääkida aga kirjutama hakates tundub kõik nii ebaoluline. See on see kui tulevad nii pikad pausid, ei oska enam suhelda 😛
Kiire ülevaade möödunud nädalatest….töö, töö, töö, töö, külalised, külalised, külalised, trenn, külalised, töö, töö, töö, trenn, trenn ….

Õnneks, õnneks, nagu näha olen selle kõige juures trenni ka natuke jõudnud teha. Laisk olen ikkagi!!!

Pärast Munamäe jooksu ei ole suurt midagi juhtunud, õue trennid on ära jäänud, töölt tulles on juba täiesti kotikas. Paar korda olen toas võimelnud aga õiget rütmi/kava ei ole veel leidnud.
Nädalavahetustel üritan ennast ikka välja ajada, nii ka möödunud nädalavahetusel. Ilm oli sügise kohta ikka uskumatult ilus, et võimalust mitte kasutada.
Laupäeval jooksin 8 km ja pühapäeval kõndisin K1-ga ümber Tamula järve, nii hea oli 🙂

Loodan, et juba varsti on mul oma isiklik ergomeeter ja saan mingigi rutiini treeningutes tagasi. Hetkel on kõik nagu pudru ja kapsad, ei saa isegi aru mida teen ja mida tahaks teha. Iga sügisene triangel- treeningute koormus on väiksemaks jäänud, toitumisele ka suurt tähelepanu ei pööra…nüüd siis lõpuks, ma loodan viitsin ennast rohkem käsile võtta.

Eelmisest esmaspäevast vaatasingi kriitilise pilguga üle oma senise menüü ja viskasin sealt välj mõned pahad harjumused ja lisasin natuke tervislikumat staffi menüüsse.
Ja hetkel panen kokku enda järgi mugavdatud treeningkava.

Loodan, et leian mingi stabiilsuse…siis võite kindlad olla, et teen ka sissekandeid tihedamalt 🙂

Shopping Cart