Munamäe- Võru maastikujooks

Hooaja viimane võistlus on läbi. Jah viimane ! Ei lähe Haanjasse maratoni distantsile. Kui kõik läheb nii nagu mina tahan siis äkki teen nädala lõpus ise ühe maratoni. Eks paistab 🙂

Laupäeva hommik algas nagu iga teinegi hommik ainult selle vahega, et ma ei viitsinud putru teha, ise ka imestasin, et mismoodi ma nüüd jätsin pudru söömata, olen juba mitu aastat nii regulaarselt iga hommik putru söönud…ei tea, mis mõtetes oli.
Ärevust nagu ei olnudki, tahtsin rajale saada, et teada kas suudan parema enesetundega joosta kui Kütiorus. Eesmärk puudus, Kristi püüdmine ei olnud reaalne 🙂 seega ei olnud reaalne ka eelmise aasta aega püüda, mis oli 1:03 (eelmise aasta sissekannet saab lugeda siit )

Enne starti võimlesime juhendaja õpetuste järgi ja see tegi keha mõnusalt soojaks.
Stardis oli päris palju rahvast, mulle meeldis, hea on joosta suures seltskonnas.

Start

Stardis võtsin kohe mõnusa hoo sisse, algus läks ju kõik allamäge aga kui kaks kilomeetrit oli joostud siis lasin tempot allapoole,kõhus hakkas pistma ja korraks ehmusin ära. Noomisin ennast natuke ja edasi lasin juba mõnusas rütmis, kõik kes olid stardis mööda läinud, olid pikalt eest läinud ja need kes taha jäid, neid püüdsin seal ka hoida…aga nii mõnegi lasin ikkagi mööda.

Grupi esimene 🙂

Suure osa jooksust jooksin ikkagi üksi, kambas joosta ei olnud tegelikult sellel rajal võimalik, metsa ja põlluteed olid päris kitsad.
Aga mul oli nii hea meel, et pärast teist kilomeetrit tundsin ennast kui kala vees, no tempo oli ka vastav, ei olnud just turbokiirus 😉 aga see oli niii, nii lahe, ma nautisin täiega, iga joostud kilomeeter tekitas minus sisemisi rõõmukilkeid ja see tunne, et ma suudan vabalt järgmise ja järgmise kilomeetri hea enesetundega läbi joosta, oli võimas.
Eriti uhke olin tõusude üle, ühtegi tõusi ei kõndinud 🙂 Ma olin tõsiselt sillas, et nii mõnusa enesetundega rajal olin, kilomeetripostid vurasid meeletu kiirusega.
Igal tõusul muigasin rõõmust sest meenus kuidas ma Kütiorus juba poolel tõusul alla andsin ja lihtsalt ei jõudnud, jaks sai otsa- kõndisin.

800 m enne finišit olin veel nii hoos, et jooksin kõige kõrgemal tõusul kahest naisest mööda.

Finiš

Finšisse jõudsin ajaga 1:08:39 (kaotus eelmisel aastale 5 minutit) ja aastal 2011 jooksin sama distantsi läbi ajaga 1:08:35 ( 4 sekundit kiiremini kui laupäeval)

Korraks ehmusin ära, et kas tõesti kaks aastat jooksutreeninguid ja võistlusi on kõik tühi töö olnud, olen samal tasemel kui 2011 alustasin…aga ei, see ei morjenda mind. Ma jooksin nii hea enesetundega ja ausalt mul ükskõik, mis see aeg oli.
Pisut piinlik on sellepärast, et suht kehva hooaeg oli aga lõpetasin antud jooksusarja oma vanuserühmas esi kohaga 🙂
Tõe huvides lisan, et kaks väga tugevat konkurenti (Silja Suija ja Monika Irves) katkestasid sarja vigastuse tõttu.

Nii see juhtus 😉

Hooaja (7 võistlust) kokkuvõttes N30 esikolmik

Nüüd kui ma olen taas leidnud selle jooksutunde, selle õige ja hea tunde, tahaksin hakata kiirust leidma. Küll ma varsti tagasi olen 🙂

Selline tahtmine on juba homme joosta aja peale näiteks 10 km 🙂

Minu hooaeg lõppes selliselt,
uutest tegemistest juba varsti

Lehva!

Shopping Cart