Mõeldes oma laupäevasele jooksule, avastasin piinliku tõe- ma olin läinud jooksma kahtlusega, kas ma ikka jaksan lõpuni joosta ? Mismõttes??? Kas ma tõesti mõtlesin nii? Jaaaaa!!! Uskumattu, mis need viimased kuud on minuga teinud, usk enesesse on kukkunud kolinal alla. Varem uskusin, et olen kõigeks võimeline, sealjuures jooksma maratoni ajaga 3:30, nüüd siis ei uskunud, et suudan joosta läbi tühised 21 km 🙂
Mitu korda tabasin ennast laupäevase jooksu ajal mõlgutamas mõtteid teemadel aga kui mu jalad hakkavad valutama, äkki hakkab pistma, võibolla on ikka liiast nii äkki nii pikalt joosta jne. No täitsa hull! Sellised negatiivsed mõtted ei sobi tegelikult üldse minule aga nii ma mõtlesin ja olen viimased kuud niimoodi mõelnudki- kas ma suudan, kas ma jaksan, kas, kas, kas???
Väga eredalt tuleb meelde Kütioru jooks kus ma andsin rasketel tõusudel nii kergelt alla ja hakkasin kõndima… ja kui mitu korda??? Päris mitu!!!
Mäletan kuidas ma varem tõuse joostes mõtlesin: “Gätly, Sa ei hakka kõndima, sa ei ole nii nõrk, Sa suudad, lidu aga edasi, leia õige hingamine ja mine!!!!”
Mis siis juhtunud on?
Olen vist endalegi märkamatult oma eesmärkide latti lasknud nii alla, et mul on täiesti piiiinlik. Enamus oma viimastest jooksudest olen läinud jooksma mõttega läbida distants.
Varem läksin ikka ja ainult rekordit püüdma kuigi ma tihti seda kõva häälega välja ei hõiganud 🙂
Võibolla olen ülekohtune- tegelikult on ju põhjust mitte tulemusi loota kui ma olen viimasel ajal nii vähe trenni teinud …aga siiski, usk peaks ikka alles jääma. Usk ja lootus, et ma suudan…suudan joosta 21 km, suudan joosta maratoni, MA SUUDAN!
Ma ise pean ennast läbi ja õhki positiivseks inimeseks. Seda enam on minu ahastus suur, et viimasel ajal on kõik teistmoodi.
Usun, et minu paljude edukate(minu jaoks) võistluste põhjuseks on just see minu positiivne mõtlemine. Toon näitena oma esimese maratoni…paljud lähevad oma esimesele maratonile eesmärgiga see lihtsalt läbi joosta, mis ei ole sugugi vale. Esimene maraton tulebki mõnusa enesetundega läbi joosta aga mina sisendasin endale, et lisaks heale enesetundele suudan ka hea aja joosta. Jooksingi!
Nii hea on meenutada neid jookse, kui ma olin nagu väike rõõmupall täis energiat 🙂
Aga ma pean tõele näkku vaatama- tahes tahtmata ei jõua ma enam tii tihedalt jooksmisega tegeleda kui varem.
Sellest hoolimatta ma keeldun uskumast, et ma ei suuda rohkem. Suudan küll!
Ja nende mõtetega lähen ma ka Pääskülas rajale. Teen selle ära!
Ma usun taas endasse 😉