Kuna minul jäi see aasta Tallinna maraton vahele siis jagan teiega Kristi(meie kolmiku üks liige) lugu.
Väge lahe lugemine, aitäh Kristi. Muutusin isegi väga emotsionaalseks ja mis seal salata, poetasin paar pisaratki.
……………………………………………………………………………………………………………………….
Maratonipäeva hommikul ärkasin kell 7, tegin oma tavapärased tegevused, võidsin oma varbad sisse, et ville ei tekiks, panin guaraana taskusse, samuti ühe magneesiumi, sättisin paika oma ipodi, võtsin kaasa ka joogipudeli, mille Katrinilt laenasin, lahustasin sinna veega kaks geeli, sõin ning otsustasin liikuma hakata stardipaiga poole kella 8 paiku. Kuna stardipaika oli umbes kolm kilomeetrit otsustasin teha vaikse sörgi, et lihased soojaks saada, jõudsin kahekümne minutiga stardipaika ning otsisin üles pakihoiu.
Ootasin viimase hetkeni, et pikad riided seljast võtta ning lihased väga maha ei jahtuks. Päev tõotas tulla soe ja päikeseline, seetõttu otsustasin ka võimalikult lühikeste riiete kasuks. Kell näitas 8.45, kui otsustasin liikuda stardikoridori, minu number oli 840, otsisin üles õige sissepääsu ning jäin ootele.
Rahvas ümberringi oli rõõmus, minust natukene eemal seisis tempomeister Meelis Atonen, tema õhupallil oli tempoks märgitud 4:00:00, mida isegi püüdma läksin. Mõte oli läbida esimesed 6 km rahulikult, umbes 6 min/km ja siis juba järk järgult tempot tõsta, aga siinkohal ruttan juba sündmustest ette:)
Stardikoridoris oodates tundsin kõige rohkem puudust mõnest tuttavast näost, minu elukaaslane Toomas on olnud jooksudel mind saatmas ja finišis ootamas, kuid seekord ei saanud ka tema tulla, kuna vallutab Gruusias Kazbeki mäge. Vaatasin enda kõrval olevaid tüdrukuid, kes olid koos jooksu pärast väga õhinas ja arutasid, kuidas joosta, mis tempot hoida jne. aga teadsin, et minu kallis sõberanna Triin on mind kindlasti finišis ootamas, see tekitas hea tunde.
Kümme minutit oli stardini, kui kuulsin tuttavat häält tere ütlemas, see oli Hillar, kes oli samuti üksi tulnud, kuna tema naispere ei saanud haiguse tõttu maratonile tulla:(. Hillar jagas paar head soovitust ning manitses, et maraton algab alles 30-ndast kilomeetrist ning, et kui siis jõudu on pane täiega. Tänasin teda ja soovisin talle edu, ning käes see oligi, viimased sekundid ning stardipauk kõlaski.
Startisin suhteliselt rahulikult, paljud kihutasid täistuuridel minust mööda, kuid mind see ei häirinud, püüdsin hoida 6-st tempot, kuid jalg oli nii kerge ja enesetunne hea, et tempoks kujunes keskmiselt 5.50. Esimesed 10 km läbisin ajaga 57:25. Joogipunktides tarbisin korralikult nii vett, kui ka spordijooki ja sörkisin edasi. 12,5 km Pirita sillal oli geelitankla, kust ka ise ühe geeli võtsin ja mõnuga alla kugistasin, energiavajadus hakkas juba tunda andma, peatselt tuli ka joogipunkt, kus jõin nii vett kui spordijooki, möödaminnes kahmasin veel ka banaani.
15 kilomeetri joogipunktis kuulsin, et keegi hõikas mind nimepidi ning kõlasid ergutuslaused, vaatasin ringi ning nägin täiesti võõrast meesterahvast naeratamas ning lehvitamas, endamisi mõtlesin veel, et issand, täiesti võõras inimene, kuidas ta mu nime teab? Aga antud ergutus mõjus nagu guarana ning jooksin oma 7-8 km päris hea tempoga. Aga mõte, kes see tundmatu oli kummitas ikka peas. Mõni aeg hiljem taipasin, et numbri peal oli ju minu nimi täiesti olemas ja tõenäoliselt oli ta mu nime sealt lugenud:).
Rahvast oli selleks ajaks raja ääres juba päris palju, kõik ergutasid, super pealtvaatajad! Olin jõudnud juba poolmaratonidistantsi läbida ajaga 1:59:53, ning otsisin pealtvaatajate seast oma poega Kevinit, kes lubas kohal olla, kui uuele ringile lähen. Jõudsin juba suuremast rahvasummast läbi Kevinit märkamata ja arvasin, et ju ma ei märganud teda või tema mind ning jooksin edasi. Järsku kuulsin hõiget „ema“, see oli Kevin, kes pistis mulle jooksu pealt pihku ühe geeli, tore oli teda näha ja lehvitasin talle veel tagantjärele. Kevini nägemine andis mulle jõudu edasi rühkida ning oma tempot hoida, tunne oli hea. Kuna mul endal geele eriti kaasas ei olnud kulus Kevini antud geel marjaks ära, sest teadsin, et järgmise geelitanklani oli joosta umbes 15 km.
Järgmises joogipunktis võtsin ära geeli ning tarbisin ohtralt vett ja spordijooki ning jooksin edasi.
Kell piiksus ning joostud oli juba 30 km ajaga 2:54:07, peas kõlasid Hillari sõnad, et kui jõudu on siis „pane täiega“, võtsin oma jõuvarud kokku ning lisasin kiirus, kihutasin mööda noormeestest, kes rahulikult sörkisid ning hõikasid mulle järele „väga tubli“ jõuad, jõuad, see andis jällegi jõudu juurde ning „kihutasin“ (minu kihutamine oli 5.10 min/km tempoga:) aga ju see oli lõpus juba piisavalt kiire tempo, kuna kihutasin paljudest mööda) finiši poole.
35-ndal km oli geelitankla, kust haarasin kaasa kaks geeli, ühel tõmbasin kohe punni maha ja kugistasin alla, teise jätsin veel varuks. Joogipunktis jõin peale vett ning otsustasin edasi rühkida, kui minu kõrvale ilmus Hillar ning ütles „kui 4 tunniga tahad lõpetada pead tempot juurde panema, viis kilomeetrit on joosta, kõik võimalused on veel olemas“. Samas kuulsin jälle tuttavat häält mind nimeliselt ergutamas, lehvitasin tundmatule ning kihutasin edasi. Kuulsin tee ääres veel tüdrukuid omavahel rääkimas, et need on kõik need nelja tunnised jooksjad, mõtlesin veel endamisi, et ohoooo, ma olen ka nende nelja tunniste hulgas:)Suured tänud sellele tundmatule meesterahvale, kelle ergutus mõjus nagu „guaraana!Kui 39-ndal km tundus, et võin veel nelja tunni sisse mahtuda, siis see tunne kustus üsna kiiresti:)
Viimased kaks km olid väga rasked (sama eelmisel aastal), taskus oli küll olemas Guarana, mis Toomas oli mulle enne äraminekut ostnud, kuid väsimus oli juba kontidesse pugenud ja ei suutnud isegi tagataskust guaranat võtta, mõtlesin, et ah, mis see enam aitab- praegu mõtlen, et ehk oleks natuke ikka aidanud:).
Finišikoridor juba paistis ning lisasin veel kiirust juurde, et erksa jalaga finišisse joosta ning oligi lõpp, aeg 4:05:57, olin eelmise aasta ajast 12 minutit kiirem, sain kaela medali ja õlgadele soojendusteki ning kõndisin mööda finišikoridori edasi, tunne oli ülev.
Leidsin maja ääres sobiva koha veinikeldri lähedal ja istusin maha, võtsin telefoni ning märkasin, et saadetud oli kaks sõnumit, üks Gätlylt, kes oli saatnud sõnumi – Hoian pöialt! Sina hoia tempot!
Nagu oleksin seda kõike tundnud, sest suutsin hoida kogu maratoni vältel suhteliselt stabiilset tempot ja lõpetada hea enesetundega. Aitäh Gätly! Teine sõnum oli Triinult ja sisaldas sõnumit „olen finiši lähedal“. Valisin tema numbri ning kui olin talle oma asukoha paljastanud nägin teda juba heatujulise ja naeratavana läbi rahva minu poole jooksmas.
Kuna ma püsti tulla ei suutnud kummardas ta alla ja kallistas mind, istusime koos maja seina ääres, Triin otsis kotist välja pudeli Borjomi ja šokolaadi. Keerasin Borjomil korgi maha ja pritsisin meid veega märjaks, naersime mõlemad, ning Triin ütles, et nii oligi mõeldud, nagu šampus ikka:).
Kui olin natuke toibunud, venitanud ja pudel vett ära joonud jalutasime pakihoidu. Sealt jalutasime Triinu juurde ning ta sõidutas mind autoga ööbimispaika. Kallistasime ning jätsime peatse kohtumiseni! Aitäh sulle Triin, et olid olemas, minu jaoks sellel emotsionaalsel hetkel. Ööbimiskohas ootasid mind juba Kevin ja Markus ning peremees Riho kostitas meid hiina toiduga, mis oli peale geelide tarbimist nagu heeringas peale suurema koguse tordi söömist:). Kõht täis söödud alustasime tagasisõitu.
Mõ
ttes mõlkus vaid kuum saun, mille isa lubas kütta ning kihutasimegi Keviniga Neanurme poole, kus meid ootas kuum saun, hea seltskond ja maitsev toit.
2012. a aeg 4:17:19
1078. koht
N üldarvestuses 160. koht
N vanuseklassis 98. koht
10 km 1:02:41
21,1 km 2:07:25
30 km 2:59:42
2013. a aeg 4:05:57
901. koht
N üldarvestuses 116. koht
N vanuseklassis 70. koht
10 km 57:26
21,1 km 1:59:53
30 km 2:54:07