Rubriik: Liikumine

  • 5 kõige suuremat viga, mida alustav jooksja teeb

    5 kõige suuremat viga, mida alustav jooksja teeb

    Kui ma mõtlen tagasi aastasse 2011, kui olin ise alustav jooksja ja sellele, mida olen aastate jooksul teiste alustajate juures näinud, siis tegelikult korduvad ikka samad vead.

    Ja ma ütlen kohe ära – need ei ole mingid „sa pead ostma õiged tossud“ või „sul peab olema pulsikell“ tüüpi vead.

    Pigem on need sellised asjad, mis võivad juba päris alguses ära määrata selle, kas jooksmisest saab midagi mõnusat, millega sa tahad järjepidevalt tegeleda, või midagi, mida sa mõne nädala pärast vihkad. 😀

    1. Liiga palju ja liiga kiiresti

    See on ilmselt kõige tavalisem viga. Sa otsustad, et nüüd hakkad jooksma, paned tossud jalga ja tahad kohe JOOSTA. Päriselt joosta. Kiiresti. Võimalikult pikalt. Aga tegelikult ei ole jooksmisega alustades üldse vaja kuhugi kiirustada. Kui sul ei ole pulsikella või sa ei oska veel oma pulssi jälgida, siis on olemas hästi lihtne kontrollpunkt – kas sa suudad jooksu ajal vähemalt ühe-kaks lauset järjest rääkida nii, et sa ei hakka kohe õhku ahmima? Kui jah, siis on tempo tõenäoliselt enam-vähem sobiv. Kui mitte, siis võta hoogu maha.

    Ja ma tean, et alguses võib tunduda veider meelega aeglaselt joosta, aga usu mind – sa ei pea mitte kellelegi midagi tõestama. Eesmärk ei ole see, et esimene trenn oleks võimalikult raske. Eesmärk on see, et sa tahaksid ka järgmisesse trenni minna.

    2. Iga jooks on liiga kiire

    See on natukene eelmise punktiga seotud. Paljud arvavad, et jooksutrenn peabki tähendama seda, et higi voolab, hing on kinni ja pulss punases. Ei pea. Tegelikult võiks suur osa jooksudest olla mõnusad ja rahulikud. Ma olen tähele pannud, et paljud alustajad kardavad aeglaselt joosta, sest äkki näeb naljakas välja? Äkki keegi vaatab, et issand, kas see üldse liigub edasi? 😀 Uskuge mind – kedagi ei huvita! Ja kui keegi üldse midagi mõtleb, siis pigem seda, et vau, ta jookseb. Miks ma seda ei tee, ma võiks ka. Ära jookse teiste arvamuse pärast kiiremini. Aeglane jooks on ka jooks.

    3. Kõndimist peetakse läbikukkumiseks

    See on üks asi, mida ma tahaksin kohe eriti esile tõsta. Kõndimine EI OLE läbikukkumine. Eriti alustava jooksja puhul on kõnd-jooks intervallid üks parimaid viise alustamiseks.

    Seda näen ma ka Pillet juhendades järjest rohkem – kui tahad, et inimesel tekiks kohe algusest peale hea tunne ja ta ei jõuaks sinnamaani, kus jooksmine muutub üheks suureks kannatamiseks, siis jooksu ja kõnni vaheldamine toimib väga hästi.

    Jooksed natukene. Kõnnid. Saad hingamise rahulikuks. Siis jooksed jälle. Ja nii samm-sammult. Sa ei pea esimesel päeval suutma 2 km, 5 km või üldse mingit konkreetset distantsi järjest joosta. Kõndimine on osa treeningust. Ja kui just see aitab sul jõuda sinna, et jooksmine tundub algusest peale tore ja hea, siis täpselt nii tulebki teha.

    4. Taastumist ei peeta treeningu osaks

    Kui motivatsioon on laes, siis tahaks ju kogu aeg joosta. Veel üks trenn. Veel natukene. Äkki homme jälle? Aga puhkepäev ei tähenda seda, et sa oled laisk või jätad midagi tegemata. Puhkus on osa treeningust. Just treeningute vahel saab keha uue koormusega kohaneda. Sellepärast ongi alguses väga oluline anda endale aega taastuda. Sa ei pea iga päev jooksma selleks, et saada paremaks jooksjaks. Kui sa tunned, et jalad on väsinud, keha on väsinud või lihtsalt vajad pausi, siis võta see paus. See üks puhkepäev ei vii sind eesmärgist kaugemale. Vastupidi – vahel on see just see, mis aitab sul järjepidevalt edasi liikuda.

    5. Võrreldakse ennast teistega, mitte eilse iseendaga

    Oi, kui oluline see on. Eriti tänapäeval, kus sotsiaalmeedias jagatakse kõike, me näeme kogu aeg teiste saavutusi, trenne, läbitud distantse ja tulemusi. Ka meil Jooks on lahe KOGUKOND grupis toimuvad ju väljakutsed koos ja me jagame oma liikumiste kohta infot, aga ühte asja tuleb endale kogu aeg meelde tuletada: ära võrdle ennast teistega.

    Võrdle ennast iseendaga. Meil kõigil on täiesti erinev stardipunkt. Sa ei tea, millal alustas inimene, kellega sa ennast võrdled. Sa ei tea, milline on tema taust, kui kaua ta on liikunud või mida ta enne teinud on. Ainus inimene, kellega sul päriselt on mõtet ennast võrrelda, oled sina ise. Ma mäletan väga hästi, kuidas 15 aastat tagasi jooksmisega alustades tuletasin seda endale pidevalt meelde. Ja ma arvan, et see oli üks minu suurtest tugevustest. Ma ei üritanud kellegi teise tempoga kaasa minna. Ma vaatasin ainult enda arengut.

    Kuna ma kirjutasin juba siis blogi, oli mul eriti lihtne minna tagasi ja vaadata kus ma olin aasta tagasi? Pool aastat tagasi? Kuu aega tagasi? See oli hullult motiveeriv. Ja seda soovitan ma ka kõigile alustajatele.

    Kasuta kalendrit, märkmikku, treeningäppi või ükskõik mida, mis sulle sobib, ja pane oma väikesed sammud kirja. Kui sa täna jooksid ühe minuti kauem kui kuu tagasi, siis see on areng. Kui sa jõudsid täna sama distantsi läbida rahulikuma hingamisega, siis see on areng. Kui sa lihtsalt läksid välja päeval, mil üldse ei viitsinud, siis ka see on areng.

    Sest lõpuks ei ole kõige olulisem see, kui kiiresti sa alustad. Oluline on see, et sa jätkad.

    Ja kui ma peaksin kogu selle postituse ühe lausega kokku võtma, siis ütleksin vist nii: ära püüa alustades olla kohe hea jooksja. Püüa kõigepealt teha nii, et sulle meeldiks jooksma minna. Kõik muu tuleb ajaga.

  • Harjumuse jõud – kui heast harjumusest tuleb natuke lahti murda

    Harjumuse jõud – kui heast harjumusest tuleb natuke lahti murda

    Harjumustest räägitakse enamasti selles võtmes, kuidas neid tekitada. Kuidas saada ennast regulaarselt liikuma, tervislikumalt sööma, rohkem vett jooma või ükskõik millist uut asja järjepidevalt tegema.

    Ma räägin täna sellest hoopis teise nurga alt. Sellest, kuidas ma püüan ühest väga heast harjumusest natukene lahti murda.

    Olen ühes varasemas blogipostituses kirjutanud ka sellest, kuidas olen oma 5 km harjumuse lõksus. Ja tegelikult on see päris huvitav näide sellest, kui tugevaks võib üks harjumus aastatega muutuda.

    Kui ma kunagi #igapäev5km väljakutse lõin ja hakkasin seda harjumust enda ellu juurutama, oli eesmärk väga lihtne – ma tahtsin, et liikumine oleks minu igapäevaelu loomulik osa. Mitte mingi projekt. Mitte asi, mille jaoks peab ennast iga kord motiveerima. Vaid lihtsalt midagi, mida ma teen.

    Mõte oli selles, et ma tahan ka 60- ja 70-aastaselt olla aktiivne, terve ja liikuv. Ma tahan, et mu füüsiline tervis oleks hea ja et liikumine toetaks ka minu vaimset tervist. See oli selle väljakutse mõte siis ja tegelikult on täpselt sama mõte sellel ka täna.

    Kui sa tahad oma ellu järjepidevat liikumist tuua, siis on minu arvates selline väljakutse siiani ideaalne võimalus seda teha. Alustad lihtsalt ühest väikesest ja konkreetsest asjast ning hakkad seda päev-päevalt kordama. Ja minu puhul võib vist öelda, et see töötas isegi liiga hästi. 😀

    Sest kui hakkasin umbes aasta tagasi mõtlema taas maratoni jooksmisele ja mul oli vaja hakata oma distantse pikemaks muutma, avastasin korraga, kui tugevalt see 5 km muster minu sisse juurdunud oli. Mul läks reaalselt üle poole aasta, et sellest välja murdma hakata.

    Ma läksin koduuksest välja ja mu keha teadis täpselt, mida teha. Jooksin oma tavapärast teed, teadsin täpselt, kus saab 2,5 km täis, keerasin ümber ja tulin koju. 5 km. Tehtud.

    Ja isegi siis, kui olin enne jooksu mõelnud, et täna teen pikemalt, juhtus päris tihti ikkagi see, et lõpetasin viiekaga. See oli lihtsalt nii lihtne.

    Ei pidanud midagi mõtlema, planeerima ega iseendaga läbi rääkima. Iga kurv, teeots ja põhimõtteliselt iga tee ääres kasvav rohulible oli juba tuttav. Aju teadis täpselt, kus tuleb ümber pöörata. Ja siis sain aru, et kui tahan oma jooksuharjumust muuta, pean hakkama teadlikult ka mustrit muutma.

    Minu kodust välja minnes on mul põhimõtteliselt kaks valikut – minna vasakule või paremale.

    Kõik need aastad olin oma viiekat jooksnud enamasti vasakule. Seal oli minu tuttav rada ja seal oli ka see väga kindel 2,5 km ümberpööramise koht. Nii et ma hakkasin jooksma paremale. 😀

    Seal on mul üks teine verstapost umbes nelja kilomeetri kaugusel. Kui sinna välja jooksen ja tagasi tulen, ongi kokku 8 km. Ja nii hakkasingi tasapisi oma aju ümber õpetama. Et minu tavaline jooks ei pea olema 5 km, tavaline jooks võib olla minu jaoks ka 8 km. Vahel teen ka 6 km ja muidugi ei juhtu mitte midagi, kui mõnel päeval tulebki ainult viiekas, aga teadlikult olen püüdnud just seda vana automaatset mustrit vältida.

    Terve suve olen ma nüüd harjutanud uut rütmi. Tavalised jooksud võiksid olla pigem 6–8 km, nädalas võiks olla vähemalt üks 10+ km jooks ning kuu jooksul tahan teha ka ühe päriselt pika jooksu. Viimane selline pikk jooks oli mul 25 km ja oktoobris ootab ees 30 km. Ja ma olen selle üle nii elevil! Sest tegelikult ma igatsesin seda tunnet. Olen ju oma elus jooksnud üle 20 täispika maratoni ja olnud perioode, kus pikad distantsid olid mulle täiesti tavapärased. Oli aeg, kui võisin lihtsalt mõelda, et täna lähen jooksen 30 km – ja läksingi. Kulgesin vaikselt ja nautisin. Kunagi esitasin endale isegi väljakutse joosta aasta jooksul iga kuu üks täispikk maraton. Täna tundub seda päris kreisi isegi meenutada. 😀

    Aga just seda tunnet ma tahangi enda ellu natukene tagasi tuua. Mitte tingimata seda, et peaksin kogu aeg maratone jooksma, vaid seda tunnet, et pikk distants ei ole midagi hirmutavat või erakordset. Et ma lihtsalt lähen ja kulgen.

    Ja võib-olla ongi kogu selle loo kõige huvitavam osa see, et minu vana 5 km harjumus ei olnud halb harjumus. Vastupidi. See tegi täpselt seda, mida ma temalt kunagi tahtsin. Liikumisest sai minu elu loomulik osa. Ma ei pea enam mõtlema, kas ma lähen liikuma. Küsimus on pigem selles, kui palju ma täna liigun. Ja võib-olla just see ongi hea harjumuse kõige suurem jõud.

    Täna ei taha ma 5 km harjumusest tegelikult loobuda. Ma tahan seda lihtsalt edasi arendada, sest minu eesmärk on muutunud. 2019 aastal, olles beebiga kodune emme tahtsin, et minu igasse päeva kuuluks liikumine. Täna tahan lisaks sellele taas joosta pikki distantse ja tuletada endale meelde, mis tunne on taaskord joosta maratoni. Muutunud on eesmärk ja nüüd peab koos sellega natukene muutuma ka harjumus.

    Aga vundament on ikka seesama. Järjepidevus. Väikeste sammudega ja lihtsalt lähed ning teed.

    Harjumustel on ikka uskumatult suur jõud.

  • Septembri fookus: olla olemas ja teha seda, mis päriselt sütitab

    Septembri fookus: olla olemas ja teha seda, mis päriselt sütitab

    Saame sõbrannaga üsna tihti kokku ja põrgatame omavahel mõtteid. Räägime sellest, millised on meie lähiaja soovid ja eesmärgid. Vahel teeme vision board’e, teinekord paneme lihtsalt mõtted paberile. Noh, selline minumoodi kvaliteetaeg sõbrannaga.

    Hiljuti vaatasimegi koos otsa saabuvale sügisele ja talvele ning panime kirja oma fookused aasta lõpuni. Ma ei hakka siin kõiki isiklikke eesmärke detailselt lahti kirjutama, kuid septembri fookusele tahtsin küll natuke sügavamalt otsa vaadata ja siin ka oma mõtteid jagada.

    Julgen öelda, et vähemalt viimased kolm aastat on minu septembri kõige tähtsam fookus olnud lapsed ja kogu kooliaasta algusega kaasnev logistika. Mitte, et eelmised aastad poleks olnud aga see on kuidagi kahe viimase lapsega teistmoodi olnud. Õigem on vist öelda, et need viimased aastad on NÕUDNUD minult seda fookust rohkem.

    Kuidas korraldada pereelu nii, et kool oleks laste jaoks võimalikult turvaline, mugav ja hea koht, kus iga päev käia? Kuidas panna paika trennid, tööaeg, sõidud, õppimised ja kõik muu, mis septembris korraga sisse sõidab?

    Sel aastal lisandus meie perre veel üks koolilaps. Seda enam tunnen, et just siin ja praegu peab olema minu kõige suurem tähelepanu.

    Ma tunnen, et praegu on nii oluline, et hommikul enne kooli lapse jaoks päriselt olemas olen. Mitte nii, et teen samal ajal kolme tööasja, otsin kadunud sokki, skrollin sotsiaalmeedias(oh, jumal tänatud, et sellega enam maadlema ei pea) ja vastan poole kõrvaga küsimusele. Ei! 100% on hommikud siin majas ainult laste päralt. Mäletan veel väga selgelt, kui oli see aeg, kui hommikute juurde kuulus sotsiaalmeedias uudistega kursis olemine ja konfliktid lastega olid ka seetõttu pigem igapäevased.

    Tööl on ka praegu väga kiire aeg. Kuna teen tööd kodukontoris, siis see vajab ka oma kindlat kohta, aega ja kõva planeerimist. Minu eesmärk ei ole mahutada töö kuidagi pereelu vahele ega teha pereasju pidevalt töö kõrvalt. Pigem püüan oma päevi teadlikult sättida nii, et mõlemal oleks oma aeg. Et vajalikud asjad saaksid tehtud ja samal ajal ei tekiks tunnet, et olen kogu aeg mitmes kohas korraga.

    See ei tule alati ideaalselt välja. Mõni päev on rahulikum ja mõni päev täielik logistiline meistriteos. Aga ma proovin tegutseda nii, et kõigil oleks hea, ka minul endal.

    Üheks sügise oluliseks fookuseks panin ma aga „Jooks on lahe“ kogukonna ja kodulehe.

    Kui hakkasin uuesti FB grupis postitama ja kodulehel blogima, mõtlesin päris pikalt, kas mul on selleks ikka aega. Lõpuks otsustasin, et mul on. Või vähemalt et ma leian selle aja.

    Vahepeal muutus elu siiski üsna intensiivseks ja pidin väikese pausi võtma. Ma ei jõudnud blogisse ja kogukonnas ka võibolla nii aktiivne olla, nagu olin enda peas plaaninud.

    Varem oleksin võib-olla tundnud selle pärast ennast süüdi. Praegu oskan rohkem endale öelda, et hetkel on paus õigustatud. Nüüd tunnen, et on natuke ruumi jälle tekkinud ja saan kogukonda ja blogisse ka fookust tuua. Mitte suure hurraaga kõike korraga teha, lihtsalt olla olemas ja jagada siin oma mõtteid.

    Ja septembris algasid ju Jooks on lahe kogukonnas 4 väljakutset. Elan seal kõigile osalejatele täiega kaasa ja käin iga päev grupis vaatamas, kes on liikunud ning mida jaganud. Praegu tunnen, et see mahub ilusti mu tegemistesse ja annab mulle endale samuti palju energiat tagasi.

    Kõige suuremat elevust tekitab minus sel sügisel aga üks väike „Jooks on lahe“ projektikene.

    Mul on praegu üks treenitav – minu sõbranna Pille, kes võttis endale eesmärgiks läbida järgmisel aastal poolmaraton. Ta on elus mõned korrad jooksnud, kuid viimastel aastatel olnud pigem tervislikel põhjustel tagasihoidlik liikuja. Nüüd alustas ta minu juhendamisel täiesti algusest.

    Meie ühine teekond on kestnud alles paar nädalat, kuid ma olen sellest juba nii põnevil.

    Algaja jooksja puhul on väga palju väikeseid asju, millele tähelepanu pöörata. Millise tempoga alustada? Kuidas peaks hingama? Millal kõndida ja millal joosta? Kuidas valida riideid vastavalt ilmale? Milline peaks olema jooksusamm? Mis on päriselt oluline ja millised on lihtsalt aastatega tekkinud valearusaamad?

    Ehk siis, ma ei taha anda talle lihtsalt treeningplaani. Tahan, et tal oleks algusest peale olemas teadmine, miks me midagi teeme, ja kindlus, et ta ei pea üksi kõiki vastuseid otsima.

    Olen ise oma jooksuteekonnal läbi teinud väga erinevaid etappe. Olen osalenud rahvaspordiüritustel ja aega taga ajanud. Olen jooksnud maratone ja ultrajookse. Olen aastaid järjepidevalt liikunud ning kogenud ka perioode, mil jooksuga tuli alustada taaskord täiesti algusest peale.

    Nüüd saan kõiki neid teadmisi ja kogemusi kellelegi teisele edasi anda.

    Pillega alustades sain ma aru, mis mind juhendamise juures kõige rohkem sütitab. Ma tahan, et inimesel oleks tugi olemas juba esimesest jooksusammust. Et ta ei peaks ise kõiki ämbreid läbi kolistama ja tundma väga segaseid ja ebameeldiaid tundeid, et jooksmine ei ole tema jaoks(mida alustajad tihti tunnevad).

    Ma tahan, et ta saaks algusest peale öelda: „Jooks on lahe.“

    See ongi kogu selle kogukonna ja minu tegemiste mõte. Mitte lihtsalt öelda inimestele, et jooksmine on lahe, vaid aidata neil seda ise kogeda.

    Rahulikult alustades. Väikeste sammudega. Enda kehale ja enesetundele tähelepanu pöörates. Teadmisega, et jooksma õppimine ei pea olema raske eneseületus ega pidev kannatamine.

    Võib-olla sai „Jooks on lahe“ sõnum minu enda jaoks just nüüd natuke teise sisu ja täheduse. Saan ju aidata teistel ise selleni jõuda nende enda kogemuse kaudu.

    Ma ei saa salata, see tekitab minus praegu tohutult entusiasmi.

    Kui ma oma septembri fookused kokku võtan, siis on seal tegelikult päris palju: pere, kooliaasta algus, töö, kogukond, koduleht ja ühe alustava jooksja teekond.

    Jep, ma olen põnevil!

  • September tuleb liikuv – vali endale sobiv challenge!

    September tuleb liikuv – vali endale sobiv challenge!

    September on kohe ukse ees ja mul tekkis mõte alustada sügist natuke teistmoodi. Mitte suurte lubaduste ega keeruliste treeningplaanidega, vaid ühe lihtsa eesmärgiga – liikuda järjepidevamalt ja teha seda koos. Kõik challenge´iga seonduva leiad kodulehe menüüst “challenge´id“

    Jooks on lahe kogukonnas alustame septembris nelja erineva challenge’iga. Mõte on hästi lihtne: igaüks saab valida endale just sellise väljakutse, mis tema praeguse liikumise, eesmärkide ja eluga kõige paremini sobib.

    Sest meie kõigi alguspunkt on erinev. Ühele võib 10 000 sammu päevas olla juba tavapärane, teisele aga päris korralik muutus. Keegi tahab jooksmisega alles sõbraks saada, teine otsib uut eesmärki, mis aitaks juba olemasolevale jooksuharjumusele natuke hoogu juurde anda.

    Ja just sellepärast ongi valida neli erinevat challenge’it.

    👟 10 000 sammu päevas

    Kõige lihtsam viis rohkem liikuda ei pea üldse olema trenn.

    10 000 sammu päevas challenge’i eesmärk on märgata, kui palju me päeva jooksul tegelikult liigume – ja vajadusel natuke rohkem liikumist oma igapäeva juurde tekitada.

    Kõik sammud loevad. Hommikune jalutuskäik, tööpäeva jooksul liikumine, koeraga kõndimine, lastega õues olemine, metsaring või õhtune jalutuskäik.

    Eesmärk on koguda septembris iga päev vähemalt 10 000 sammu.

    Ja võib-olla avastad kuu lõpuks, et väikesed valikud – üks jalutuskäik rohkem, auto natuke kaugemale jätmine või õhtul veel väike ring – annavad kokku päris suure muutuse.

    👟 Iga päev 5km

    Vana hea klassika! Muidugi ma pidin ka 5km tagasi tooma.

    See challenge on ilmselt paljudele Jooks on lahe kogukonna liikmetele juba tuttav. #igapäev5km on ju see, kust kunagi kõik alguse sai.

    Ja kuna tean, et nii mõnigi on seda igatsenud, siis septembris teeme seda jälle! 🥰

    Ülesanne on väga lihtne:

    Kõnni, jookse või matka septembris iga päev vähemalt 5 km.

    Sa ei pea jooksma. Sa ei pea tegema viit kilomeetrit korraga. Sa ei pea liikuma kiiresti. Võid teha hommikul paar kilomeetrit ja õhtul ülejäänud. Võid minna matkama, teha kerge õhtuse jalutuskäigu või joosta oma tavapärase jooksuringi.

    Oluline on päeva lõpuks kokku saada vähemalt 5 km teadlikku liikumist. 🌿

    🏃 1 km päevas – jooksmisega sõbraks!

    See challenge meeldib mulle eriti just sellepärast, et üks kilomeeter tundub nii väike.

    Ja täpselt selles ongi asja mõte.

    Kui oled mõelnud, et tahaksid jooksmisega alustada, pärast pikemat pausi uuesti jooksma hakata või lihtsalt järjepidevust tekitada, siis võib üks kilomeeter päevas olla selleks väga hea algus.

    Septembri eesmärk on joosta iga päev vähemalt 1 km.

    Tempo ei loe. Sa ei pea jooksma kiiresti ja sa ei pea pärast esimest kilomeetrit edasi jooksma. Aga loomulikult võid.

    Mõnel päeval jääbki see üheks kilomeetriks, mõnel teisel võib sellest märkamatult saada kolm või viis.

    Selle challenge’i kõige olulisem eesmärk ei ole kilomeetrite kogumine, vaid harjumuse tekitamine.

    Panen tossud jalga. Lähen välja. Teen oma kilomeetri.

    Ja homme uuesti.

    🏃‍♀️ 150 km kuus

    See challenge on neile, kes juba jooksevad ja tahavad septembriks natuke suuremat eesmärki.

    Eesmärk on koguda septembri jooksul joostes kokku 150 km.

    See teeb keskmiselt 5 km päevas või umbes 35 km nädalas, kuid loomulikult ei pea kilomeetreid ühtlaselt päevade vahel jagama.

    Ühel nädalal võib tulla rohkem, teisel vähem. Võid teha mitu lühemat jooksu või planeerida nädala sisse ka pikemaid distantse.

    Oluline on üks – kuu lõpuks võiks kokku saada 150 km.

    Ja igaüks jõuab selle numbrini omal moel.

    Aga mis saab siis, kui üks päev läheb untsu?

    Midagi ei saa. 😊

    Need challenge’id ei ole võistlused. Meil ei ole edetabelit, auhindu ega kontrollimist, kes kõik päevad ideaalselt ära tegi.

    Elu tuleb vahele.

    Mõnel päeval sajab vihma, mõnel päeval on tööpäev pööraselt pikk, mõnikord oleme väsinud ja vahel lihtsalt ei viitsi. Vana hea reegli kohaselt võid endale lubada 5 puhkepäev kuu jooksul.

    Kui 10 000 sammu asemel tuleb 6000 või üks jooksupäev jääb vahele, ei tähenda see, et challenge on läbi.

    Järgmisel päeval jätkad. Võid aluseks võtta meie kuagise väljakutse reegli: “Kuu jooksul on lubatud 5 puhkepäeva”

    Minu jaoks ongi kogu selle ettevõtmise juures palju olulisem õppida järjepidevust kui ajada taga täiuslikkust.

    Vali üks, kaks, kolm või kõik neli!

    Sa ei pea piirduma ainult ühe challenge’iga.

    Kui tahad septembris koguda 10 000 sammu päevas ja samal ajal proovida 1 km päevas joosta – vali mõlemad.

    Kui 150 km jooksu kõrvale sobib sulle ka 10 000 sammu eesmärk, tee mõlemat.

    Ja kui tahad ette võtta kõik neli, siis miks mitte. 😉

    Kõige tähtsam on valida selline eesmärk, mis sind ennast motiveerib, mitte selline, mida tunned, et peaksid tegema.

    Teeme seda koos.

    Üksi eesmärki seada on üks asi aga hoopis teine asi on siis, kui tead, et kuskil on veel terve hulk inimesi, kes samal ajal oma eesmärgi poole liiguvad.

    Just sellepärast toimuvad challenge’id Jooks on lahe kogukonna Facebooki grupis.

    Igal challenge’il on grupis oma postitus, mille alla saab terve septembri jooksul tulla oma tegemisi jagama. Leiad need postitused avalehel “Featured” menüüst.

    Võid jagada iga päev või kord nädalas. Võid panna pildi oma jalutuskäigust, jooksukella kuvatõmmise, kirjutada lihtsalt „tehtud!“ või rääkida hoopis sellest, kuidas täna üldse ei tahtnud minna, aga läksid ikkagi.

    Ja kui sul on mõni eriti hea päev, siis tähistame seda koos. ❤️

    Sest üks asi, millesse ma järjest rohkem usun, on see, et ka väikeseid samme tuleb märgata ja tähistada.

    Me kõik alustame kuskilt.

    Mõne inimese selle kuu suur saavutus võib olla 150 joostud kilomeetrit. Teise jaoks võib sama suur saavutus olla see, et ta läks pärast pikka pausi esimest korda jalutama või jooksis oma esimese kilomeetri.

    Mõlemad on olulised.

    Niisiis – millise challenge’i sina septembriks valid?

    👟 10 000 sammu päevas
    👟 Iga päev 5km
    🏃 1 km päevas – jooksmisega sõbraks!
    🏃‍♀️ 150 km kuus

    Kohtume septembris rajal. 🌿

    Iga samm loeb. Iga kilomeeter loeb. Ja kõige rohkem loeb see, et sa alustasid. ❤️

  • Abikaasa esimesed jooksusammud – lõpuks!

    Abikaasa esimesed jooksusammud – lõpuks!

    Mind teeb alati nii rõõmsaks, kui kuulen, et keegi on alustanud jooksmisega. Eriti siis, kui tegemist on inimesega, kes pole varem jooksnud või on arvanud, et jooksmine pole päris tema jaoks.

    Aga seekord juhtus see mulle nii lähedal ja ootamatult, kui üldse juhtuda saab.

    Minu abikaasa otsustas, et annab jooksmisele võimaluse. 

    Ja ausalt – mõned aastad tagasi ei oleks ma seda vist päriselt ette kujutada osanud.

    Peaaegu kolm aastat tagasi hakkas ta regulaarselt kõndima võttes osa #igapäev5km väljakutsest. Mäletan, kui suur asi see minu jaoks oli. Nii uhke olin ta üle. Olen alati unistanud sellest, et minu enda kirg liikumise vastu kanduks millalgi üle ka minu perele, sõpradele. Aga mtte siis nii, et mina kedagi sunnin, utsitan või näpuga näitan. Pigem olen tahtnud uskuda, et eeskuju nakkab ja igaüks jõuab liikumiseni omal ajal. Võtab see siis nii kaua aega, kui võtab.

    Ja nii läkski.

    Kõndimisest sai abikaasa igapäeva osa. Tänaseks on ta olnud peaaegu kolm aastat järjepidevalt aktiivne.

    Aga jooksmine… see tundus mulle täiesti ebareaalne. 

    Minu enda suur kirg on ju aastaid olnud jooksmine ja loomulikult olen kuskil enda sees mõelnud, kui äge oleks kunagi ka koos abikaasaga joosta. Aga ma ei ole seda talle julgenud isegi kõva häälega välja öelda.

    Ja siis ütles ta ühel päeval täiesti ise: „Ma siis proovin täna natuke joosta.“

    Ma arvan, et ta ise ei saanud ka päris hästi aru, mida ja kui palju see tegelikult minu jaoks tähendas. Ja loomulikult kibelesin ma temaga seda jooksu kaasa jooksma.

    Ja mul on nii hea meel, et see hetk sai ka jäädvustatud. Sest kui sellest kunagi midagi suuremat kasvab, siis on meil alles päris esimene hetk – see, kust kõik algas.

    jooksmas

    Tänaseks on ta umbes nädala jooksmist katsetanud. Nii umbes 1km maksimaalselt. Ma ei tea, kuhu see viib ja tegelikult ei peagi teadma. Praegu on kõige ägedam lihtsalt näha seda elevust ja soovi proovida.

    Ja kuidagi on see sütitanud ka minus endas midagi.

    Tekkinud on jälle see tunne, et tahaks olla kellegi teekonna kõrval. Julgustada. Näidata, et jooksmiseks ei pea olema kiire ega alustama viiest kilomeetrist. Vahel piisab täiesti sellest, et paned tossud jalga ja proovid esimesed 500 meetrit.

    Sest kuskilt peab ju alustama. 

    Ja võib-olla on just see kõik pannud mind sügisele ja septembrile natuke teise pilguga vaatama. Sest äkki on veel keegi, kes tahaks jooksmisele võimaluse anda, aga pole lihtsalt siiani julgenud alustada?

    Aga sellest räägin juba varsti natuke rohkem. 

  • Mõni jooks lihtsalt on väga halb

    Mõni jooks lihtsalt on väga halb

    Eile oli üle pika aja ikka nii halb jooks, et kõik selle juures oli halb. Ja tegelikult oli juba enne jooksu kõik valesti. Ma oleks võinud ju kogemusest teada, et pole üldse mõtet minna, aga kuidagi ma sundisin ennast ikka minema.

    Kuigi, nagu ma ütlesin, oli juba enne jooksu kõik valesti.

    Esiteks olin ma mega väsinud ja ma enamasti ei lähe väsinuna jooksma. See on selline väsimus, mille ma kohe ära tunnen, et vot praegu ei tasu jooksma minna. Seekord ma eirasin seda. Teinekord läheb see väsimus õhtuks üle ja on võimalik veel mõnus jooks päeva lõpuks teha. Aga vahel keha lihtsalt ütleb üsna selgelt, et täna ei ole see päev. Ja tegelikult tasub seda kuulata.

    Teiseks – ma ei oodanud pärast söömist piisavalt kaua.

    Kolmandaks – täiesti vale söök enne jooksmist. Ma sõin sülti ja vinegrettsalatit. Kes see teeb nii? Süüa enne jooksu LIHA??? 😁

    Ja miks ma seda kõike räägin? Sest äkki mõni alustaja loeb ja tunneb ka ennast selles olukorras ära ning saab lohutust, et isegi kogenumad liikujad võivad vahel nii lolle vigu teha.

    Kui sa alles alustad jooksmisega, siis tasubki natuke jälgida, mis sulle enne jooksu sobib ja mis mitte. Kui kaua pärast söömist on hea jooksma minna, milline toit teeb olemise kergeks ja milline raskeks, kuidas mõjutab jooksu vähene uni või väsimus. Need asjad on hästi individuaalsed ja neid õpibki aja jooksul enda kohta tundma.

    Samas võib mõnikord juhtuda, et halb jooks on hoopis millestki muust tingitud ja ei oskagi näppu peale panna, milles asi oli. Ja sel juhul ei tasu kindlasti seda halba emotsiooni ja tunnet kauaks enda sisse jätta.

    Ma olen alati rääkinud, et jooksmisele tuleb võimalus anda. Kui sa ei oska ebamugavusele nime ega põhjust anda, siis anna alati uus võimalus. Üks halb jooks ei tähenda, et jooksmine sulle ei sobi või et järgmine jooks tuleb samasugune. Liikudes õpid ennast ja oma vigu tundma.

    No igal juhul olin ma kõige selle pärast suht pettunud ja kuigi täna pidi enne homset pikka jooksu vaba päev olema, siis otsustasin, et selle eilse nõmeda jooksu pealt ma ka pikale jooksule minna ei taha.

    Ärkasin, lugesin raamatut, tegin ühe munavõiku ja läksin!

    Mega hea jooks oli. ❤️

    Ma täna usaldasin jälle oma jalgu ja pulssi väga ei vaadanud. Keskmine pulss tuli 149, mis on ikkagi veits kõrge 6:30 tempo jaoks, minu meelest. Mulle meeldiks ikka, kui sellise tempo juures oleks pulss rohelises. 🙂

    Aga tänane jooks tuletas jälle väga hästi meelde, miks ühe jooksu põhjal ei tasu jooksmise kohta kunagi suuri järeldusi teha. Eile oli kõik raske ja vastik. Täna oli ülimõnus.

  • Arvasin, et saan ilma spordikellata hakkama. Tegelikult saingi, aga…

    Arvasin, et saan ilma spordikellata hakkama. Tegelikult saingi, aga…

    Umbes pool aastat tagasi läks minu Polar Vantage M2-l üks nupp katki ja üsna ootamatult algas minu elus periood, kus liikusin täiesti ilma spordikellata. Alguses mõtlesin, et mis seal ikka. Olen ju nii palju aastaid jooksnud, tunnen oma keha ja oskan ometi ilma kellata ka liikuda. Ja tegelikult oskasingi. Jooksin, kõndisin ja matkasin. Kui tahtsin joosta viis kilomeetrit, siis teadsin oma tavapäraseid ringe nagunii peast. Tempot vaatasin tunde järgi ja pulssi ei vaadanud üldse. Mõnes mõttes oli see isegi päris vabastav. Ei mingit pidevat numbrite jälgimist ega pärast trenni graafikute uurimist. Aga mida kauem ma ilma kellata olin, seda rohkem sain aru, et midagi on siiski puudu.

    Mitte kell ise, vaid info. Enesetunne on oluline, aga alati ei räägi see kogu tõde. Kui ma nüüd uue Polar Vantage M3-ga uuesti jooksma hakkasin, sain üsna kiiresti aru ühest asjast: olin ilma kellata joostes muutunud päris heaks… liiga kiiresti jooksmises. Ehk siis tegelikult oli pulss palju kõrgem, kui ma olin arvanud.

    Enda arvates tegin täiesti mõnusaid ja rahulikke jookse. Kell aga näitas üsna kiiresti, et pulss tahab minna kõrgemale, kui mina oma enesetunde järgi oleksin arvanud. Ja just siin tuli mulle uuesti meelde, miks mulle spordikell tegelikult meeldib. Kell ei ütle mulle, kas jooks oli hea või halb. Seda otsustan ikka mina. Aga ta annab mulle juurde info, mida ma ise tunnetada ei saa. Kui eesmärk on teha rahulik jooks, saan pulsitsoonide järgi päriselt kontrollida, kas ma jooksen rahulikult või ainult arvan, et jooksen rahulikult. Kui eesmärk on pikem treening, saan jälgida tempot, distantsi ja koormust. Ja hiljem saan vaadata, kuidas keha sellele reageeris. Praegu on see minu jaoks eriti oluline, sest olen võtnud eesmärgiks taas maratoni joosta. Siin ei taha ma enam iga trenni lihtsalt „ära teha“. Mul on vaja aru saada, mida ma teen ja miks ma seda teen.

    Spordikell ei ole ainult jooksjatele

    Ma arvan, et vahel tekib spordikellast rääkides tunne, nagu oleks see eelkõige maratoonarite, triatleetide või väga tõsiste harrastussportlaste vidin. Tegelikult näen ma seda nüüd hoopis teisiti. Kui sinu eesmärk on lihtsalt rohkem liikuda, võib juba sammude, päevase aktiivsuse ja une jälgimine anda päris hea pildi sellest, kui aktiivne sa tegelikult oled. Meil kõigil on päevi, mil tundub, et oleme hommikust õhtuni ringi toimetanud, aga tegelikku liikumist on olnud üllatavalt vähe. Kui käid kõndimas, saad vaadata distantsi, aega, marsruuti ja pulssi. Kui jooksed tervise pärast paar korda nädalas, aitab kell märgata, kas kõik jooksud kipuvad kogemata üheks ja samaks keskmiselt raskeks trenniks muutuma. Kui aga treenid juba konkreetse eesmärgi – näiteks poolmaratoni või maratoni – nimel, muutub info veel olulisemaks. Siis tulevad mängu pulsitsoonid, treeningkoormus, taastumine, uneinfo ja pikema aja jooksul tekkivad trendid. Minu jaoks ongi kõige väärtuslikum mitte üks konkreetne number, vaid tervikpilt.

    Ja siis tuli Norra

    Väga hea näide sellest, miks kell ei ole minu jaoks ainult jooksukell, oli meie hiljutine Norra reis. Trolltunga matk ei ole ju jooksutrenn. See on pikk päev mägedes, palju tõusu ja langust ning tundide kaupa liikumist. Seal oli mul eriti põnev pärast vaadata, mida see päev tegelikult tähendas. Kui kaua liikusime, kui pika maa läbisime, kuidas muutus kõrgus, milline oli pulss ja kui suure koormuse selline päev kehale andis. Mägedes on kõrguseinfo minu meelest üldse üks neist asjadest, mida kodus Võrumaa metsade vahel joostes nii väga hinnata ei oskagi. Trolltungal muutus see aga järsku väga huvitavaks – kui kõrgel oleme, kui palju oleme tõusnud ja mida kogu see matk organismilt nõuab. Polar Vantage M3 GPS ja baromeetripõhine kõrguse mõõtmine annavad sellise matka kohta juba hoopis teistsuguse pildi kui lihtsalt teadmine: „Täna kõndisime väga palju.“ Ja mulle meeldib pärast oma liikumisi kaardilt vaadata. Eriti reisidel ja matkadel. See on natuke nagu digitaalne mälestus sellest, kus ma päriselt käisin.

    Kõige suurem üllatus on olnud hoopis uni

    Kui ma enne uue kella saamist mõtlesin eelkõige jooksmisele, pulsile ja treeningutele, siis tegelikult olen viimasel ajal kõige rohkem vaadanud hoopis une ja taastumise infot. Uni on mulle alati väga oluline olnud. Aga ka siin kehtib sama asi mis jooksmisega – enesetunne annab palju infot, kuid andmed lisavad sellele hoopis teise kihi. Polar jälgib öö jooksul und ja taastumisega seotud näitajaid ning hommikul on päris huvitav võrrelda, kas minu enda tunne ja kella hinnang lähevad kokku. Sageli lähevad. Vahel aga mitte. Ja mida rohkem ma treenin, seda olulisemaks see minu jaoks muutub. Treening ise on ainult üks osa tervikust. Teine pool on see, kas keha jõuab sellest taastuda. Ma ei taha kindlasti jõuda selleni, et hommikul otsustan ainult kella põhjal, kas olen välja puhanud või mitte. Kui mina tunnen ennast suurepäraselt ja kell arvab midagi muud, siis ma ei hakka sellepärast ennast halvasti tundma. Aga pikema aja jooksul tekkivaid mustreid on väga põnev jälgida.

    Kas spordikella on siis vaja?

    Pärast poolt aastat ilma kellata ütleksin: ei ole vaja. Liikuda saab ilma selleta suurepäraselt. Joosta saab. Matkata saab. Maratoni saab tõenäoliselt ka joosta. Aga mina enam ei taha ilma. Sest minu jaoks ei ole spordikell lihtsalt seade, mis ütleb, mitu kilomeetrit ma täna jooksin. Seda teadsin ma enamasti ilma kellatagi. Minu jaoks on oluline, et kell aitab mul oma keha ja liikumist paremini mõista.

    Kas ma päriselt jooksin täna rahulikult? Kui suur oli selle trenni koormus? Kas viimased nädalad on läinud liiga hoogsaks? Kuidas ma taastun? Kuidas ma magan? Kui palju ma tegelikult päeva jooksul liigun? Mis toimub mu pulsiga? Kui pikk ja koormav oli meie päev Trolltungal?

    Ükski neist numbritest ei pea hakkama minu elu juhtima. Aga koos annavad need mulle infot, mille põhjal saan mina ise paremaid otsuseid teha. Ja võib-olla just see ongi suurim erinevus võrreldes ajaga, kui ma aastaid tagasi esimest korda spordikella kasutasin. Siis huvitas mind kõige rohkem, kui kiiresti ja kui kaugele ma jooksin. Täna huvitab mind palju rohkem see, kuidas mu keha selle kõige juures ennast tunneb ja toime tuleb. Võib-olla sellepärast tundubki spordikell mulle praegu väärtuslikum kui kunagi varem. Mitte selleks, et rohkem ja kiiremini teha, vaid selleks, et teha natuke teadlikumalt.

    Kes soovib Polar Vantage M3 mudeliga rohkem tutvuda, siis soovitan vaadata Polari ametliku maaletooja e-poodi oleterve.ee

  • Teist korda Trolltungal – unistus, mis tundus kunagi täiesti ebareaalne

    Teist korda Trolltungal – unistus, mis tundus kunagi täiesti ebareaalne

    Uskumatu, et ma seda kirjutan, aga ma käisin teist korda juba üle maailma matkajate ühe ihaldatuima ja tuntuma sihtkoha – Trolltunga – tipus. Unistus, mis veel mõned aastad tagasi tundus täiesti ebareaalne, on nüüd juba kaks korda teoks saanud.

    Et kõik algusest peale ära rääkida, pean alustama üsna kaugelt, aga proovin teha väga lühidalt.

    Mul on see unistus Trolli keelel käimisest olnud vist juba vähemalt kümme aastat. Olles kunagi põhikooli ajal Norras ja just sealkandis mägedes ekskursioonil käinud ning fjordide vahel kanuutanud, mõtlesin, et äkki kunagi täiskasvanuna teen selle unistuse siiski teoks ja lähen tagasi. Ja teadmine, et just sealkandis asub ka maailmakuulus Trolltunga, muutis selle unistuse veel suuremaks.

    Siis juhtus nii, et 2022. aastal korraldasin Jooks on lahe kokkutuleku. Kohale tuli palju kogukonnaliikmeid ja sealhulgas ka Pille, kes elab Norras. Kuidagi tuli jutuks minu Trolltunga-unistus ja selgus, et Pille elab põhimõtteliselt Trolltunga jalamil.

    Oleks te mu nägu näinud! Ma olin korraga nii hämmingus kui ka kade. Muidugi lõõpis Pille, et nüüd pead mulle külla tulema ja selle unistuse teoks tegema. Aga ma reaalselt ei uskunud, et sellest hetkest vaid mõned aastad hiljem oleme Pillega saanud parimateks sõbrannadeks ja lennupiletid küllaminekuks on ära ostetud.

    Ja nii ma selle unistuse 2024. aastal täitsingi. Seda seiklust kajastasin oma Instagrami kontol.

    Kes oleks aga võinud arvata, et mõned aastad hiljem lähen tagasi ja täidan veel ühe suure unistuse – reisida ja matkata kahekesi koos abikaasaga. Ilma lasteta.

    Trolltungal määrab väga palju ilm

    Tänasesse päeva tagasi tulles.

    Trolltunga matka puhul mängib väga suurt rolli ilm. Ja ilm võib seal muutuda tundidega.

    Minu ainuke soov oli seekord, et ilm oleks hea ning abikaasa ja Pille saaksid parima võimaliku Trolltunga kogemuse. Olgu öeldud, et mina sain eelmisel korral ideaalsed ilmastikuolud.

    Nüüd aga ähvardas ilmaennustus selleks ajaks, kui meie Norras oleme, üsna sügisese ja vihmase ilmaga. Püüdsin sellele mitte tähelepanu pöörata ja ette ruttavalt ütlen, et manifesteerisin meile ideaalse ilma kõikideks päevadeks.

    Lausa nii täpselt, et olles Trolltunga matkarajalt maha astunud ja bussi järjekorda võtnud, hakkasid taevast alla tulema esimesed vihmapiisad.

    Terve matka vältel oli ilm ideaalne.

    Eks mul natukene lõi hirmu sisse küll, kui Pille ütles, et lubab vihma ka sinna kanti. Sest ilm mängib Trolltunga matka puhul ikka tohutut rolli – võid saada väga rasked tingimused või siis läbida raja hoopis kergemalt, sest päike paistab ja ilm soosib sind.

    Niisiis sai seekord natukene rohkem kihte selga planeeritud ning panime isegi kindad ja paksema mütsi kotti. Tegelikult, nagu ma juba ütlesin, vedas meil ilmaga nii hästi, et Reinuga kakkusime kohe matka alguses mitu kihti seljast ära.

    Mis me siis kotti kaasa pistsime?

    Mul hakkab kohe kahju, kui mõtlen, kui rasket kotti Rein pidi alguses tassima. Vahepeal võtsin mina koti kandmise üle, aga enamiku ajast kandis seda siiski Rein.

    Kaks akupanka!!! Millest me ei kasutanud mitte ühtegi.

    Siis raskematest asjadest veel – mul oli vaja kindlasti kaasa võtta nektariine ja õunu. Ma olen sellest ennegi rääkinud, et olen puuviljasõltlane. Õnneks said need enamuses ka ära söödud, aga batoone ning pähkli-puuviljasegu ei söönud me vist üldse.

    Ja siis oli ülejäänud kraam vahetusriided.

    Igal juhul oli kott pungil asju täis. Pille küll pakkus kodust välja minnes mulle ka kotti, et saame asjad ära jagada, aga Rein arvas, et pole hullu.

    „Mis see siis on – 20 km matkamist ju!“

    Reinu arvamusest rääkides…

    Veel vahetult enne rajale minemist arvas ta, et need naised panevad segast, kui räägivad 8–10-tunnisest matkast. Ta mõtles umbes nii, et las need naised räägivad, tema ei hakka vaidlema, aga tema plaanib selle maksimaalselt nelja tunniga ära teha.

    Mis see siis on – 20 km matkamist ju!

    Olgu öeldud, et juba raja esimesel kilomeetril sai ta väga hästi aru, miks Trolltunga puhul räägitakse terve päeva kestvast matkast.

    See maastik on lihtsalt nii muutuv. On tõuse, laskumisi, kive, märga maad ja kohti, kus niisama hoogsalt edasi kõndida ei saagi.

    Minu Polar Vantage M3 järgi kujunes matka pikkuseks 20,45 km ja liikumiseks kulus 7 tundi ja 58 minutit. Tõusumeetreid kogunes 830 ning kõrgeim punkt, kuhu jõudsime, oli umbes 1205 meetri kõrgusel.

    Eriti korraliku tervituse annab rada kohe alguses, kus tuleb üsna lühikese maa jooksul väga palju kõrgust võtta. Kui Rein enne arvas, et 20 kilomeetrit on lihtsalt üks pikem jalutuskäik, siis seal sai üsna kiiresti selgeks, et mägedes ei räägi kilomeetrite arv kaugeltki mitte kõike.

    Loodus on seal lihtsalt nii ilus, pole midagi öelda. Iga kurvi ja pöörde taga sai jälle õhku ahmitud ja seda ilu imetletud. Kord järvevaated kaljunukilt, siis jälle ainult kivid ümberringi, järgmisel hetkel natukene rohelist oaasi ja väikseid veesilmi.

    Väga-väga ilus!

    Me läksime küll kolmekesi, aga otsustasime kohe, et keegi kedagi ei pidurda ega tagant kiirusta. Igaüks liigub omas tempos ja siis ootame jälle üksteist järele.

    Ikka nii, et kõigil oleks sellest matkast hea kogemus.

    Söök, vesi ja… mitte ühtegi WC-d

    Kui esimesel korral Trolltungal käies tegime rohkem pause ja sõime ka rohkem, siis sel korral mul polnud üldse eriti isu. Ühe virsiku sõin sinnapoole minnes ära ja siis Trolli keele juurde jõudes tegime pikniku ning sõime kaasavõetud võikud ära. Pluss muidugi puuviljad.

    Joogipudelid olid meil veega kaasas, aga täitsime neid jooksvalt mägedest tuleva veega. Iga kord, kui jooksvat vett nägime, täitsime jälle pudelid. Vett kulus ohtralt.

    Seda kummalisem on, et Trolltunga matk sai tehtud ilma ühegi vetsupeatuseta.

    Aga üllatus-üllatus – ega Trolltunga rajal polegi ühtegi WC-d. Ja ega seal üleval väga puid ega põõsaid ka ole, mille taha kükitada. Heal juhul võib leida rajalt eemal mõne suurema kivi, mille taha peitu minna.

    Õnneks meil läks sellega hästi.

    Ja siis lõpuks – Trolli keel

    Trolli keele juurde jõudmine on ikka elamus. Isegi siis, kui minu puhul oli see juba teine kord.

    Aga eriti lahe oli näha nende reaktsiooni, kes olid seal esimest korda.

    Trolltunga ise on kaljueend, mis ulatub Ringedalsvatneti järve kohale ning just see vaade ongi teinud sellest ühest Norra kõige tuntuma matkasihtkoha.

    Kui tavaliselt võib keele juures olla väga pikk järjekord ja pildi tegemiseks tuleb vahel pikalt oodata, siis meid ootas ees peaaegu täiesti vaikne kaljunukk, kus oli vaid mõni inimene.

    Pillel oli kindel plaan keelele pildistama minna ja Rein läks temaga kaasa, et saaks sealtpoolt ka pilti teha. Mina jäin kaugemale Pillest pilti tegema.

    Hõikasin veel Reinule: „Kui sa seal juba oled, siis mine ikka keelele ka!“

    Ja nii ta seal ära käiski.

    Nii uhke!

    Tagasitee läks juba lennates

    Tagasitee läks kuidagi hoopis teistmoodi. Iga tehtud samm jäi selja taha ja viis meid lähemale kodule.

    Me kõik olime sellest rajast nii vaimustunud, et ainult rääkisimegi, kui ilus, kui tore ja kui äge see kõik ikka on.

    Neid emotsioone on tegelikult väga raske edasi anda.

    See on miski, mis jääb igaveseks meelde.

    Ja kui kell lõpuks matka lõpetades näitas 20,45 kilomeetrit ja 7 tundi 58 minutit liikumist, oli tunne ikka päris võimas. Mitte sellepärast, et oleksime mingi numbri ära teinud, vaid sellepärast, mida kõike nende kilomeetrite sisse mahtus.

    Unistused võivad täituda palju varem, kui ise oskad arvata

    Ma olen alati arvanud, et siis, kui oleme abikaasaga pensionil, hakkame koos reisima ja mägesid vallutama. See on kuidagi alati minu visioon olnud.

    Ja nüüd jõudis see aeg palju varem kätte.

    Suuresti tänu Getrinile, meie kõige vanemale tütrele, kes pakkus, et väiksemad lapsed on selle aja hoitud.

    Nüüd on vist kõik teed valla. Vähemalt tunne on küll selline.

    Tahaks juba järgmisse põnevasse sihtkohta uusi matkaradu avastama minna. Samas on Norra olnud minu südames nii kaua ja kui sul elab sõbranna nii looduskaunis kohas, siis miks mitte sellest iga-aastane traditsioon teha?

    Norra on suur ja lai ning matkaradu, mida veel avastada, on väga-väga palju.

    Ja kui ma midagi sellest reisist jälle kaasa võtsin, siis ehk seda, et unistuste täitmist ei tasu lükata aega, mil selleks justkui rohkem aega on. Mõnikord tuleb lihtsalt lennupiletid ära osta ja minna.

  • Ma olen 5km harjumuse lõksus

    Ma olen 5km harjumuse lõksus

    Uskumatu, et olen aastatega tekitanud endale nii tugeva harjumuse liikuda iga päev 5 km, et nüüd on selle muutmine osutunud minu jaoks nii keeruliseks. Olen viimased pool aastat proovinud sellest mustrist välja murda, aga päriselt pole ma seda siiani suutnud. Nüüd on aeg karmimad meetmed kasutusele võtta, sest plaanin lähiajal siiski maratoni joosta. Jah, ma ei julge veel kuupäeva välja hõigata. 😀

    Aga mis siis toimub?

    Ma olen lihtsalt nii tugevalt oma mugavustsooni kinni jäänud. Lähen koduuksest välja ja juba tean, et teen viieka. See on kuidagi nii automaatne ja turvaline. Ei pea midagi planeerima, ei pea ennast vaimselt ette valmistama ega mõtlema, kui kaua see aega võtab.

    Viis kilomeetrit on aastate jooksul muutunud minu jaoks peaaegu nagu ühikuks. See ei ole enam lihtsalt distants, vaid midagi, mida keha ja aju juba täiesti iseenesest teavad. See harjumus on mind tegelikult väga palju aidanud. Tänu sellele olen püsinud liikumises ka nendel perioodidel, kui mul ei olnud suuri eesmärke, konkreetset treeningplaani ega erilist motivatsiooni. Viis kilomeetrit oli alati tehtav. See hoidis mind järjepidevana ja aitas liikumisel saada igapäeva loomulikuks osaks. Aga nüüd, kui maratoniks valmistumine nõuab regulaarselt pikemaid distantse, on sellest tugevast harjumusest saanud natukene probleem. Jah, ma olen jooksnud ka 8 km, 10 km ja 15 km, aga need on olnud pigem erandid. Ma tahan jõuda selleni, et minu tavaline jooksuring oleks 8–10 km ja pikemad jooksud algaksid alles sealt edasi. Ja sellega ma praegu tegelengi. Psühholoogiliselt on see nii huvitav, milliseid trikke aju teeb. Eile käisin näiteks üle saja aasta Võru linnas jooksmas. Pidin aega parajaks tegema, kuni laps sünnipäeval oli, ja mõtlesin, et nüüd on ju aega küll. Lähen lihtsalt jooksma, kulgen rahulikult ja vaatan, kuhu jalad viivad. Ja mis te arvate, kui palju ma jooksin? Jõudsin auto juurde tagasi ja kellal oli täpselt 5 km. Ma isegi ei planeerinud seda. Kas mu aju ja jalad on juba nii suures sõltuvuses, et teavad ise täpselt, millal tuleb tagasi pöörata? 😀 Ma tahan jõuda selleni, et minu tavaline distants oleks umbes 8 km ja pikemad jooksud 10+ km. Praegu olen aga veel selles seisus, et pean oma aju pikemaks jooksuks ette valmistama. Ma pean juba mitu päeva ette teadma, et nüüd tuleb pikem jooks. Kui otsustan alles vahetult enne kodust välja minemist, et võiks täna rohkem joosta, suudan ennast peaaegu alati ära rääkida: „Ah, teeme ikka viieka.“ See on täiesti uskumatu, kui tugev võib üks harjumus olla. Muidugi aitab sellele vanale harjumusele kaasa ka see, et mu kodused rajad on nii sügavale mällu kulunud. Iga õlekõrs ja tee ääres kasvav rohulible on tuttav. Aju teab täpselt, kus on ümberpööramise koht, millal saab pool distantsi täis ja millal hakkab kodu jälle lähenema. Seda kõike on nüüd vaja muutma hakata.

    Mis ma siis plaanin teha?

    Esiteks ei luba ma endale enam tavalisel jooksupäeval alla 6 km distantsi. See on küll ainult üks kilomeeter rohkem, aga minu puhul tähendab see juba tuttavast mustrist välja astumist. Teiseks pean hakkama teadlikult valima uusi marsruute. Kui rada ei ole nii tuttav, ei tea aju automaatselt, kus peaks ümber pöörama. Kolmandaks panen pikemad jooksud varem plaani. Mitte nii, et vaatan jooksupäeval, kuidas tuju on, vaid otsustan juba nädala alguses, millisel päeval tuleb 8 km, millisel 10 km ja millal pikem jooks. Ja kõige olulisem – pean endale meenutama, et ma ei alusta nullist. Mul on aastatepikkune liikumisharjumus, vastupidavus ja järjepidevus juba olemas. Nüüd tuleb lihtsalt õpetada oma kehale ja ajule, et viis kilomeetrit ei ole finiš, vaid mõnikord alles soojendus. Kas teil on ka nii olnud, et üks väga hea harjumus muutub uue eesmärgi puhul korraga takistuseks?

  • Üle paljude aastate jooksin taas poolmaratoni

    Üle paljude aastate jooksin taas poolmaratoni

    Lõpuks oli see päev kätte jõudnud. Käes oli Katrini juubel.

    Uskumatu, kui kiiresti aeg ikka lendab. Mäletan nii selgelt, kuidas aasta tagasi Katrin helistas ja ütles: „Tead, mul on ikka suur tahtmine oma 50. aasta juubeliks täispikk maraton ära joosta.“

    Ja see kõne tõi mulle hoopis teise hingamise sisse – uue energia ja eesmärgi, mille poole püüelda. Olin ju nii pikalt olnud kuskil omas rütmis, liikunud iga päev 5 km, mis oli juba üle kuue aasta olnud selline turvaline ja mõnus kulgemine. Just sellist äratust ühe uue ja suurema väljakutse näol oligi mul vaja.

    Elevus oli suur ja aasta aega planeerimiseks tundus maa ja ilm.

    Plaan oli teha see meie vana kolmikuga, kellega sai üle kümne aasta tagasi hulle tegusid tehtud. Lisaks sellele, et me Võrus elades väga tihti koos treenisime, käisime ka paljudel võistlustel. Mitmel korral jooksime minu sünnipäeval 30 km, Kristiga tegime Haanja 100 ja kolmekesi läbisime erinevaid maratonidistantse.

    Ühesõnaga – me olime vinge kolmik ja see oli üks ülivinge periood meie elus.

    Mõte oli üksteist selle aastase treeningperioodi jooksul toetada, hoida n-ö kätt pulsil ja jälgida, et kõik ikka ree peal püsiksid. Olgu öeldud, et füüsiliselt saime selle aasta jooksul kokku vaid ühe korra. Lihtsalt nii erinevad ja kiired elud ei võimaldanud meil seda tihedamini teha.

    Kõik muu suhtlus ja treeningutele kaasaelamine toimus virtuaalselt meie „Hullud vanamutid“ chatis.

    Ütleme siis nii, et meil kõigil oli väga erinev ettevalmistus ja treening. Vahel oli see lausa koomiline.

    Mina „istusin“ ikka oma mugavustsoonis ja tegin viiekilomeetriseid jookse. Pigem üritasin ennast lihtsalt jooksulainel hoida, sest olin ju pikalt hoopis kõndimist harrastanud. Aeg-ajalt püüdsin teha ka pikemaid jooksuringe, aga need jäid enamasti kaheksa kilomeetri kanti.

    Katrin oli meist kindlasti kõige sihikindlam ja kõige suurema tahtejõuga. Veel kuu aega enne maratonijooksu tähtaega jooksis ta 20 km läbi seljavaluga ja arvas, et mis seal ikka – teeme ära!

    Kristi jõudis jooksma umbes kuus korra ja siis tegi kohe ühe pikema ringi. Olgu öeldud, et tema jõudis enne planeeritud maratoni lausa 30 km ära joosta.

    Minu kõige pikemaks distantsiks jäi kunagi kevadel vist 18 või 19 km ning vahetult enne tähtsat päeva tegin veel 15 km jooksu.

    Okei, niipalju siis meie kolmiku ettevalmistusest.

    Igal juhul sai meile kõigile umbes kuu aega enne planeeritud tähtsat jooksu selgeks, et maraton on seekord veidi utoopiline. Katrin julges selle lõpuks ka kõva häälega välja öelda: „Kuulge, naised, ärme lõhu ennast. Las seekord jääb distantsiks poolmaraton. Küll jõuab selle maratoni ka ära teha.“

    Teades Katrini sihikindlust, oli tal selle otsusega kindlasti väga raske leppida.

    Meie olime aga kohe nõus. Süda läks kergemaks ja pinge väiksemaks.

    Ja siis oligi tähtis päev käes.

    Veel samal hommikul otsisin sobivaid jooksuriideid, sest ilmateade lubas 29 kraadi. Oli Katrin alles ilma meile tellinud! Õnneks näitas pilvist ilma, nii et vähemalt ei pidanud päike lagipähe paistma.

    Jooksu alguseks oli planeeritud kell 13.00. Kuna tegemist oli ikkagi Katrini juubelijooksuga, olid tal kõigile külalistele tehtud ka rinnanumbrid. See oli nii armas.

    Kõik soovijad said starti tulla ja distantsi ise valida. Suur seltskond tuli ratastega meie kolmikule poolmaratonidistantsile kaasa, et meid ergutada ja joogipause pakkuda.

    Startisime Katrini koduõuelt ja rada oli ülivinge. Katrini esialgse rajatutvustuse peale hakkasin ma küll natuke neid tõuse ja künkaid kartma, aga need jäid pigem raja esimesse poolde.

    Kuum oli küll, aga meil oli kogu aeg nii tore seltskond kõrval toetamas ja juua pakkumas.

    Katrinil ja Kristil olid kaasas ka energiageelid, aga mina olin enne poest ostnud vaid kaks proteiinibatooni. Ühe sõin juba enne starti ära, sest tundsin, et hommikusöök on kõhust ammu kadunud.

    Rajal olles julgesin siiski kahel korral Katrini geeli lõppu maitsta. Veidi kartsin küll, mida mu kõht selle peale teeb, sest ma ei olnud vähemalt kümme aastat ühtegi energiageeli tarbinud. Ju oli kogus siiski nii väike, et kõht ei reageerinud kuidagi ja ehk andis see ka väikese energialaksu.

    Igal juhul oli see üks väga tore jooks ja loomulikult tegi selle nauditavaks just seltskond. Aeg möödus nii kiiresti.

    Meil ei olnud ilmselgelt mingit ajalist eesmärki. Katrin ütles alguses, et on arvestanud kolme tunniga. Lõpuks jõudsime finišisse ajaga 2.46.

    Peab ütlema, et kogu see kontseptsioon oli nii äge – koos jooksmine, sünnipäev ja hiljem pidu. Nii tore oli. See inspireeris mind ka oma sünnipäevaks midagi sarnast välja mõtlema.

    Ja kuna olin oma Polar Vantage M3 kella saanud kätte vaid päev enne poolmaratoni, tekitas kogu see elevus ja uus energia minus ülisuure soovi siiski see planeeritud maraton lähiajal ära teha.

    Ehk siis – see poolmaraton oli heaks stardipauguks ja esimeseks treeninguks minu edasises maratoniplaanis.

    Aitäh, Katrin, et sa selle ideega tulid ja aitasid mind justkui ühest pikast mugavustsoonist välja.

    Elu peab olema seiklus!