Rubriik: Liikumine

  • Mul on uus kell- Polar Vantage M3

    Mul on uus kell- Polar Vantage M3

    Kui keegi oleks mulle 15 aastat tagasi öelnud, et ma kirjutan kunagi spordikellast sellise elevusega, siis ma ilmselt poleks seda uskunud 

    Aga näe! Teen seda nüüd juba päris mitmendat korda… sest ega ma ausalt öeldes enam ei mäletagi, mitmes Polari kell mul praegu on. Neljas vist! 

    Olen Polari kellasid kasutanud väga-väga kaua. Päris esimene Polar oli mul veel selline, kus GPS käis eraldi suure klotsina käevarre küljes. Kes seda aega mäletab, see teab.  Sellest ajast peale on Polar olnud minu truu kaaslane tuhandetel jooksukilomeetritel.

    Ma tean, et ka Jooks on lahe kogukonnas kasutavad väga paljud Polari kellasid ja kindlasti on paljudel just Vantage M2. Kasutasin seda ka ise ligi viis aastat ja olin sellega tõesti väga rahul. Seetõttu mõtlesingi jagada, mis mulle uue Vantage M3 puhul kõige rohkem meeldib ja millised on minu esimesed muljed.

    Kõigepealt… see disain! 

    Ja loomulikult ei saanud märkamata jääda see AMOLED-ekraan. Värvid on nii kirkad ja selged ning see Polari punane toon mõjub kuidagi eriti efektselt. See oli kohe alguses üks korralik wow!

    Teise asjana katsetasin muidugi kohe ära, kui mugav kell käe peal on.  Mäletan veel, kui M2 sain – juba siis oli rihma mugavus võrreldes eelmise mudeliga ikka next level. Ja ega nüüd ka pettuma ei pidanud.

    M3 rihmal on üks pisike detail, mis mulle kohe väga meeldima hakkas. Sellel on kaks aasa ja teisel neist on väikesed nagad, mis hoiavad rihmaotsa ilusti paigal. Kuna mul on üsna peenike käsivars, jäi M2 rihmaots alati natuke rippuma ja pidin seda jooksu ajal aeg-ajalt kohendama. Nüüd püsib kõik kindlalt paigas. Väike asi, aga igapäevases kasutuses päris mõnus uuendus.

    Mulle meeldib ka see, et suurema osa ajast on ekraan must ning kui keeran käe enda poole, ärkab kell kohe ellu.

    Puutetundlik ekraan, mida ma alguses natuke kartsin

    M3 on nüüd ka puutetundliku ekraaniga. Ausalt öeldes olin selle suhtes alguses isegi natuke skeptiline. Mulle meeldis M2 juures just see, et kõik käis nuppudega. Kartsin, et hakkan kogemata ekraanile vastu minema ja midagi muutma, aga siiani pole seda kordagi juhtunud.

    Tegelikult on puutetundlik ekraan menüüdes liikumise hoopis mugavamaks teinud. Ja kui olen trennis, saan endiselt kasutada füüsilisi nuppe – ehk minu jaoks on see kombinatsioon ideaalne.

    Mis on muutunud kella sees?

    See, mida lihtsalt peale vaadates ei näe, on see, et kell on palju kiirem. Uus protsessor ja suurem mälu annavad tunda just selles, kui sujuvalt kõik menüüd liiguvad. Need on sellised asjad, mis võib-olla esimesel hetkel kõige olulisemad ei tundugi, aga pikema kasutamise jooksul hakkad neid järjest rohkem hindama.

    Telefoniga pole ma kella siiani ühendanud ega ole ka tundnud vajadust seda teha. See võimalus on täiesti olemas, aga mina olen alati olnud pigem selline kasutaja, kellele meeldib, et kell on selleks, et salvestada minu treeninguid ja kõik muu ootab pärast treeningut Polar Flow’s. Ma ei tunne puudust, et kell oleks mu telefoni pikendus. Pigem tahan sealt infot oma liikumise, treeningute, taastumise ja une kohta. Ja pigem säästan ja hoian akut sellega, et ei oota sealt sõnumeid või miskit muud. Samuti ei kasutanud ma M2 puhul seda funktsiooni. Aga muidugi tore, et see võimalus on olemas.

    Ja lõpetuseks – aku

    See on ausalt üks põhjustest, miks ma olen kõik need aastad Polari juurde jäänud.

    Ma kasutan kella iga päev ning isegi minu ligi viis aastat vana Vantage M2 pidas ühe laadimisega väga pikalt vastu. Minu jaoks on oluline, et ma ei peaks pidevalt mõtlema, kas kell on laetud või kas see peab pikema trenni või matka lõpuni vastu.

    M3 puhul tahan aku kestvust nüüd pikema aja jooksul ise testida, sest just igapäevases kasutuses saab kõige paremini aru, kuidas uus kell tegelikult vastu peab. Hetkel mulle tundub, et 2 nädalat see aku vastu ei pea nagu vana M2 mudel aga see on ka arusaadav vingema protsessori ja AMOLED ekraani tõttu.

    Esimesed muljed on igatahes väga positiivsed. Ja kui soovid, siis sinu uus Polari kell ootab sind oleterve.ee e-poes (ametlik Polari maaletooja)

  • Minu mõtted Jooks on lahe tegemistest ja kogukonnast

    Minu mõtted Jooks on lahe tegemistest ja kogukonnast

    Nagu ma eelnevates postitustes põgusalt maininud olen, tekkis mul siin juunis-juulis tunne, et tahaks kuidagi tagasi tulla. Midagi teha. Ise ka täpselt teadmata, mida või kuidas.

    Pärast seda, kui jaanuaris Jooks on lahe äpi lõplikult sulgesin, jäi tegelikult alles väga vähe. Alles jäi Jooks on lahe kodulehe domeen, kuigi siin ei toimunud enam midagi. Alles jäid Facebooki leht ja kogukond.

    Ja ühel hetkel tekkiski mõte – aga äkki elustaks siin midagi?

    Ma ei teadnud siis ja tegelikult ei tea päris täpselt tänaseni, milliseks see kõik lõpuks kujuneb. Aga hakkasin vaikselt seda kodulehte nullist üles ehitama. Täiesti ise ja ilma mingi suure plaani või kindla eesmärgita. Kuna ma pole kunagi varem kodulehte nullist ehitanud, teadsin kohe, et üksi pusides võib mul sellega minna kuid.

    Samas oli üks asi, mida sain kohe teha – Facebooki kogukonnale jälle elu sisse puhuda.

    Ja nii ma siis üle saja aasta taas grupis postitasingi.

    Ma tõesti ei tea praegu, kuhu see kõik välja viib või kas sellest sünnib tulevikus veel midagi suuremat. Ja ausalt öeldes ei tahagi ma praegu endale mingit survet sellega seoses. Ühte tean küll – ma tahan inimesi liikuma innustada ja näidata, kui palju head võib regulaarne liikumine sinu ellu tuua.

    Koht, kus ei pea enne „piisavalt heaks“ saama

    Mul on aastate jooksul olnud väga huvitav jälgida, kuidas mõned inimesed on tulnud Jooks on lahe kogukonda täiesti algajatena, avastanud enda jaoks liikumise ja tänaseks on sellest saanud nii suur ja loomulik osa nende elust.

    On tekkinud uued eesmärgid, uued inimesed, uued väljakutsed. Mõni on hakanud jooksma võistlustel, mõni jõudnud maratonini ja mõni avastanud hoopis matkamise või mõne teise liikumisviisi.

    Ja tegelikult on see täpselt see, mida ma tahaksin, et Jooks on lahe kogukond oleks.

    Koht, kus võib pingevabalt alustada.

    Ilma tundeta, et enne peaks juba mingisuguses vormis olema. Ilma kartuseta, kuidas sind vaadatakse või hinnatakse. Siin ei ole minu silmis tähtis, kui kiiresti sa liigud või kui palju kilomeetreid suudad läbida.

    Sa võid olla inimene, kes alles proovib järjepidevat liikumist oma ellu tuua, või inimene, kes jookseb juba maratone.

    Kui meie ühine eesmärk on liikuda, enda tervise eest hoolitseda ja sellest kõigest ka rõõmu tunda, siis oleme täpselt ühesugused Jooks on lahe kogukonna liikmed.

    Mõni lendab siit pesast päris kaugele

    Aastate jooksul on olnud ka palju neid, kes on justkui Jooks on lahe pesast välja lennanud.

    Alustati siit, aga ühel hetkel kasvasid eesmärgid suuremaks. Tulid võistlused, pikemad distantsid, ajalised eesmärgid ja soov ennast järjest rohkem proovile panna.

    Ja see on väga okei!

    Ka mina olen seal olnud. Olen jooksnud medalite nimel, jahtinud eesmärke, läbinud maratone ja teinud päris pööraseid väljakutseid. See oli üks väga äge periood minu elus ja ma ei vahetaks seda millegi vastu.

    Täna tunnen ise, et olen jõudnud natuke teise kohta.

    Mulle meeldib rahulik ja mõnus igapäevane liikumine. See, et liikumine lihtsalt kuulub minu päeva ja ma ei pea iga kord midagi saavutama. Samas on väga äge aeg-ajalt mõni suurem eesmärk sinna vahele visata. Nagu praegu minu maratonieesmärk.

    See lisab vürtsi.

    Ja võib-olla just seda ma tahangi öelda – Jooks on lahe kogukonnas ei pea me kõik olema ühesuguses kohas ega tahtma samu asju.

    Siia on oodatud nii need, kes alles alustavad, kui ka need, kes on aastaid liikunud. Tegelikult saame just sellepärast üksteisele nii palju anda.

    Natuke nagu liikumiskool

    Mulle tuli seda kõike mõeldes pähe üks võrdlus – ma näen seda kogukonda natuke nagu liikumiskooli.

    Meil on alustajad, kes vajavad võib-olla esimest julgustust ja teadmist, et ka väikesest sammust piisab.

    Siis on need, kes on juba natukene aega liikunud ja saavad oma kogemusega kedagi teist toetada.

    Ja meil on väga kogenud liikujaid, jooksjaid ja matkajaid, kes saavad olla justkui mentorid – jagada oma kogemusi, vastata küsimustele ja anda nõu.

    Mitte keegi ei pea olema kellestki parem. Oleme lihtsalt oma teekonna erinevates kohtades.

    Ja võib-olla ongi kõige ägedam see, kui inimene, kes täna vajab ise julgustust oma esimese viie kilomeetri tegemiseks, on mõne aasta pärast see, kes ütleb järgmisele alustajale: „Mine lihtsalt. Mina alustasin täpselt samast kohast.“

    Loodan, et saite mu mõttest aru.

    Ma igatsen päriselt kohtumisi

    Kui mul suuremat visiooni hetkel veel ei ole kui üksteise inspireerimine ja toetamine grupis, siis ühte asja näen küll väga selgelt – meil on vaja jälle päriselt kokku saada.

    Ühismatkad. Ühisjooksud. Lihtsalt koos liikumine.

    See mõte on mul juba mõnda aega peas keerelnud ja loodetavasti saan varsti teha ka esimese konkreetsema üleskutse.

    Ma igatsen seda osa Jooks on lahe tegemistest väga.

    Need kohtumised täitsid alati südant. Oli nii tore vaadata, kuidas inimesed, kes olid võib-olla aastaid Facebooki grupis üksteise tegemistele kaasa elanud, lõpuks päriselt kohtusid. Räägiti, naerdi, liiguti koos ja vahetati muljeid.

    Ja siit kogukonnast on aastate jooksul tekkinud nii palju uusi tutvusi. Ka päris sõprussuhteid, mis kestavad tänaseni.

    See on tegelikult päris uskumatu, kui mõelda, et kõik sai kunagi alguse lihtsalt ühest mõttest inimesi rohkem liikuma innustada.

    Aga see kogukond ei ole mina

    Ja ühe asja tahan veel kindlasti välja öelda.

    Jooks on lahe kogukond saab olemas olla ainult tänu teile.

    Kui ma grupile uuesti elu sisse puhusin, oli üks minu suur soov just see, et sellest ei saaks koht, kus mina muudkui postitan ja teised loevad.

    Ma tahaksin, et see oleks meie kõigi koht.

    Postitage oma liikumisi. Jagage mõtteid. Küsige nõu. Rääkige sellest, kui täna oli raske ennast välja vedada. Jagage seda, kui tegite midagi esimest korda või saite hakkama millegagi, mida veel mõni aeg tagasi võimalikuks ei pidanud. Soovitage teistele mõnda ägedat rada, võistlust või matka. Või tulge lihtsalt ütlema, et täna sai viis kilomeetrit tehtud ja enesetunne on hea.

    Kõik ei pea olema suur saavutus, et seda jagada.

    Sest tegelikult sünnibki kogukond sellest, kui inimesed omavahel suhtlevad, üksteist märkavad ja üksteisele kaasa elavad.

    Praegu mulle isegi meeldib, et ma ei tea täpselt, kuhu Jooks on lahe seekord välja jõuab. Varasemalt kasvas sellest väljakutse, kogukond, ettevõte ja lõpuks isegi äpp. Seekord ei taha ma midagi vägisi suureks kasvatada.

    Las ta lihtsalt kasvab sinna, kuhu tal on põhjust kasvada.

    Praegu piisab mulle täiesti sellest, kui Jooks on lahe on jälle üks mõnus koht, kus inimestel tekib tahtmine liikuda.

  • Päikesetõusumatk Luhasoo rabas

    Päikesetõusumatk Luhasoo rabas

    Hommik. Kell 03.50 äratus.

    Veel rohkem kui tõusev päike tekitas minus elevust see, et suutsin oma suvise unistuse kuidagi just sellesse hetke ja sellesse nädalavahetusse ära planeerida.

    Nimelt oli meie vanem tütar üle väga pika aja taas koju tulnud. Kuigi nädalavahetus oli juba tihedalt erinevate tegevuste ja üritustega täidetud, tegin ettepaneku mahutada meie plaanidesse ka üks varahommikune päikesetõusumatk. Selle peale ütles tütar, et muidugi teeme ära!

    Muidugi soovis ka Rosanna kaasa tulla, sest tema tahab osaleda kõiges, kus on kaasas tema vanem õde.

    Veel enne, kui äratuskell kell 03.50 helisema pidi, äratas meid hoopis Rosanna, kes alustas kell 03.30 väikese okseralliga. Olles sellest toibunud, teatas ta kohe, et see okseralli ei tähenda, et ta meiega matkale ei tule.

    Kuna enesetunne oli tal muidu hea ja muid vaevusi ei olnud, lubasin tal siiski kaasa tulla.

    Reinu õde oli samuti maal ja soovis meiega ühineda, nii et läksime kõik koos ning startisime kell 04.00.

    Luhasoo on meie kodule üsna lähedal, umbes kümneminutilise autosõidu kaugusel. Päikesetõusu ajaks näitas kell 04.56, seega oli meil piisavalt aega, et selleks ajaks järve äärde jõuda.

    Tegelikult läksimegi natuke varem, sest tahtsime vahetult enne päikesetõusu näha ka udu ja saada veel vingema kogemuse. Paraku sel hommikul udu ei olnud, aga päikesetõus oli tõesti ilus. Taevas oli korraga lilla, punane, kollane ja kõike muud sinna vahele.

    Luhasoo rabas käime ikka igal aastaajal ja iga kord on väga ilus. Ma ei väsi vist kunagi. See raja esimene osa järve äärde ongi üks ilusamaid. Ja muidugi järve äärne rada ka. Sellist ilu ja värve nägin seal aga esmakordselt. Midagi hingele ja miski, mis jääb pikaks ajaks meelde.

    Selle rabakogemuse tegi veel toredamaks see, et tütar tegi ettepaneku ka rabajärves ujumas käia.

    Kuigi ma kardan väga selliseid rabajärvi ja põhjatut vett, julgesin koos tütrega seda siiski teha. Ja peab ütlema, et see oli ülivinge kogemus. Rabajärve vesi oli ootamatult soe ja pehme.

    Sealt edasi tegime järvele ringi peale ja suundusime parklasse. Päikesetõus jäi meie selja taha 🙂

    Mul on nii hea meel, et see varahommikune matk sai ette võetud ja et sain seda teha koos oma tütardega.

    Mälestus terveks eluks.

  • Uus algus blogis ja möödunu meenutus

    Uus algus blogis ja möödunu meenutus

    Uskumatu, et ma seda Jooks on lahe blogipostitust siin kirjutan.. Kui kaua ma pole tundnud vajadust midagi kirjutada või oma mõtteid jagada. Ja nüüd mingi hetk ma lihtsalt hakkasin nullist ise kodulehte üles ehitama eesmärgiga luua endale üks kirjutamise kohake.

    On olnud huvitav periood. Alates jaanuarist sulgesin lõplikult „Jooks on lahe“ äpi ja leppisin mõttega, et üks ajajärk on möödas. Kuigi see kõik sai alguse nii lahedast ideest – liikuda iga päev 5 km –, pidin ma enda jaoks veidikese kurbusega sellele kõigele lõpu tegema.

    Lühidalt – sinnamaani oli tore, kuni ma tegin seda südamest ja kirega. Isegi äpi ehitamine oli põnev, aga edasi ma väga ei mõelnud, et kuidas näeb välja ühe äpi ülalpidamine ja haldamine. Ja see osutus minu jaoks liiga keeruliseks. Ju ma pole loodud selleks. Mulle meeldib, kui mind juhib kirg ja sisetunne, mitte numbrid ja raha. Nii juhtuski, et äpp vajas koguaeg arendamist ja raha ning see tõi välja kõik selle, mis tappis igasuguse südamest ja kirega tegutsemise.

    Kõik muutus äkki numbriteks ja äriks – ainuke eesmärk oli kõike seda elus ja pinnal hoida. Kõik neelas raha. Kuigi ma ei ole materiaalne inimene, siis enamiku ajast püüdsin tegeleda „laeva uppumast päästmisega“. Ja selline pingeolukord 24/7 murrab lõpuks ka kõige tugevama. Niisiis juhtuski, et 2025. aasta sügisel, tegin ma selle otsuse – lõpetada!

    Ja tegelikult oli see nii suur kergendus ja rahu südames. Võtsin teadlikult aja maha ja võtsin kõigest pausi. Kuni nüüd juunis tekkis korraks nii suur elevus sisse, et kuigi väljakutsete ja äpiga on kõik, siis kas ma pean ka hüvasti jätma enda loodud “Jooks on lahe”-ga?

    Ja kuigi ma põrgatasin erinevaid mõtteid, et kuidas ja mis edasi, siis olles marineerinud kuu aega selle elevuse sees, jõudsin ma ühel hetkel selleni, et miks mitte alustada päris algusest – sealt, kust kunagi „Jooks on lahe“ alguse sai – blogist.

    Ja seda ma siin suvel vaikselt pusinud olengi – kodulehte nullist taas üles ehitanud.

    Ja korraga tundus kõik nii loogiline. Mulle on alati meeldinud jutustamine ja oma mõtete väljendamine – omas mahlas. 🙂

    Kindlasti aitas sellesse kohta siin jõuda asjaolu, et otsustasin veebruaris ka sotsiaalmeediast pausi teha ja olen sellest maailmast üsna eemal olnud, välja arvatud see, et olen oma instagrami lehele aeg-ajalt pildigaleriisid lisanud. See periood on olnud nii silmiavardav. See on andnud mulle ruumi olla iseendaga ja oma mõtetega. Ja ju tekkiski nüüd vajadus kuidagi need emotsioonid ja mõtted välja lasta.

    Ja siin ma nüüd olen – kirjutan üle saja aasta taas blogipostitust. See saab olema minu virtuaalne päevik. Siin hakkab olema mõtteid kõigest – tervisest, liikumisest, raamatutest (oi, neid on siin saadud päris palju loetud), lastest, emadusest, loodusest, reisimisest ja muidugi ka Jooks on lahe kogukonna tegemistest.

    Nii põnevil. Let’s go!