Harjumustest räägitakse enamasti selles võtmes, kuidas neid tekitada. Kuidas saada ennast regulaarselt liikuma, tervislikumalt sööma, rohkem vett jooma või ükskõik millist uut asja järjepidevalt tegema.
Ma räägin täna sellest hoopis teise nurga alt. Sellest, kuidas ma püüan ühest väga heast harjumusest natukene lahti murda.
Olen ühes varasemas blogipostituses kirjutanud ka sellest, kuidas olen oma 5 km harjumuse lõksus. Ja tegelikult on see päris huvitav näide sellest, kui tugevaks võib üks harjumus aastatega muutuda.
Kui ma kunagi #igapäev5km väljakutse lõin ja hakkasin seda harjumust enda ellu juurutama, oli eesmärk väga lihtne – ma tahtsin, et liikumine oleks minu igapäevaelu loomulik osa. Mitte mingi projekt. Mitte asi, mille jaoks peab ennast iga kord motiveerima. Vaid lihtsalt midagi, mida ma teen.
Mõte oli selles, et ma tahan ka 60- ja 70-aastaselt olla aktiivne, terve ja liikuv. Ma tahan, et mu füüsiline tervis oleks hea ja et liikumine toetaks ka minu vaimset tervist. See oli selle väljakutse mõte siis ja tegelikult on täpselt sama mõte sellel ka täna.
Kui sa tahad oma ellu järjepidevat liikumist tuua, siis on minu arvates selline väljakutse siiani ideaalne võimalus seda teha. Alustad lihtsalt ühest väikesest ja konkreetsest asjast ning hakkad seda päev-päevalt kordama. Ja minu puhul võib vist öelda, et see töötas isegi liiga hästi. 😀
Sest kui hakkasin umbes aasta tagasi mõtlema taas maratoni jooksmisele ja mul oli vaja hakata oma distantse pikemaks muutma, avastasin korraga, kui tugevalt see 5 km muster minu sisse juurdunud oli. Mul läks reaalselt üle poole aasta, et sellest välja murdma hakata.
Ma läksin koduuksest välja ja mu keha teadis täpselt, mida teha. Jooksin oma tavapärast teed, teadsin täpselt, kus saab 2,5 km täis, keerasin ümber ja tulin koju. 5 km. Tehtud.
Ja isegi siis, kui olin enne jooksu mõelnud, et täna teen pikemalt, juhtus päris tihti ikkagi see, et lõpetasin viiekaga. See oli lihtsalt nii lihtne.
Ei pidanud midagi mõtlema, planeerima ega iseendaga läbi rääkima. Iga kurv, teeots ja põhimõtteliselt iga tee ääres kasvav rohulible oli juba tuttav. Aju teadis täpselt, kus tuleb ümber pöörata. Ja siis sain aru, et kui tahan oma jooksuharjumust muuta, pean hakkama teadlikult ka mustrit muutma.
Minu kodust välja minnes on mul põhimõtteliselt kaks valikut – minna vasakule või paremale.
Kõik need aastad olin oma viiekat jooksnud enamasti vasakule. Seal oli minu tuttav rada ja seal oli ka see väga kindel 2,5 km ümberpööramise koht. Nii et ma hakkasin jooksma paremale. 😀
Seal on mul üks teine verstapost umbes nelja kilomeetri kaugusel. Kui sinna välja jooksen ja tagasi tulen, ongi kokku 8 km. Ja nii hakkasingi tasapisi oma aju ümber õpetama. Et minu tavaline jooks ei pea olema 5 km, tavaline jooks võib olla minu jaoks ka 8 km. Vahel teen ka 6 km ja muidugi ei juhtu mitte midagi, kui mõnel päeval tulebki ainult viiekas, aga teadlikult olen püüdnud just seda vana automaatset mustrit vältida.
Terve suve olen ma nüüd harjutanud uut rütmi. Tavalised jooksud võiksid olla pigem 6–8 km, nädalas võiks olla vähemalt üks 10+ km jooks ning kuu jooksul tahan teha ka ühe päriselt pika jooksu. Viimane selline pikk jooks oli mul 25 km ja oktoobris ootab ees 30 km. Ja ma olen selle üle nii elevil! Sest tegelikult ma igatsesin seda tunnet. Olen ju oma elus jooksnud üle 20 täispika maratoni ja olnud perioode, kus pikad distantsid olid mulle täiesti tavapärased. Oli aeg, kui võisin lihtsalt mõelda, et täna lähen jooksen 30 km – ja läksingi. Kulgesin vaikselt ja nautisin. Kunagi esitasin endale isegi väljakutse joosta aasta jooksul iga kuu üks täispikk maraton. Täna tundub seda päris kreisi isegi meenutada. 😀
Aga just seda tunnet ma tahangi enda ellu natukene tagasi tuua. Mitte tingimata seda, et peaksin kogu aeg maratone jooksma, vaid seda tunnet, et pikk distants ei ole midagi hirmutavat või erakordset. Et ma lihtsalt lähen ja kulgen.
Ja võib-olla ongi kogu selle loo kõige huvitavam osa see, et minu vana 5 km harjumus ei olnud halb harjumus. Vastupidi. See tegi täpselt seda, mida ma temalt kunagi tahtsin. Liikumisest sai minu elu loomulik osa. Ma ei pea enam mõtlema, kas ma lähen liikuma. Küsimus on pigem selles, kui palju ma täna liigun. Ja võib-olla just see ongi hea harjumuse kõige suurem jõud.
Täna ei taha ma 5 km harjumusest tegelikult loobuda. Ma tahan seda lihtsalt edasi arendada, sest minu eesmärk on muutunud. 2019 aastal, olles beebiga kodune emme tahtsin, et minu igasse päeva kuuluks liikumine. Täna tahan lisaks sellele taas joosta pikki distantse ja tuletada endale meelde, mis tunne on taaskord joosta maratoni. Muutunud on eesmärk ja nüüd peab koos sellega natukene muutuma ka harjumus.
Aga vundament on ikka seesama. Järjepidevus. Väikeste sammudega ja lihtsalt lähed ning teed.
Harjumustel on ikka uskumatult suur jõud.
Lisa kommentaar