Uskumatu, et ma seda kirjutan, aga ma käisin teist korda juba üle maailma matkajate ühe ihaldatuima ja tuntuma sihtkoha – Trolltunga – tipus. Unistus, mis veel mõned aastad tagasi tundus täiesti ebareaalne, on nüüd juba kaks korda teoks saanud.
Et kõik algusest peale ära rääkida, pean alustama üsna kaugelt, aga proovin teha väga lühidalt.
Mul on see unistus Trolli keelel käimisest olnud vist juba vähemalt kümme aastat. Olles kunagi põhikooli ajal Norras ja just sealkandis mägedes ekskursioonil käinud ning fjordide vahel kanuutanud, mõtlesin, et äkki kunagi täiskasvanuna teen selle unistuse siiski teoks ja lähen tagasi. Ja teadmine, et just sealkandis asub ka maailmakuulus Trolltunga, muutis selle unistuse veel suuremaks.
Siis juhtus nii, et 2022. aastal korraldasin Jooks on lahe kokkutuleku. Kohale tuli palju kogukonnaliikmeid ja sealhulgas ka Pille, kes elab Norras. Kuidagi tuli jutuks minu Trolltunga-unistus ja selgus, et Pille elab põhimõtteliselt Trolltunga jalamil.
Oleks te mu nägu näinud! Ma olin korraga nii hämmingus kui ka kade. Muidugi lõõpis Pille, et nüüd pead mulle külla tulema ja selle unistuse teoks tegema. Aga ma reaalselt ei uskunud, et sellest hetkest vaid mõned aastad hiljem oleme Pillega saanud parimateks sõbrannadeks ja lennupiletid küllaminekuks on ära ostetud.
Ja nii ma selle unistuse 2024. aastal täitsingi.
Kes oleks aga võinud arvata, et mõned aastad hiljem lähen tagasi ja täidan veel ühe suure unistuse – reisida ja matkata kahekesi koos abikaasaga. Ilma lasteta.
Trolltungal määrab väga palju ilm
Tänasesse päeva tagasi tulles.
Trolltunga matka puhul mängib väga suurt rolli ilm. Ja ilm võib seal muutuda tundidega.
Minu ainuke soov oli seekord, et ilm oleks hea ning abikaasa ja Pille saaksid parima võimaliku Trolltunga kogemuse. Olgu öeldud, et mina sain eelmisel korral ideaalsed ilmastikuolud.
Nüüd aga ähvardas ilmaennustus selleks ajaks, kui meie Norras oleme, üsna sügisese ja vihmase ilmaga. Püüdsin sellele mitte tähelepanu pöörata ja ette ruttavalt ütlen, et manifesteerisin meile ideaalse ilma kõikideks päevadeks.
Lausa nii täpselt, et olles Trolltunga matkarajalt maha astunud ja bussi järjekorda võtnud, hakkasid taevast alla tulema esimesed vihmapiisad.
Terve matka vältel oli ilm ideaalne.
Eks mul natukene lõi hirmu sisse küll, kui Pille ütles, et lubab vihma ka sinna kanti. Sest ilm mängib Trolltunga matka puhul ikka tohutut rolli – võid saada väga rasked tingimused või siis läbida raja hoopis kergemalt, sest päike paistab ja ilm soosib sind.
Niisiis sai seekord natukene rohkem kihte selga planeeritud ning panime isegi kindad ja paksema mütsi kotti. Tegelikult, nagu ma juba ütlesin, vedas meil ilmaga nii hästi, et Reinuga kakkusime kohe matka alguses mitu kihti seljast ära.
Mis me siis kotti kaasa pistsime?
Mul hakkab kohe kahju, kui mõtlen, kui rasket kotti Rein pidi alguses tassima. Vahepeal võtsin mina koti kandmise üle, aga enamiku ajast kandis seda siiski Rein.
Kaks akupanka!!! Millest me ei kasutanud mitte ühtegi.
Siis raskematest asjadest veel – mul oli vaja kindlasti kaasa võtta nektariine ja õunu. Ma olen sellest ennegi rääkinud, et olen puuviljasõltlane. Õnneks said need enamuses ka ära söödud, aga batoone ning pähkli-puuviljasegu ei söönud me vist üldse.
Ja siis oli ülejäänud kraam vahetusriided.
Igal juhul oli kott pungil asju täis. Pille küll pakkus kodust välja minnes mulle ka kotti, et saame asjad ära jagada, aga Rein arvas, et pole hullu.
„Mis see siis on – 20 km matkamist ju!“
Reinu arvamusest rääkides…
Veel vahetult enne rajale minemist arvas ta, et need naised panevad segast, kui räägivad 8–10-tunnisest matkast. Ta mõtles umbes nii, et las need naised räägivad, tema ei hakka vaidlema, aga tema plaanib selle maksimaalselt nelja tunniga ära teha.
Mis see siis on – 20 km matkamist ju!
Olgu öeldud, et juba raja esimesel kilomeetril sai ta väga hästi aru, miks Trolltunga puhul räägitakse terve päeva kestvast matkast.
See maastik on lihtsalt nii muutuv. On tõuse, laskumisi, kive, märga maad ja kohti, kus niisama hoogsalt edasi kõndida ei saagi.
Minu Polar Vantage M3 järgi kujunes matka pikkuseks 20,45 km ja liikumiseks kulus 7 tundi ja 58 minutit. Tõusumeetreid kogunes 830 ning kõrgeim punkt, kuhu jõudsime, oli umbes 1205 meetri kõrgusel.
Eriti korraliku tervituse annab rada kohe alguses, kus tuleb üsna lühikese maa jooksul väga palju kõrgust võtta. Kui Rein enne arvas, et 20 kilomeetrit on lihtsalt üks pikem jalutuskäik, siis seal sai üsna kiiresti selgeks, et mägedes ei räägi kilomeetrite arv kaugeltki mitte kõike.
Loodus on seal lihtsalt nii ilus, pole midagi öelda. Iga kurvi ja pöörde taga sai jälle õhku ahmitud ja seda ilu imetletud. Kord järvevaated kaljunukilt, siis jälle ainult kivid ümberringi, järgmisel hetkel natukene rohelist oaasi ja väikseid veesilmi.
Väga-väga ilus!
Me läksime küll kolmekesi, aga otsustasime kohe, et keegi kedagi ei pidurda ega tagant kiirusta. Igaüks liigub omas tempos ja siis ootame jälle üksteist järele.
Ikka nii, et kõigil oleks sellest matkast hea kogemus.
Söök, vesi ja… mitte ühtegi WC-d
Kui esimesel korral Trolltungal käies tegime rohkem pause ja sõime ka rohkem, siis sel korral mul polnud üldse eriti isu. Ühe virsiku sõin sinnapoole minnes ära ja siis Trolli keele juurde jõudes tegime pikniku ning sõime kaasavõetud võikud ära. Pluss muidugi puuviljad.
Joogipudelid olid meil veega kaasas, aga täitsime neid jooksvalt mägedest tuleva veega. Iga kord, kui jooksvat vett nägime, täitsime jälle pudelid. Vett kulus ohtralt.
Seda kummalisem on, et Trolltunga matk sai tehtud ilma ühegi vetsupeatuseta.
Aga üllatus-üllatus – ega Trolltunga rajal polegi ühtegi WC-d. Ja ega seal üleval väga puid ega põõsaid ka ole, mille taha kükitada. Heal juhul võib leida rajalt eemal mõne suurema kivi, mille taha peitu minna.
Õnneks meil läks sellega hästi.
Ja siis lõpuks – Trolli keel
Trolli keele juurde jõudmine on ikka elamus. Isegi siis, kui minu puhul oli see juba teine kord.
Aga eriti lahe oli näha nende reaktsiooni, kes olid seal esimest korda.
Trolltunga ise on kaljueend, mis ulatub Ringedalsvatneti järve kohale ning just see vaade ongi teinud sellest ühest Norra kõige tuntuma matkasihtkoha.
Kui tavaliselt võib keele juures olla väga pikk järjekord ja pildi tegemiseks tuleb vahel pikalt oodata, siis meid ootas ees peaaegu täiesti vaikne kaljunukk, kus oli vaid mõni inimene.
Pillel oli kindel plaan keelele pildistama minna ja Rein läks temaga kaasa, et saaks sealtpoolt ka pilti teha. Mina jäin kaugemale Pillest pilti tegema.
Hõikasin veel Reinule: „Kui sa seal juba oled, siis mine ikka keelele ka!“
Ja nii ta seal ära käiski.
Nii uhke!
Tagasitee läks juba lennates
Tagasitee läks kuidagi hoopis teistmoodi. Iga tehtud samm jäi selja taha ja viis meid lähemale kodule.
Me kõik olime sellest rajast nii vaimustunud, et ainult rääkisimegi, kui ilus, kui tore ja kui äge see kõik ikka on.
Neid emotsioone on tegelikult väga raske edasi anda.
See on miski, mis jääb igaveseks meelde.
Ja kui kell lõpuks matka lõpetades näitas 20,45 kilomeetrit ja 7 tundi 58 minutit liikumist, oli tunne ikka päris võimas. Mitte sellepärast, et oleksime mingi numbri ära teinud, vaid sellepärast, mida kõike nende kilomeetrite sisse mahtus.
Unistused võivad täituda palju varem, kui ise oskad arvata
Ma olen alati arvanud, et siis, kui oleme abikaasaga pensionil, hakkame koos reisima ja mägesid vallutama. See on kuidagi alati minu visioon olnud.
Ja nüüd jõudis see aeg palju varem kätte.
Suuresti tänu Getrinile, meie kõige vanemale tütrele, kes pakkus, et väiksemad lapsed on selle aja hoitud.
Nüüd on vist kõik teed valla. Vähemalt tunne on küll selline.
Tahaks juba järgmisse põnevasse sihtkohta uusi matkaradu avastama minna. Samas on Norra olnud minu südames nii kaua ja kui sul elab sõbranna nii looduskaunis kohas, siis miks mitte sellest iga-aastane traditsioon teha?
Norra on suur ja lai ning matkaradu, mida veel avastada, on väga-väga palju.
Ja kui ma midagi sellest reisist jälle kaasa võtsin, siis ehk seda, et unistuste täitmist ei tasu lükata aega, mil selleks justkui rohkem aega on. Mõnikord tuleb lihtsalt lennupiletid ära osta ja minna.
Lisa kommentaar