Kui ma mõtlen tagasi aastasse 2011, kui olin ise alustav jooksja ja sellele, mida olen aastate jooksul teiste alustajate juures näinud, siis tegelikult korduvad ikka samad vead.
Ja ma ütlen kohe ära – need ei ole mingid „sa pead ostma õiged tossud“ või „sul peab olema pulsikell“ tüüpi vead.
Pigem on need sellised asjad, mis võivad juba päris alguses ära määrata selle, kas jooksmisest saab midagi mõnusat, millega sa tahad järjepidevalt tegeleda, või midagi, mida sa mõne nädala pärast vihkad. 😀
1. Liiga palju ja liiga kiiresti
See on ilmselt kõige tavalisem viga. Sa otsustad, et nüüd hakkad jooksma, paned tossud jalga ja tahad kohe JOOSTA. Päriselt joosta. Kiiresti. Võimalikult pikalt. Aga tegelikult ei ole jooksmisega alustades üldse vaja kuhugi kiirustada. Kui sul ei ole pulsikella või sa ei oska veel oma pulssi jälgida, siis on olemas hästi lihtne kontrollpunkt – kas sa suudad jooksu ajal vähemalt ühe-kaks lauset järjest rääkida nii, et sa ei hakka kohe õhku ahmima? Kui jah, siis on tempo tõenäoliselt enam-vähem sobiv. Kui mitte, siis võta hoogu maha.
Ja ma tean, et alguses võib tunduda veider meelega aeglaselt joosta, aga usu mind – sa ei pea mitte kellelegi midagi tõestama. Eesmärk ei ole see, et esimene trenn oleks võimalikult raske. Eesmärk on see, et sa tahaksid ka järgmisesse trenni minna.
2. Iga jooks on liiga kiire
See on natukene eelmise punktiga seotud. Paljud arvavad, et jooksutrenn peabki tähendama seda, et higi voolab, hing on kinni ja pulss punases. Ei pea. Tegelikult võiks suur osa jooksudest olla mõnusad ja rahulikud. Ma olen tähele pannud, et paljud alustajad kardavad aeglaselt joosta, sest äkki näeb naljakas välja? Äkki keegi vaatab, et issand, kas see üldse liigub edasi? 😀 Uskuge mind – kedagi ei huvita! Ja kui keegi üldse midagi mõtleb, siis pigem seda, et vau, ta jookseb. Miks ma seda ei tee, ma võiks ka. Ära jookse teiste arvamuse pärast kiiremini. Aeglane jooks on ka jooks.
3. Kõndimist peetakse läbikukkumiseks
See on üks asi, mida ma tahaksin kohe eriti esile tõsta. Kõndimine EI OLE läbikukkumine. Eriti alustava jooksja puhul on kõnd-jooks intervallid üks parimaid viise alustamiseks.
Seda näen ma ka Pillet juhendades järjest rohkem – kui tahad, et inimesel tekiks kohe algusest peale hea tunne ja ta ei jõuaks sinnamaani, kus jooksmine muutub üheks suureks kannatamiseks, siis jooksu ja kõnni vaheldamine toimib väga hästi.
Jooksed natukene. Kõnnid. Saad hingamise rahulikuks. Siis jooksed jälle. Ja nii samm-sammult. Sa ei pea esimesel päeval suutma 2 km, 5 km või üldse mingit konkreetset distantsi järjest joosta. Kõndimine on osa treeningust. Ja kui just see aitab sul jõuda sinna, et jooksmine tundub algusest peale tore ja hea, siis täpselt nii tulebki teha.
4. Taastumist ei peeta treeningu osaks
Kui motivatsioon on laes, siis tahaks ju kogu aeg joosta. Veel üks trenn. Veel natukene. Äkki homme jälle? Aga puhkepäev ei tähenda seda, et sa oled laisk või jätad midagi tegemata. Puhkus on osa treeningust. Just treeningute vahel saab keha uue koormusega kohaneda. Sellepärast ongi alguses väga oluline anda endale aega taastuda. Sa ei pea iga päev jooksma selleks, et saada paremaks jooksjaks. Kui sa tunned, et jalad on väsinud, keha on väsinud või lihtsalt vajad pausi, siis võta see paus. See üks puhkepäev ei vii sind eesmärgist kaugemale. Vastupidi – vahel on see just see, mis aitab sul järjepidevalt edasi liikuda.
5. Võrreldakse ennast teistega, mitte eilse iseendaga
Oi, kui oluline see on. Eriti tänapäeval, kus sotsiaalmeedias jagatakse kõike, me näeme kogu aeg teiste saavutusi, trenne, läbitud distantse ja tulemusi. Ka meil Jooks on lahe KOGUKOND grupis toimuvad ju väljakutsed koos ja me jagame oma liikumiste kohta infot, aga ühte asja tuleb endale kogu aeg meelde tuletada: ära võrdle ennast teistega.
Võrdle ennast iseendaga. Meil kõigil on täiesti erinev stardipunkt. Sa ei tea, millal alustas inimene, kellega sa ennast võrdled. Sa ei tea, milline on tema taust, kui kaua ta on liikunud või mida ta enne teinud on. Ainus inimene, kellega sul päriselt on mõtet ennast võrrelda, oled sina ise. Ma mäletan väga hästi, kuidas 15 aastat tagasi jooksmisega alustades tuletasin seda endale pidevalt meelde. Ja ma arvan, et see oli üks minu suurtest tugevustest. Ma ei üritanud kellegi teise tempoga kaasa minna. Ma vaatasin ainult enda arengut.
Kuna ma kirjutasin juba siis blogi, oli mul eriti lihtne minna tagasi ja vaadata kus ma olin aasta tagasi? Pool aastat tagasi? Kuu aega tagasi? See oli hullult motiveeriv. Ja seda soovitan ma ka kõigile alustajatele.
Kasuta kalendrit, märkmikku, treeningäppi või ükskõik mida, mis sulle sobib, ja pane oma väikesed sammud kirja. Kui sa täna jooksid ühe minuti kauem kui kuu tagasi, siis see on areng. Kui sa jõudsid täna sama distantsi läbida rahulikuma hingamisega, siis see on areng. Kui sa lihtsalt läksid välja päeval, mil üldse ei viitsinud, siis ka see on areng.
Sest lõpuks ei ole kõige olulisem see, kui kiiresti sa alustad. Oluline on see, et sa jätkad.
Ja kui ma peaksin kogu selle postituse ühe lausega kokku võtma, siis ütleksin vist nii: ära püüa alustades olla kohe hea jooksja. Püüa kõigepealt teha nii, et sulle meeldiks jooksma minna. Kõik muu tuleb ajaga.
Lisa kommentaar