Uncategorized

Laupäeval jooksin kodu lähedal maanteel. Ilm oli ilus, see on nii lahe, et väljas on ikka veel sellised ilmad, mis lubavad ilma talvemütsita joosta. Kuna jooks jäi üsna hilja peale siis jooksin nii kaua kuni hämaraks läks ja siis hakkasin tagasi jooksma, kodu lähedale jõudes, ei olnud veel päris kotikas ja tegin veel ühe eedasi-tagasi […]

Ma olen viimase nädala jooksul kolm korda alustanud sissekande kirjutamist. Tahaks justkui nii-nii paljust rääkida aga kirjutama hakates tundub kõik nii ebaoluline. See on see kui tulevad nii pikad pausid, ei oska enam suhelda 😛Kiire ülevaade möödunud nädalatest….töö, töö, töö, töö, külalised, külalised, külalised, trenn, külalised, töö, töö, töö, trenn, trenn …. Õnneks, õnneks, nagu

Kukkuuuuuu !!!…………………(vaikus)Kukkuuuuuu !!!…………………(vaikus) See siis minu blogi seis hetkel 😉Olen proovinud mitmeid kordi alustada mingit sissekannet ja siis jälle pooleli jätnud, pole midagi asjalikku rääkida. Ikka jooksen …aga mis ma räägin oma üksluisest jooksmisest. Midagi huvitavat ka ei ole vahepeal juhtunud, ei ole põdraga kohtunud ….veel 😛Jooksen ikka kodu lähedal maanteel, väga kaugele ei julge

Üleeile jõudis mulle kohale….peale seda kui poeg ütles, et võiks jooksma minna ja mina vaatasin aknast välja ning ütlesin “mkmmm”. Väljas oli ju täitsa pime!!! Mis saab edasi? Linnas olid ju tänavad valgustatud ja ma võisin kuni Puigani joosta valgustatud rajal ükskõik mis kella ajal.Ok, ma võin ju natuke investeerida ja soetada endale pealambi aga

Paar päeva hiljem on sisimas selline suur rahulolu- jälle sai võisteldud! Kuigi ma läksin rajale mõtetega joosta tasa ja targu ning lõpetada hea enesetundega, läks ikka natuke teistmoodi 🙂 Laupäeva hommikul oli uni 06:40 läinud, koristasin ja kolistasin, nii et natuke hiljem oli terve pere üleval 🙂 Kuna õhtuks oli külalisi oodata siis tegelesingi hommikul

Kuna minul jäi see aasta Tallinna maraton vahele siis jagan teiega Kristi(meie kolmiku üks liige) lugu.Väge lahe lugemine, aitäh Kristi. Muutusin isegi väga emotsionaalseks ja mis seal salata, poetasin paar pisaratki.………………………………………………………………………………………………………………………. Maratonipäeva hommikul ärkasin kell 7, tegin oma tavapärased tegevused, võidsin oma varbad sisse, et ville ei tekiks, panin guaraana taskusse, samuti ühe magneesiumi, sättisin

Ärkasin kell 7:15 kuna väiksema lapse küünarnukk oli minu näos ja keskmise lapse jalad minu kõhus 😀 Eelmisel õhtul oli meid perega kutsutud külla vanavanemate poole – grill, saun, tünnivann. Ootamatult otsustasime ööseks jääda. Õhtu lõppes päris hilja zombi filmiga Brad Pitt peaosas 🙂Hommikul oli hull väsimus peal aga und ka enam ei tulnud, seega

Ma olen lõpuks oma kodus 🙂Ja nüüd saan natuke vabamalt hingata ning jooksmisele rohkem aega pühendada….ja kõike jälle teiega jagada 🙂 Lõpptulemusega läheb siiski veel natuke aega Mulle meeldib, et mul on maja ümber piiramatult ruumi Viimasest postitusest on üle kuu aja möödas ja täpselt niipalju on möödas ka minu viimasest võistlusest ja kuigi vahepeal

Soe suvi on käes ja kirjutama jõuab nüüd üsna harva, arvan et pärast tänast postitust muutub siin päris vaikseks.Juunis osalen vaid ühel võistlusel- Pullijärve jooksul. Ja juuli alguses on Rõuge maraton. Aga mitte võistlustest ei tahtnud ma täna rääkida…endalegi üllatuseks tuleb nüüd midagi sügavamõttelist…mul mõlkusid hoopis teistlaadi mõtted peas. Pärast Rakveret tabasin ennast mitu päeva

Aastaga on minu elu väga palju muutunud, kõige suurem muutus on linnast maale kolimine. Sellega seoses olen ma palju hõivatum ja järjest rohkem mõtlen, et kuidas maal elades üldse aega spordi jaoks leida 🙁Ei, ma ei kavatse jooksmist jätta aga  tunnen vajadust kõigile selgitada, miks ma võibolla ei ole enam nii entusiastlik ja aktiivne.Eks mul