Ärkasin kell 7:15 kuna väiksema lapse küünarnukk oli minu näos ja keskmise lapse jalad minu kõhus 😀 Eelmisel õhtul oli meid perega kutsutud külla vanavanemate poole – grill, saun, tünnivann. Ootamatult otsustasime ööseks jääda. Õhtu lõppes päris hilja zombi filmiga Brad Pitt peaosas 🙂
Hommikul oli hull väsimus peal aga und ka enam ei tulnud, seega ajasin ka teised ülesse ja suundusime järgmiste vanavanemate juurde 🙂
“Kristi sätib samal ajal stardipaika minema, ilm tõotab tulla ilus”
Tormasime siis talu edasi kus pakuti hommikusöögiks pannkooke meega…..mmmmmm.
“Kristi on stardis, kerge ärevus, ootused, lootused….viimane lonks energiajooki”
Saadan Kristile sõnumi: “Hoian pöialt, hoia sina tempot! Edu!”
Lõunaks jõudsin lõpuks koju. Kiire koristus, kege lõuna ja selga läksid jooksuriided.
“Kristil on tõenäoliselt üle poole distantsi läbitud”
Hmmm, kuhu? kui pikalt täna joosta? Teeks oma maratoni? Ei-ei-ei 🙂 Palju aega on möödas viimasest täismaratonist, seega proovime täna siiski vaid kümme. Ilm on lausa ideaalne. Tunne meeliülendav. Mõtted ainult maratonil ja kõigil tuttavatel, kes rajal. Nii põnev. Kas pean jooksu lõpuni vastu, et Kristile helistada ? Mõtted ei anna üldse rahu.
Kokku 10, 07 km. Aeg 1:04. Tunne oli mõnus ja hea aga maratoni lõpuni sellise tempoga poleks kindlasti jooksnud.
“Kristi peaks ka nüüd finišis olema…”
Telefonis kuulen Kristilt vahetuid emotsioone kohe pärast finišeerumist, igavesti lahe tibi, et suutis ära teha. Tubli Kristi!
Pikemat kokkuvõtet Kristi maratonist loodan juba varsti kuulda…ja seda ka teiega jagada