Ükskord jalutas Notsu mööda metsa ja ta saba oli sorgus ja kõrvad lontis. Ta tundis ennast väga üksi. Äkitselt jäid sõrakesed seisma, Notsu tundis veel, kuidas ta taarub ettepoole… ja tahapoole, veelkord ette ja veelkord taha…. Kuskilt eemalt kostus veel sõber Puhhi hõige:”Notsuuuu..Notsuuuu!”…mille peale Notsu ehmatas ja laraki auku kukkus! Notsu ei saanud füüsiliselt haiget, …
Ma väga loodan, et see kujuneb sportlikuks aastaks 🙂 tahaks igasse kuusse võrdselt sporti, ei taha enam sellist eemalolekut nagu eelmisel aastal. Kõige suurem eesmärk on seotud minu lemmik distantsiga- maratoniga.Seni olen jooksnud kokku 6 maratoni + 1 mitteametlik.2011- 1 maraton (SEB Tallinna maraton)2012- 2 maratoni (Mulgi maraton ja SEB Tallinna maraton)2013- 3 maratoni (Riia …
2013 aasta oli minu jaoks väga-väga oluline. Mitte nii väga sportlike saavutuste tõttu vaid hoopis isiklikus elus. Ma sain oma kodu 🙂 Ja see on kindlasti see, mida ma jään kõige rohkem mäletama kui mõtlen aastale 2013.Paraku on mündil kaks poolt- ma sain ilusa kodu aga aasta alguses seatud portlikud eesmärgid jäid tahaplaanile. Jaanuaris püstitatud …
Laupäeval jooksin kodu lähedal maanteel. Ilm oli ilus, see on nii lahe, et väljas on ikka veel sellised ilmad, mis lubavad ilma talvemütsita joosta. Kuna jooks jäi üsna hilja peale siis jooksin nii kaua kuni hämaraks läks ja siis hakkasin tagasi jooksma, kodu lähedale jõudes, ei olnud veel päris kotikas ja tegin veel ühe eedasi-tagasi …
Ma olen viimase nädala jooksul kolm korda alustanud sissekande kirjutamist. Tahaks justkui nii-nii paljust rääkida aga kirjutama hakates tundub kõik nii ebaoluline. See on see kui tulevad nii pikad pausid, ei oska enam suhelda 😛Kiire ülevaade möödunud nädalatest….töö, töö, töö, töö, külalised, külalised, külalised, trenn, külalised, töö, töö, töö, trenn, trenn …. Õnneks, õnneks, nagu …
Kukkuuuuuu !!!…………………(vaikus)Kukkuuuuuu !!!…………………(vaikus) See siis minu blogi seis hetkel 😉Olen proovinud mitmeid kordi alustada mingit sissekannet ja siis jälle pooleli jätnud, pole midagi asjalikku rääkida. Ikka jooksen …aga mis ma räägin oma üksluisest jooksmisest. Midagi huvitavat ka ei ole vahepeal juhtunud, ei ole põdraga kohtunud ….veel 😛Jooksen ikka kodu lähedal maanteel, väga kaugele ei julge …
Üleeile jõudis mulle kohale….peale seda kui poeg ütles, et võiks jooksma minna ja mina vaatasin aknast välja ning ütlesin “mkmmm”. Väljas oli ju täitsa pime!!! Mis saab edasi? Linnas olid ju tänavad valgustatud ja ma võisin kuni Puigani joosta valgustatud rajal ükskõik mis kella ajal.Ok, ma võin ju natuke investeerida ja soetada endale pealambi aga …
Paar päeva hiljem on sisimas selline suur rahulolu- jälle sai võisteldud! Kuigi ma läksin rajale mõtetega joosta tasa ja targu ning lõpetada hea enesetundega, läks ikka natuke teistmoodi 🙂 Laupäeva hommikul oli uni 06:40 läinud, koristasin ja kolistasin, nii et natuke hiljem oli terve pere üleval 🙂 Kuna õhtuks oli külalisi oodata siis tegelesingi hommikul …
Kuna minul jäi see aasta Tallinna maraton vahele siis jagan teiega Kristi(meie kolmiku üks liige) lugu.Väge lahe lugemine, aitäh Kristi. Muutusin isegi väga emotsionaalseks ja mis seal salata, poetasin paar pisaratki.………………………………………………………………………………………………………………………. Maratonipäeva hommikul ärkasin kell 7, tegin oma tavapärased tegevused, võidsin oma varbad sisse, et ville ei tekiks, panin guaraana taskusse, samuti ühe magneesiumi, sättisin …
Ärkasin kell 7:15 kuna väiksema lapse küünarnukk oli minu näos ja keskmise lapse jalad minu kõhus 😀 Eelmisel õhtul oli meid perega kutsutud külla vanavanemate poole – grill, saun, tünnivann. Ootamatult otsustasime ööseks jääda. Õhtu lõppes päris hilja zombi filmiga Brad Pitt peaosas 🙂Hommikul oli hull väsimus peal aga und ka enam ei tulnud, seega …