Ma olen 47-aastane ja minu elu esimene jõusaalikülastus juhtus just hiljuti. Kes oleks võinud seda arvata. Olen jooksnud üle 15 aasta, läbinud üle 20 maratoni, jooksnud 100 km ja liikumine on olnud väga suur osa minu elust, aga jõusaali ei ole ma kunagi jõudnud ja pole see mõte mind mitte kunagi kõnetanud.
Ma panen need mõtted siin kirja eelkõige sellepärast, et võibolla keegi tunneb ennast ära nende mõtete, hirmude ja eelarvamustega, sest neid ikka minu puhul jagus kõvasti ja kohati tundsin, et ma ei julgegi seda esimest sammu teha, igasuguseid naljakaid hirme oli pea täis ja nii oleks tahtnud, et keegi oleks öelnud, et see on jummala ok, et nii tunned.
Seda päris ei saa öelda, et jõutreeningud oleksid mulle võõrad olnud. Olen aastate jooksul korduvalt koduseid jõutrenne teinud. Tavaliselt käib see mul mingi mõneaastase intervalliga ja siis pean mõned kuud vastu läbi punnitamise. Aga mina olen ju see, kes arvab, et asjad ei pea läbi raskuse ja punnitamise tulema. Kõik võiks ikka läbi kerguse tulla 😀
Ja sellepärast ei ole jõutreeningust saanud minu jaoks ka sellist harjumust nagu jooksmisest.
Mäletan neid hetki, kui mul tuli kuskil sotsiaalmeedias ette mõni jõusaalivideo, siis võisin küll mõelda, et issand, kui tubli inimene, aga see ei kõnetanud mind absoluutselt. Minu peas olid jõusaalis käivad inimesed mingid „teist sorti inimesed“. 😀 Mina kujutasin ennast pigem ette kodus rahulikult, kuskil omaette, tegemas seinapilatese harjutusi või mõnda kodust jõutrenni.
Et noh, ma sain ju aru, et see on vajalik aga no kui see tuleb läbi tugeva sundimise, siis pole see jätkusuutlik…ja nii ma jäingi alati oma järgmist inspiratsiooni puhangut ootama…
Nagu ma ütlesin, siis tahangi seda teekonda siin jagada, sest äkki on keegi veel täpselt samade mõtete või läbielamistega. Justkui tead, et jõusaal pole sinu jaoks või vastupidi, et jõutreening oleks hea ja vajalik, võib-olla isegi tahaksid proovida, aga jõusaal tundub nii hirmutav koht ja kõik teised justkui oskavad, sina ei tea midagi ja see tunne, et kõik kindlasti vaatavad ainult mind- seda ullikest algajat jõusaalis.
Ma saan nüüd öelda, et ma olen seda kõike tundnud ja kogenud 😀 Ja kui minu teekond annab kasvõi ühele inimesele julguse proovida, siis on minu päev korda läinud.
Miks ma siis lõpuks ikkagi otsustasin minna?
Teadmine, et jõutreening on oluline, on mul tegelikult olnud aastaid. Olen küll väga palju jooksnud ja üldiselt aktiivne olnud, aga mida vanemaks saan, seda rohkem olen hakanud mõistma, kui oluline on lisaks liikumisele ka see, et lihased oleksid tugevad.
Ma arvan, et sel suvel jõudis see mulle kuidagi päriselt kohale. Mitte selles mõttes, et 47 oleks nüüd mingi kohutav vanus. 😀 Vastupidi, ma tunnen ennast väga hästi aga mida vanemaks saan, seda rohkem muutub tervis minu jaoks prioriteediks. Ma saan järjest rohkem aru, kui suur roll on nendel valikutel, mida ma täna teen – kuidas ma liigun, mida söön, kuidas magan, kuidas oma keha ja naha eest hoolitsen ning kuidas hoian oma vaimset tervist. Kõik need väiksed asjad kokku mõjutavad ju seda, kuidas ma ennast kümne või kahekümne aasta pärast tunnen.
Ja kuskil seal tekkiski mul hästi kindel teadmine, et kui ma tahan ka 60- ja 70-aastaselt olla tugev, liikuv ja aktiivne, siis ainult jooksmisest enam ei piisa.
Tegelikult terve suve vasardas mul kuklas see mõte – ma lähen jõusaali. Millal ja kuidas, seda ma veel ei teadnud. Aga ma teadsin, et lähen.
Kui alustan, siis seekord jätkusuutlikult
Ühes asjas olin ma küll kindel: kui ma nüüd jõutreeninguga alustan, siis tahan seda teha nii, et see jääks minu ellu päriselt. Ma ei tahtnud jälle kolm kuud ülitubli olla ja siis ära lõpetada. Seepärast otsustasin kohe, et alguses peab mul olema kõrval personaaltreener. Keegi, kes annab mulle teadmised, õpetab harjutusi, vaatab tehnikat ja aitab mul aru saada, mida ma üldse teen. Ja teiseks oli mul kindel plaan alustada rahulikult ja targalt. Minu plaani ei ole ju mingeid musklimägesid kasvatada. 😀
Minu praegune plaan on siis kaks korda nädalas lapse trenni ajal umbes tund jõusaali jõuda. Võtsingi hästi realistliku plaani, mis mahub minu ellu ja just sellisena tundub see minu jaoks ka jätkusuutlik. Minu eesmärk ei ole siis kaalulangetamine ega musklite kasvatamine või hakata mingeid numbreid taga ajama. Minu eesmärk on väga lihtne – tervis ja tugev keha.
Ma tahan, et mul oleks rohkem jõudu, lihased oleksid treenitud ja keha tugev. Kõik muu, mis sellega kaasa tuleb, on boonus.
Ohh, see Maarja-Liis Ilus
Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis pean teile ka sellest rääkima miks ja kuidas Maarja-Liis Ilus selle kõigega seotud on. Nimelt oli 1. oktoobril meil Klicki 30. sünnipäevapidu ja seal esines Maarja-Liis Ilus, kes on minu teada minuga enam-vähem sama vana. Ja see hetk, kui ta lavale esinema tuli…ta nägi laval nii hea välja! Nii hot! Nii graatsiline, heas vormis ja kuidagi särav. Ma ei tea, kuidas seda nüüd viisakalt öelda, aga ma vist vaatasin tema keha rohkem kui kuulasin laulmist. 😀
Igal juhul toimus sealsamas lava ees minus üks tugev äratundmine ja mäletan, et ütlesin vist juba pärast pidu koju sõites oma õele: „Nüüd on kõik. Mina lähen jõusaali.“
Enne personaaltreenerit sain lastega proovi teha
Mu suured lapsed, kes mõlemad elavad tallinnas on juba aastaid jõusaalis käinud ja tegelikult olid nemad mulle selles osas ka eeskujuks. Olin neile juba suvel öelnud, et üks asi minu to-do listis on see, et tahan koos nendega millalgi jõusaali minna. Ja nii juhtuski, et veel enne minu esimest kokkulepitud personaaltreeningut Võrus sattusin hoopis koolivaheajal perega Tallinnasse ja ütlesin suurtele lastele: „Nii, tavai, nüüd lähme koos jõuksi!“
Läksime Rocca al Mare MyFitnessisse. Et kui juba esimest korda, siis ikka korralikult – kõige suuremasse jõusaali, kus on umbes miljon masinat ja miljon inimest. 😀 Õnneks olid lapsed kõrval, näitasid masinaid ja seletasid, mida kuskil tehakse. Juba see andis mulle päris palju julgust juurde, sest sain vähemalt mingi väikese ettekujutuse, mis seal keskkonnas üldse toimub.
Kui lõpuks jõudis kätte minu esimene päris personaaltreening, oli elevus laes. Või ärevus. Ilmselt mõlemad. Ma ei maganud eelmisel ööl üldse hästi ja kui jõusaali juurde jõudsin, istusin autos parklas ega julgenud sisse minna. Päriselt. Mina, kes olen läinud täiesti vabatahtlikult 100 km jooksma, istusin jõusaali parklas ja kartsin uksest sisse minna. 😀 Ma tegin seal isegi video sellest, kuidas ma reaalselt ei julge minna. Ja nüüd ma saan väga hästi aru inimestest, kes on mulle aastate jooksul öelnud: „Ma tahaks ka jõusaali minna, aga ma ei julge.“ Need hirmud on päris. Mis siis, kui kõik vaatavad? Mis siis, kui teen midagi valesti? Mis siis, kui kõik saavad aru, et olen siin esimest korda? Mis siis, kui kõik mõtlevad, mida tema siin üldse teeb?
Ja muidugi see klassikaline – mida teised minust arvavad? Aga noh, kuna mul oli ikkagi treeneriga kokku lepitud aeg ja koht, siis üks mida ma üldse ei kannata, on ette hoiatamata alt hüppamine või hilinemine, seega sealt uksest ma sisse lõpuks läksin. Ja tõde on tegelikult ju see, et suurem osa sellest hirmust on enne esimest sammu.
Tegelikult sattusin kohe ukse ees oma treeneriga kokku ja kogu see ärevus oli hetkega pühitud. Kõigepealt rääkisin oma eesmärgist, ootustest ja harjutustest, mis mulle võiksid meeldida. Treener näitas siis harjutusi, mina proovisin, küsisin ilmselt sada küsimust aga tasapisi hakkas kogu see võõras maailm natukene loogilisena tunduma.
Üks asi, mida ma enda kogemuse pealt väga soovitan, ongi see, et päris alguses oleks personaaltreener kõrval. Vähemalt minu puhul oli see nii õige otsus. Mulle meeldis see, et treener näitas harjutused ette, me vaatasime koos, mis mulle sobib ja mis mitte, ning ma sain iga harjutuse juures kohe öelda, kas see tundub hea või ei ole üldse minu teema. Samamoodi sain rahulikult erinevate masinatega tutvuda ja küsida kõike, mis mulle pähe tuli.
Ja ausalt, mina tundsin üsna kiiresti, et ühest korrast mulle kindlasti ei piisa. Masinaid on lihtsalt nii palju ja kõik need seadistused ei jää kohe meelde. Isegi kui me esimesel korral valisime mõned minu jaoks sobivamad harjutused välja, siis etteruttavalt võin öelda, et järgmisel korral sama masina juurde minnes vaatasin seda ikka sellise näoga, nagu näeksin esimest korda. 😀 Siis oligi nii hea, kui treener jälle kõrval näitas, kust saan istme või toe kõrgust muuta, kust raskust reguleerida ja mida ma üldse jälgima peaksin, et harjutust õigesti teha. Võib-olla kellelegi piisab ühest korrast täiesti, aga mina tundsin küll, et tahan vähemalt alguses mitu korda treeneriga koos teha. Mitte sellepärast, et ma ise hakkama ei saaks, vaid sellepärast, et ma tahan algusest peale õigesti õppida ja mitte hakata endale mingeid valesid liigutusi või harjumusi sisse õpetama. Ja lisaks annab see lihtsalt nii palju kindlust juurde.
Ja kõige lahedam on see, et ma õpin iga külaskäiguga oma keha rohkem tundma. Ja ma saan järjest rohkem sellest jõuksi kultuurist ja nö “reeglitest” aru. Näiteks oli mul varem nii raske mõista neid pause ja istumist, mis harjutuste vahepeal tehakse. Nüüd ma mõistan. See käib asja juurde, see on jõusaali treeningu osa. Ja see kombo kokku kõik nii meeldib mulle. Mitte selline „ma saan aru, et see on tervisele kasulik ja pean ennast sundima“ meeldimine, vaid ma tulin trennist ära elevusega ja mõttega, et tahan tagasi minna. Võib-olla ma siis lihtsalt tõesti ei olnud varem leidnud enda jaoks seda õiget viisi. Kodused jõutrennid ei saanud kunagi päriselt minu omaks.
Praegu olen siiski alles päris selle teekonna alguses ja õpin harjutusi, tehnikat, masinaid ja üldse seda maailma tundma. Aga just sellepärast tahangi seda teekonda siin jagada.
Kuidas mu keha muutub? Kas jõudu tuleb juurde? Kuidas sobib jõutreening minu jooksmisega? Kas mul õnnestub sellest päriselt püsiv harjumus teha? Ja mida ma selle kõige käigus veel enda kohta avastan? Eks näis. Praegu tean ainult seda, et esimene suur samm on tehtud.
Ja kui keegi istub hetkel samamoodi jõusaali ukse taga – kas või ainult oma mõtetes – ja tahaks minna, aga ei julge, siis võib-olla annab minu teekond talle natukene julgust.
Sest ausalt, kõige raskem osa minu esimesest jõusaalitrennist oli vist autost välja tulemine. 😀
Jätkub millalgi…


Lisa kommentaar