Need, kes on siin mu maratoniplaaniga natukene rohkem kursis, teavad, et tegelikult pidi see pikk jooks juba augusti alguses toimuma.
Plaan oli joosta täispikk maraton koos oma kahe vana jooksusõbraga. Aga kuna meie suvine ettevalmistus oli… no ütleme nii, et mitte just kõige süsteemsem 😀, siis saime mingil hetkel kõik aru, et ei ole mõtet lihtsalt sellepärast 42 kilomeetrit ära joosta, et kunagi sai selline plaan tehtud. Me ei olnud veel valmis. Nii jooksime augusti alguses hoopis poolmaratoni. Sellest kirjutasin siin blogis ka.
Aga peale poolmaratoni ma teadsin, et sel aastal ma selle maratoni ikkagi ära jooksen. Nii et pärast poolmaratoni läksid minu maratonitreeningud edasi.
Kasutan oma treeningute jälgimiseks Polar Vantage M3 kella. Sealt vaatan pulsitsoone, treeningkoormust, kuukokkuvõtteid ja kogu muud statistikat, aga kuna see sügis on üsna hektiline, siis teadsin, et täpse kava järgimine läheb keerulseks ja ma võtsin eesmärgiks sellise rahuliku enda tempos kulgemise. Aga tegelikult ma ootan juba seda hetke, et Polari programmi järgi maratoniks treenida. Jep, peale novembri maratoni on juba järgmine maraton ka paigas ja selle treeningud saavad olema Polari programmi koostatud.
Aga nüüd siis pühapäeva hommikusse. Käes oli viimane päriselt pikk trenn enne maratoni. 30 km. Hommik algas peavaluga. Öösel keerati kella ja vana kella järgi ärkasin umbes pool viis. Vähkresin veel tund aega voodis ja lõpuks mõtlesin, et mis ma siin ikka teen, ning tulin üles. Jõin oma traditsioonilise hommikukohvi. Ootasin. Peavalu ära ei läinud. Siis tegin endale munavõikud ja mõtlesin, et äkki on lihtsalt kõht tühi ja kui söök sisse saab, läheb paremaks. Ei läinud. 😀 Lõpuks võtsin ikkagi rohu sisse ja hakkasin jooksuks valmistuma.
Siis tuli mõelda, et mida ma selga, jalga panen?
Olin just endale Hokad ostnud, aga nendega polnud ma veel kordagi jooksnud. Olin neid ainult jalga proovinud ja nad tundusid väga mugavad. Varvaste juures oli mõnusalt ruumi ja üldiselt tundusid jalas kuidagi kindlad. Samas kõik jooksjad teavad, et 30 km jooksule täiesti uute jalanõudega minna ei ole just maailma kõige targem mõte. 😀 Aga mu vanad tossud olid juba nii kohutavas seisus, et mulle tundus nendega 30 km jooksmine veel suurema riskina. Nii et panin ikkagi Hokad jalga. Ja nüüd saab juba öelda, et see oli väga hea otsus. Mitte kuskilt ei hõõrunud, mitte midagi ei häirinud ja terve jooksu olid jalas lihtsalt mõnusad.
Minule omaselt oli ettevalmistus olematu ja kõik jäi viimasele kümnele minutile.
Kuigi ma teadsin väga hästi, et tahan hommikul 30 km jooksma minna, siis loomulikult toimus suur osa ettevalmistusest ikkagi umbes viimase kümne minuti jooksul. 😀 Jumal tänatud, et olin paar päeva varem kella laadinud. Muidu oleks väga minulik olnud avastada ukse peal, et kellal on 12% akut. Algne plaan oli lihtne: jooksen kodust Võrru.
Ma olen koguaeg teadnud, et see umbes 30 km. Aga siis hakkas abikaasa rääkima, et ega ikka ei ole küll, pigem 28 või 29 km, ja äkki ma teen hoopis mingi ringi, et jõuan lõpuks koju tagasi. No ja siis läks kogu mu ilus plaan peas natukene sassi. Hakkasin viimasel hetkel kaarti vaatama ja mingit uut ringi otsima. Loomulikult ei leidnud midagi, mis mulle meeldinud oleks. Ja ausalt öeldes muutusin selle peale juba natukene pahuraks ka. 😀 Lõpuks mõtlesin, et aitab küll. Jooksen Võru poole ja lihtsalt jooksen seni, kuni kell näitab 30 km.
Siis tuli meelde, et võiks ju pika jooksu ajal midagi kuulata. Valisin isegi mitu podcasti välja. Ja siis meenus, et minu enda kõrvaklapid peavad umbes 50 minutit vastu. Poeg oli õnneks enda klapid mulle kapi peale jätnud ja öelnud, et võta need. No loomulikult ei suutnud ma neid telefoniga ühendada. Veel natukene närvitsemist. 😀 Lõpuks võtsin siiski oma kõrvaklapid, veepudeli ja astusin lihtsalt uksest välja.
Kui peas on eesmärk joosta 30 km, siis esimese kümne kilomeetri peale kuidagi ei keskendugi. Minu esimene vahe-eesmärk oli lihtsalt Rõuge. Mõtlesin, et okei, jõuan Rõugesse, keeran sealt Võru poole ja siis hakkab põnevam osa. Ja see esimene 10 km läks täiesti uskumatult kiiresti. Kui lähen tavaliselt näiteks 8 km jooksma, siis ikka tead täpselt, mitu kilomeetrit on tehtud ja mitu veel minna on. Aga nüüd? Ühel hetkel lihtsalt mõtlesin: ahah, ma olengi juba Rõuges. See oli päris äge tunne. Rõugest Võru poole muutus rada minu jaoks juba põnevamaks, sest ma ei olnud seda teed väga-väga kaua niimoodi jooksnud. Ilmselt mingi kümme pluss aastat. Ja kes Lõuna-Eestit teab, see teab, et tee kulgeb ikka üles ja alla😀 Kuigi suures pildis peaks Rõugest Võru poole minek ikkagi rohkem allamäge olema.
Ilmaga vedas mul ikka väga. Täpselt selline ilm, mida ühe pika jooksu jaoks tahaks. Ei olnud palav ega külm. Mingil 17.–19. kilomeetril hakkas vist hästi õrnalt uduvihma sadama, aga ma ei saanud sellest alguses isegi aru. Ühel hetkel lihtsalt vaatasin, et pluus on kuidagi niiske. Siis sain aru, et ju see uduvihm on juba mõnda aega õhus olnud. Aga joosta oli nii mõnus. Ja ausalt öeldes läks kõik väga hästi. Ma lihtsalt kulgesin.
Enne Võrut jõudsin sellele pikale sirgele, mis peaks tegelikult olema mõnusalt kerges laskumises. Teoreetiliselt ideaalne jooksmiseks. Aga seal suure maantee ääres joostes hakkasid autod mind lihtsalt kohutavalt häirima. Kogu aeg üks vuramine. Ja ühel hetkel nägin paremale keeravat teed. Mul ei olnud õrna aimugi, kuhu see läheb aga ära ma sealt kõrvalteele keerasin😀 Ja keerasingi hoopis tagasi Rõuge poole. Alles natukene hiljem sain aru, et olin endale sellega muidugi veidi jalga tulistanud. Sest kui Võru poole oli üldises plaanis laskumine, siis tagasi Rõuge poole tähendab ju…tõuse. No mis tehtud, see tehtud. 😀
Mida rohkem Rõuge poole tagasi liikusin, seda rohkem hakkasin kella ja vahemaad peas kokku arvutama. Ja korraga sain aru, et see 30 km võib mul päriselt peaaegu täpselt Rõuges täis saada. Mis oleks ikka päris hea juhus. Enesetunne oli jätkuvalt hea. Üks väike varvas andis vahepeal natukene tunda ja korraks mõtlesin küll, et huvitav, mis seal toimub. Aga kummalisel kombel kadus see tunne viimastel kilomeetritel täiesti ära. Järgmisel päeval polnud ka varbal mitte midagi häda. Ju surus küüs või teine varvas kuskilt valesti.
Viimased kilomeetrid läksid aga juba kuidagi eriti kiiresti, sest Rõuge oli näha. See tunne, kui tead, et kohe-kohe on tehtud. Viimasel kilomeetril hakkasin juba vaatama, kuhu täpselt 30 km täis saab. Ja tegelikult ma hullult kartsin, et kus see lõpp siis on. Kas see saab täis Ala-Rõuges järve juures…. või pean ma võtma veel selle viimase tõusu? Kes seda tõusu teab, saab aru, miks ma väga südamest lootsin esimest varianti. 😀 Vaatasin muudkui kella. Veel natukene. Veel. Ja…30,00 km. Täpselt enne parklat. JESS!!!
Abikaasa ootas juba autoga vastas ja mina olin ausalt öeldes ikka päris rahul.
Kõige olulisem asi, mille sellest jooksust kaasa sain, oli tunne, et maraton on täiesti tehtav. Muidugi on 30 ja 42,2 km vahel veel päris pikk maa. Aga ma ei lõpetanud 30 km jooksu tundega, et appi, mitte ühtegi sammu enam. Pigem jäi tunne, et okei. Siit saab edasi minna. Ja see oli mulle väga oluline kinnitus. Üks huvitav asi veel – ma ei vaadanud terve jooksu jooksul sisuliselt kordagi tempot ega pulssi. Lihtsalt jooksin enesetunde järgi.
Pärast muidugi vaatasin numbrid üle ja sealt sain ka ühe mõtte järgmisteks nädalateks.
Tahaksin enne maratoni teha rohkem rahulikke teise ja kolmanda tsooni jookse ning natukene veel tööd teha selle nimel, et sama tempo juures pulss madalam oleks. See on ilmselt üks põhiline asi, mille sellest 30 km jooksust treeningu mõttes kaasa võtan. Aga suuri imesid ma enam tegema ei hakka. 30 km on tehtud. Nüüd on põhitöö tegelikult juba seljataga.
Novembris siis maraton. Täpset kuupäeva ma veel välja ei hõika. Aga novembris see tuleb. Ja mul on isegi rada enam-vähem välja valitud. Siinsamas Lõuna-Eestis, kodu lähedal. Start kodust. 42,2 km kulgemist. Ja finiš jälle kodus.
Tegelikult hõikan siinkohal välja, et kui keegi on oma treeningutega samuti sealmaal, et maraton võiks lähiajal plaanis olla, ja minu 30 km jooksu tempo ning numbrid tunduvad enam-vähem sinu omadega sobivat, siis anna mulle märku. Äkki tahab keegi kampa tulla? Kuigi üksi joosta on ka ok, siis 42 kilomeetrit hea seltskonnaga tundub ikka päris palju lõbusam. 😀
Igal juhul mina ootan novembrit nüüd juba väga. 30 km tehtud. Järgmine peatus – maraton. ❤️
Ja kuna mulle endale meeldib ikka pärast jooksu numbreid ka vaadata, siis siin on selle 30 km jooksu andmed minu Polarist:
Distants: 30,02 km
Aeg: 3:29:12
Keskmine tempo: 6:59 min/km
Kiireim tempo: 4:55 min/km
Keskmine pulss: 146 bpm
Maksimaalne pulss: 172 bpm
Minimaalne pulss: 99 bpm
Tõusumeetreid: 185 m
Laskumismeetreid: 180 m
Lisa kommentaar