Rubriik: Harjumus

  • 5 kõige suuremat viga, mida alustav jooksja teeb

    5 kõige suuremat viga, mida alustav jooksja teeb

    Kui ma mõtlen tagasi aastasse 2011, kui olin ise alustav jooksja ja sellele, mida olen aastate jooksul teiste alustajate juures näinud, siis tegelikult korduvad ikka samad vead.

    Ja ma ütlen kohe ära – need ei ole mingid „sa pead ostma õiged tossud“ või „sul peab olema pulsikell“ tüüpi vead.

    Pigem on need sellised asjad, mis võivad juba päris alguses ära määrata selle, kas jooksmisest saab midagi mõnusat, millega sa tahad järjepidevalt tegeleda, või midagi, mida sa mõne nädala pärast vihkad. 😀

    1. Liiga palju ja liiga kiiresti

    See on ilmselt kõige tavalisem viga. Sa otsustad, et nüüd hakkad jooksma, paned tossud jalga ja tahad kohe JOOSTA. Päriselt joosta. Kiiresti. Võimalikult pikalt. Aga tegelikult ei ole jooksmisega alustades üldse vaja kuhugi kiirustada. Kui sul ei ole pulsikella või sa ei oska veel oma pulssi jälgida, siis on olemas hästi lihtne kontrollpunkt – kas sa suudad jooksu ajal vähemalt ühe-kaks lauset järjest rääkida nii, et sa ei hakka kohe õhku ahmima? Kui jah, siis on tempo tõenäoliselt enam-vähem sobiv. Kui mitte, siis võta hoogu maha.

    Ja ma tean, et alguses võib tunduda veider meelega aeglaselt joosta, aga usu mind – sa ei pea mitte kellelegi midagi tõestama. Eesmärk ei ole see, et esimene trenn oleks võimalikult raske. Eesmärk on see, et sa tahaksid ka järgmisesse trenni minna.

    2. Iga jooks on liiga kiire

    See on natukene eelmise punktiga seotud. Paljud arvavad, et jooksutrenn peabki tähendama seda, et higi voolab, hing on kinni ja pulss punases. Ei pea. Tegelikult võiks suur osa jooksudest olla mõnusad ja rahulikud. Ma olen tähele pannud, et paljud alustajad kardavad aeglaselt joosta, sest äkki näeb naljakas välja? Äkki keegi vaatab, et issand, kas see üldse liigub edasi? 😀 Uskuge mind – kedagi ei huvita! Ja kui keegi üldse midagi mõtleb, siis pigem seda, et vau, ta jookseb. Miks ma seda ei tee, ma võiks ka. Ära jookse teiste arvamuse pärast kiiremini. Aeglane jooks on ka jooks.

    3. Kõndimist peetakse läbikukkumiseks

    See on üks asi, mida ma tahaksin kohe eriti esile tõsta. Kõndimine EI OLE läbikukkumine. Eriti alustava jooksja puhul on kõnd-jooks intervallid üks parimaid viise alustamiseks.

    Seda näen ma ka Pillet juhendades järjest rohkem – kui tahad, et inimesel tekiks kohe algusest peale hea tunne ja ta ei jõuaks sinnamaani, kus jooksmine muutub üheks suureks kannatamiseks, siis jooksu ja kõnni vaheldamine toimib väga hästi.

    Jooksed natukene. Kõnnid. Saad hingamise rahulikuks. Siis jooksed jälle. Ja nii samm-sammult. Sa ei pea esimesel päeval suutma 2 km, 5 km või üldse mingit konkreetset distantsi järjest joosta. Kõndimine on osa treeningust. Ja kui just see aitab sul jõuda sinna, et jooksmine tundub algusest peale tore ja hea, siis täpselt nii tulebki teha.

    4. Taastumist ei peeta treeningu osaks

    Kui motivatsioon on laes, siis tahaks ju kogu aeg joosta. Veel üks trenn. Veel natukene. Äkki homme jälle? Aga puhkepäev ei tähenda seda, et sa oled laisk või jätad midagi tegemata. Puhkus on osa treeningust. Just treeningute vahel saab keha uue koormusega kohaneda. Sellepärast ongi alguses väga oluline anda endale aega taastuda. Sa ei pea iga päev jooksma selleks, et saada paremaks jooksjaks. Kui sa tunned, et jalad on väsinud, keha on väsinud või lihtsalt vajad pausi, siis võta see paus. See üks puhkepäev ei vii sind eesmärgist kaugemale. Vastupidi – vahel on see just see, mis aitab sul järjepidevalt edasi liikuda.

    5. Võrreldakse ennast teistega, mitte eilse iseendaga

    Oi, kui oluline see on. Eriti tänapäeval, kus sotsiaalmeedias jagatakse kõike, me näeme kogu aeg teiste saavutusi, trenne, läbitud distantse ja tulemusi. Ka meil Jooks on lahe KOGUKOND grupis toimuvad ju väljakutsed koos ja me jagame oma liikumiste kohta infot, aga ühte asja tuleb endale kogu aeg meelde tuletada: ära võrdle ennast teistega.

    Võrdle ennast iseendaga. Meil kõigil on täiesti erinev stardipunkt. Sa ei tea, millal alustas inimene, kellega sa ennast võrdled. Sa ei tea, milline on tema taust, kui kaua ta on liikunud või mida ta enne teinud on. Ainus inimene, kellega sul päriselt on mõtet ennast võrrelda, oled sina ise. Ma mäletan väga hästi, kuidas 15 aastat tagasi jooksmisega alustades tuletasin seda endale pidevalt meelde. Ja ma arvan, et see oli üks minu suurtest tugevustest. Ma ei üritanud kellegi teise tempoga kaasa minna. Ma vaatasin ainult enda arengut.

    Kuna ma kirjutasin juba siis blogi, oli mul eriti lihtne minna tagasi ja vaadata kus ma olin aasta tagasi? Pool aastat tagasi? Kuu aega tagasi? See oli hullult motiveeriv. Ja seda soovitan ma ka kõigile alustajatele.

    Kasuta kalendrit, märkmikku, treeningäppi või ükskõik mida, mis sulle sobib, ja pane oma väikesed sammud kirja. Kui sa täna jooksid ühe minuti kauem kui kuu tagasi, siis see on areng. Kui sa jõudsid täna sama distantsi läbida rahulikuma hingamisega, siis see on areng. Kui sa lihtsalt läksid välja päeval, mil üldse ei viitsinud, siis ka see on areng.

    Sest lõpuks ei ole kõige olulisem see, kui kiiresti sa alustad. Oluline on see, et sa jätkad.

    Ja kui ma peaksin kogu selle postituse ühe lausega kokku võtma, siis ütleksin vist nii: ära püüa alustades olla kohe hea jooksja. Püüa kõigepealt teha nii, et sulle meeldiks jooksma minna. Kõik muu tuleb ajaga.

  • Harjumuse jõud – kui heast harjumusest tuleb natuke lahti murda

    Harjumuse jõud – kui heast harjumusest tuleb natuke lahti murda

    Harjumustest räägitakse enamasti selles võtmes, kuidas neid tekitada. Kuidas saada ennast regulaarselt liikuma, tervislikumalt sööma, rohkem vett jooma või ükskõik millist uut asja järjepidevalt tegema.

    Ma räägin täna sellest hoopis teise nurga alt. Sellest, kuidas ma püüan ühest väga heast harjumusest natukene lahti murda.

    Olen ühes varasemas blogipostituses kirjutanud ka sellest, kuidas olen oma 5 km harjumuse lõksus. Ja tegelikult on see päris huvitav näide sellest, kui tugevaks võib üks harjumus aastatega muutuda.

    Kui ma kunagi #igapäev5km väljakutse lõin ja hakkasin seda harjumust enda ellu juurutama, oli eesmärk väga lihtne – ma tahtsin, et liikumine oleks minu igapäevaelu loomulik osa. Mitte mingi projekt. Mitte asi, mille jaoks peab ennast iga kord motiveerima. Vaid lihtsalt midagi, mida ma teen.

    Mõte oli selles, et ma tahan ka 60- ja 70-aastaselt olla aktiivne, terve ja liikuv. Ma tahan, et mu füüsiline tervis oleks hea ja et liikumine toetaks ka minu vaimset tervist. See oli selle väljakutse mõte siis ja tegelikult on täpselt sama mõte sellel ka täna.

    Kui sa tahad oma ellu järjepidevat liikumist tuua, siis on minu arvates selline väljakutse siiani ideaalne võimalus seda teha. Alustad lihtsalt ühest väikesest ja konkreetsest asjast ning hakkad seda päev-päevalt kordama. Ja minu puhul võib vist öelda, et see töötas isegi liiga hästi. 😀

    Sest kui hakkasin umbes aasta tagasi mõtlema taas maratoni jooksmisele ja mul oli vaja hakata oma distantse pikemaks muutma, avastasin korraga, kui tugevalt see 5 km muster minu sisse juurdunud oli. Mul läks reaalselt üle poole aasta, et sellest välja murdma hakata.

    Ma läksin koduuksest välja ja mu keha teadis täpselt, mida teha. Jooksin oma tavapärast teed, teadsin täpselt, kus saab 2,5 km täis, keerasin ümber ja tulin koju. 5 km. Tehtud.

    Ja isegi siis, kui olin enne jooksu mõelnud, et täna teen pikemalt, juhtus päris tihti ikkagi see, et lõpetasin viiekaga. See oli lihtsalt nii lihtne.

    Ei pidanud midagi mõtlema, planeerima ega iseendaga läbi rääkima. Iga kurv, teeots ja põhimõtteliselt iga tee ääres kasvav rohulible oli juba tuttav. Aju teadis täpselt, kus tuleb ümber pöörata. Ja siis sain aru, et kui tahan oma jooksuharjumust muuta, pean hakkama teadlikult ka mustrit muutma.

    Minu kodust välja minnes on mul põhimõtteliselt kaks valikut – minna vasakule või paremale.

    Kõik need aastad olin oma viiekat jooksnud enamasti vasakule. Seal oli minu tuttav rada ja seal oli ka see väga kindel 2,5 km ümberpööramise koht. Nii et ma hakkasin jooksma paremale. 😀

    Seal on mul üks teine verstapost umbes nelja kilomeetri kaugusel. Kui sinna välja jooksen ja tagasi tulen, ongi kokku 8 km. Ja nii hakkasingi tasapisi oma aju ümber õpetama. Et minu tavaline jooks ei pea olema 5 km, tavaline jooks võib olla minu jaoks ka 8 km. Vahel teen ka 6 km ja muidugi ei juhtu mitte midagi, kui mõnel päeval tulebki ainult viiekas, aga teadlikult olen püüdnud just seda vana automaatset mustrit vältida.

    Terve suve olen ma nüüd harjutanud uut rütmi. Tavalised jooksud võiksid olla pigem 6–8 km, nädalas võiks olla vähemalt üks 10+ km jooks ning kuu jooksul tahan teha ka ühe päriselt pika jooksu. Viimane selline pikk jooks oli mul 25 km ja oktoobris ootab ees 30 km. Ja ma olen selle üle nii elevil! Sest tegelikult ma igatsesin seda tunnet. Olen ju oma elus jooksnud üle 20 täispika maratoni ja olnud perioode, kus pikad distantsid olid mulle täiesti tavapärased. Oli aeg, kui võisin lihtsalt mõelda, et täna lähen jooksen 30 km – ja läksingi. Kulgesin vaikselt ja nautisin. Kunagi esitasin endale isegi väljakutse joosta aasta jooksul iga kuu üks täispikk maraton. Täna tundub seda päris kreisi isegi meenutada. 😀

    Aga just seda tunnet ma tahangi enda ellu natukene tagasi tuua. Mitte tingimata seda, et peaksin kogu aeg maratone jooksma, vaid seda tunnet, et pikk distants ei ole midagi hirmutavat või erakordset. Et ma lihtsalt lähen ja kulgen.

    Ja võib-olla ongi kogu selle loo kõige huvitavam osa see, et minu vana 5 km harjumus ei olnud halb harjumus. Vastupidi. See tegi täpselt seda, mida ma temalt kunagi tahtsin. Liikumisest sai minu elu loomulik osa. Ma ei pea enam mõtlema, kas ma lähen liikuma. Küsimus on pigem selles, kui palju ma täna liigun. Ja võib-olla just see ongi hea harjumuse kõige suurem jõud.

    Täna ei taha ma 5 km harjumusest tegelikult loobuda. Ma tahan seda lihtsalt edasi arendada, sest minu eesmärk on muutunud. 2019 aastal, olles beebiga kodune emme tahtsin, et minu igasse päeva kuuluks liikumine. Täna tahan lisaks sellele taas joosta pikki distantse ja tuletada endale meelde, mis tunne on taaskord joosta maratoni. Muutunud on eesmärk ja nüüd peab koos sellega natukene muutuma ka harjumus.

    Aga vundament on ikka seesama. Järjepidevus. Väikeste sammudega ja lihtsalt lähed ning teed.

    Harjumustel on ikka uskumatult suur jõud.

  • Aasta ilma lisatud suhkruta – mis sellest lõpuks sai?

    Aasta ilma lisatud suhkruta – mis sellest lõpuks sai?

    Täpselt aasta tagasi, eelmise aasta augustis, tegin enda jaoks ühe otsuse – loobun suhkrust. Täpsemalt siis lisatud valgest suhkrust.

    Tegelikult kõlab see palju dramaatilisemalt, kui asi päriselt oli. Ma ei hakanud näpuga pakenditelt suhkrugramme taga ajama, ei visanud kodust kõiki toiduaineid välja, kus kusagil koostisosade hulgas suhkur kirjas oli, ega otsustanud, et mitte üks gramm suhkrut enam kunagi minu organismi ei jõua.

    Põhjus oli palju lihtsam.

    Ma olin ühel hetkel hakanud sööma liiga palju magusat.

    Ja kõige kummalisem oli see, et ma pole ennast kunagi isegi suureks magusasõbraks pidanud. Aga mingil perioodil avastasin ennast järjest sagedamini kommipakki tühjendamas. Ja mitte nii, et võtan paar kommi. Ikka pakk lahti ja ühel hetkel oli pakk tühi.

    Ma ei oskagi täna öelda, miks. Kas see oli mingi pingelisem periood, harjumus, väsimus või kõik need asjad kokku. Aga ühel hetkel hakkasin mõtlema, et see ei ole tegelikult normaalne.

    Aga äkki mu keha ei tahagi seda?

    Ma ei olnud aastaid ennast toiduga piiranud ja enda kaalumisest olin ka väga ammu loobunud. Mul on juba päris pikalt olnud selline arusaam, et igal kehal on justkui oma loomulik kaal, mille juures ta tahab püsida, ja kui sa sööd normaalselt ning liigud, siis pole vaja kogu aeg mingit kindlat kaalunumbrit taga ajada.

    Aga seda kommipakki nosides tekkis mul hoopis küsimus, et äkki see, mida ma praegu teen, segabki mu keha normaalset tasakaalu? Äkki ei ole asi üldse selles, et peaksin vähem sööma, vaid selles, mida ma nii palju söön?

    Ja nii otsustasingi teha ühe väga lihtsa muudatuse: jätan ära selle magusa, mille puhul ma tean väga hästi, et tegemist on maiustusega ja mida mu kehal tegelikult ju vaja ei ole.

    Kommid. Küpsised. Koogid. Šokolaad ja muu selline. Kõik!

    Või noh… peaaegu kõik. 😁

    Ma ei tahtnud sellest teha järjekordset ranget reeglit

    Minu jaoks oli kohe algusest peale oluline, et sellest ei saaks mingi kaalulangetamise ja hullult süvitsi minemise projekt.

    Sest kui hakata vaatama, kuhu tänapäeval suhkrut lisatakse, võib üsna kiiresti hulluks minna. Seda leidub leivas, kastmetes, valmistoitudes ja veel sajas kohas, mille peale ma kindlasti ei oskaks tullagi.

    Seega pole ma terve selle aasta jooksul poes pakendeid uurinud ja iga lisatud suhkrugrammi taga ajanud.

    Minu reegel oli palju lihtsam: ma ei söö igapäevaselt maiustusi.

    Ja mulle sobib see väga hästi.

    Kui on sünnipäev või mõni muu tähtpäev ja pakutakse kooki ning ma tahan seda, siis söön. Kui tunnen, et tegelikult üldse ei taha, siis ütlen ei.

    Ma ei taha elada nii, et üks koogitükk tähendab, et olen „reegleid rikkunud“. See pole dieet ega võistlus. See on lihtsalt viis, kuidas ma olen otsustanud suurema osa ajast elada.

    Kõige üllatavam on see, mida tunnen pärast magusa söömist

    Aasta sisse on paar korda sattunud ka selliseid hetki, kus söön ühel päeval kooki, siis võtan veel teise tüki ja…Ja vot siis olen märganud kuidas see päriselt kehale mõjub.

    Mul on pärast päriselt halb olla.

    Ma olen uimane, laisk ja enesetunne meenutab natuke pohmakat. 😁

    Ega ma ei hakkagi väitma, et selle põhjuseks on kindlasti suhkur või et kõik inimesed peaksid pärast magusa söömist ennast samamoodi tundma. See on lihtsalt asi, mida ma enda juures märkasin. Ja ma arvangi, et seda märkab alles siis, kui keha on juba pikalt harjunud ilma suhkruta olema.

    Kui ma igapäevaselt magusat sõin, ei osanud ma sellist erinevust märgatagi. Nüüd, kui ma olen sellest pikalt eemal olnud, on kontrast palju suurem.

    Ja ausalt öeldes muudab see magusast loobumise veel lihtsamaks. Kui tead juba ette, et tõenäoliselt pole pärast kõige parem olla, siis ei tundugi see koogitükk enam nii ahvatlev.

    Kas suhkur võib päriselt sõltuvust tekitada?

    Alles hiljuti kuulsin arutelu selle üle, et suhkur võib tekitada sõltuvusele sarnast käitumist. Et kas mul oli ka sõltuvus? Ei tea, sest kui uurisin natuke rohkem selle sõltuvusasja kohta, siis ega ma midagi väga paikapanevat ei leidnud.

    Et nii vist päris ei ole, et suhkur tekitab inimestel samasugust sõltuvust nagu nikotiin, alkohol või narkootikumid.

    Palju võib olla seotud hoopis väga maitsvate ja tugevalt töödeldud toitudega.

    Mulle tundub see tegelikult päris loogiline. Ma ei tea, kas minu puhul oli tegemist „sõltuvusega“, ja ma ei pea sellele tingimata nime andmagi. Aga ma tean, et olin jõudnud olukorda, kus sõin midagi palju rohkem, kui mul tegelikult vaja oli, ja mul oli alguses ikkagi üllatavalt raske sellest harjumusest lahti saada.

    Juba see oli minu jaoks piisav põhjus midagi muuta.

    Aga puuviljad?

    Vot neist ma küll loobunud ei ole. 😁

    Kes mind tunneb, teab, et ma olen täielik puuviljasõltlane. Mul peavad kodus kogu aeg puuviljad olemas olema ja neid söön ma iga päev.

    Ja tegelikult ma uurisin välja. Isegi Maailma Terviseorganisatsiooni soovitus piirata suhkruid ei käi värsketes puuviljades ja köögiviljades looduslikult sisalduvate suhkrute kohta. Seega pole mul vähimatki plaani hakata õuna või nektariini käes hoides mõtlema, mitu grammi suhkrut seal sees on. 😁

    Minu jaoks on kogu selle asja mõte olnud hoopis teine – vähendada neid toite, mida mu keha tegelikult üldse ei vaja ja mida ma olin lihtsalt harjunud sööma.

    Üks küsimus, mida ma endale alati esitan

    Mul on igasuguste dieetide, väljakutsete ja elustiilimuutustega üks põhimõte.

    Kas ma tahaksin niimoodi elada ka kümne aasta pärast? Aga elu lõpuni?

    Kui vastus on ei, siis ma sellega kaasa ei lähe.

    Ma olen samamoodi mõelnud liikumisest. Ma ei taha teha midagi kolm kuud ainult selleks, et mingi number kaalul muutuks või mõni eesmärk täidetud saaks. Ma tahan leida asju, mis mahuvad minu päris ellu ja millest saab loomulik osa minu elust.

    Aasta tagasi suhkrust loobudes mõtlesin täpselt samamoodi.

    Kas ma suudan ja tahan elada nii, et ma ei söö suvalisel teisipäeva õhtul lihtsalt niisama pakki komme ära, aga sünnipäeval võin süüa tüki kooki, kui seda päriselt tahan?

    Täna, aasta hiljem, on vastus väga selgelt jah.

    Mul ei ole tunnet, et oleksin millestki ilma jäänud. Pigem vastupidi.

    Ja selle üle olen ma küll uhke. ❤️

    Ma ei tea, kas ma ütlen kunagi, et ma olen „eluaeg suhkrust loobunud“. See kõlab minu jaoks kuidagi liiga suure ja lõpliku lubadusena. Aga praegu ei näe ma ühtegi põhjust, miks peaksin vana harjumuse juurde tagasi minema.

    See aasta näitas mulle, et saan väga hästi ilma igapäevase magusata hakkama.

    Ja mis kõige tähtsam – selliselt suudan ma päriselt elada.

  • September tuleb liikuv – vali endale sobiv challenge!

    September tuleb liikuv – vali endale sobiv challenge!

    September on kohe ukse ees ja mul tekkis mõte alustada sügist natuke teistmoodi. Mitte suurte lubaduste ega keeruliste treeningplaanidega, vaid ühe lihtsa eesmärgiga – liikuda järjepidevamalt ja teha seda koos. Kõik challenge´iga seonduva leiad kodulehe menüüst “challenge´id“

    Jooks on lahe kogukonnas alustame septembris nelja erineva challenge’iga. Mõte on hästi lihtne: igaüks saab valida endale just sellise väljakutse, mis tema praeguse liikumise, eesmärkide ja eluga kõige paremini sobib.

    Sest meie kõigi alguspunkt on erinev. Ühele võib 10 000 sammu päevas olla juba tavapärane, teisele aga päris korralik muutus. Keegi tahab jooksmisega alles sõbraks saada, teine otsib uut eesmärki, mis aitaks juba olemasolevale jooksuharjumusele natuke hoogu juurde anda.

    Ja just sellepärast ongi valida neli erinevat challenge’it.

    👟 10 000 sammu päevas

    Kõige lihtsam viis rohkem liikuda ei pea üldse olema trenn.

    10 000 sammu päevas challenge’i eesmärk on märgata, kui palju me päeva jooksul tegelikult liigume – ja vajadusel natuke rohkem liikumist oma igapäeva juurde tekitada.

    Kõik sammud loevad. Hommikune jalutuskäik, tööpäeva jooksul liikumine, koeraga kõndimine, lastega õues olemine, metsaring või õhtune jalutuskäik.

    Eesmärk on koguda septembris iga päev vähemalt 10 000 sammu.

    Ja võib-olla avastad kuu lõpuks, et väikesed valikud – üks jalutuskäik rohkem, auto natuke kaugemale jätmine või õhtul veel väike ring – annavad kokku päris suure muutuse.

    👟 Iga päev 5km

    Vana hea klassika! Muidugi ma pidin ka 5km tagasi tooma.

    See challenge on ilmselt paljudele Jooks on lahe kogukonna liikmetele juba tuttav. #igapäev5km on ju see, kust kunagi kõik alguse sai.

    Ja kuna tean, et nii mõnigi on seda igatsenud, siis septembris teeme seda jälle! 🥰

    Ülesanne on väga lihtne:

    Kõnni, jookse või matka septembris iga päev vähemalt 5 km.

    Sa ei pea jooksma. Sa ei pea tegema viit kilomeetrit korraga. Sa ei pea liikuma kiiresti. Võid teha hommikul paar kilomeetrit ja õhtul ülejäänud. Võid minna matkama, teha kerge õhtuse jalutuskäigu või joosta oma tavapärase jooksuringi.

    Oluline on päeva lõpuks kokku saada vähemalt 5 km teadlikku liikumist. 🌿

    🏃 1 km päevas – jooksmisega sõbraks!

    See challenge meeldib mulle eriti just sellepärast, et üks kilomeeter tundub nii väike.

    Ja täpselt selles ongi asja mõte.

    Kui oled mõelnud, et tahaksid jooksmisega alustada, pärast pikemat pausi uuesti jooksma hakata või lihtsalt järjepidevust tekitada, siis võib üks kilomeeter päevas olla selleks väga hea algus.

    Septembri eesmärk on joosta iga päev vähemalt 1 km.

    Tempo ei loe. Sa ei pea jooksma kiiresti ja sa ei pea pärast esimest kilomeetrit edasi jooksma. Aga loomulikult võid.

    Mõnel päeval jääbki see üheks kilomeetriks, mõnel teisel võib sellest märkamatult saada kolm või viis.

    Selle challenge’i kõige olulisem eesmärk ei ole kilomeetrite kogumine, vaid harjumuse tekitamine.

    Panen tossud jalga. Lähen välja. Teen oma kilomeetri.

    Ja homme uuesti.

    🏃‍♀️ 150 km kuus

    See challenge on neile, kes juba jooksevad ja tahavad septembriks natuke suuremat eesmärki.

    Eesmärk on koguda septembri jooksul joostes kokku 150 km.

    See teeb keskmiselt 5 km päevas või umbes 35 km nädalas, kuid loomulikult ei pea kilomeetreid ühtlaselt päevade vahel jagama.

    Ühel nädalal võib tulla rohkem, teisel vähem. Võid teha mitu lühemat jooksu või planeerida nädala sisse ka pikemaid distantse.

    Oluline on üks – kuu lõpuks võiks kokku saada 150 km.

    Ja igaüks jõuab selle numbrini omal moel.

    Aga mis saab siis, kui üks päev läheb untsu?

    Midagi ei saa. 😊

    Need challenge’id ei ole võistlused. Meil ei ole edetabelit, auhindu ega kontrollimist, kes kõik päevad ideaalselt ära tegi.

    Elu tuleb vahele.

    Mõnel päeval sajab vihma, mõnel päeval on tööpäev pööraselt pikk, mõnikord oleme väsinud ja vahel lihtsalt ei viitsi. Vana hea reegli kohaselt võid endale lubada 5 puhkepäev kuu jooksul.

    Kui 10 000 sammu asemel tuleb 6000 või üks jooksupäev jääb vahele, ei tähenda see, et challenge on läbi.

    Järgmisel päeval jätkad. Võid aluseks võtta meie kuagise väljakutse reegli: “Kuu jooksul on lubatud 5 puhkepäeva”

    Minu jaoks ongi kogu selle ettevõtmise juures palju olulisem õppida järjepidevust kui ajada taga täiuslikkust.

    Vali üks, kaks, kolm või kõik neli!

    Sa ei pea piirduma ainult ühe challenge’iga.

    Kui tahad septembris koguda 10 000 sammu päevas ja samal ajal proovida 1 km päevas joosta – vali mõlemad.

    Kui 150 km jooksu kõrvale sobib sulle ka 10 000 sammu eesmärk, tee mõlemat.

    Ja kui tahad ette võtta kõik neli, siis miks mitte. 😉

    Kõige tähtsam on valida selline eesmärk, mis sind ennast motiveerib, mitte selline, mida tunned, et peaksid tegema.

    Teeme seda koos.

    Üksi eesmärki seada on üks asi aga hoopis teine asi on siis, kui tead, et kuskil on veel terve hulk inimesi, kes samal ajal oma eesmärgi poole liiguvad.

    Just sellepärast toimuvad challenge’id Jooks on lahe kogukonna Facebooki grupis.

    Igal challenge’il on grupis oma postitus, mille alla saab terve septembri jooksul tulla oma tegemisi jagama. Leiad need postitused avalehel “Featured” menüüst.

    Võid jagada iga päev või kord nädalas. Võid panna pildi oma jalutuskäigust, jooksukella kuvatõmmise, kirjutada lihtsalt „tehtud!“ või rääkida hoopis sellest, kuidas täna üldse ei tahtnud minna, aga läksid ikkagi.

    Ja kui sul on mõni eriti hea päev, siis tähistame seda koos. ❤️

    Sest üks asi, millesse ma järjest rohkem usun, on see, et ka väikeseid samme tuleb märgata ja tähistada.

    Me kõik alustame kuskilt.

    Mõne inimese selle kuu suur saavutus võib olla 150 joostud kilomeetrit. Teise jaoks võib sama suur saavutus olla see, et ta läks pärast pikka pausi esimest korda jalutama või jooksis oma esimese kilomeetri.

    Mõlemad on olulised.

    Niisiis – millise challenge’i sina septembriks valid?

    👟 10 000 sammu päevas
    👟 Iga päev 5km
    🏃 1 km päevas – jooksmisega sõbraks!
    🏃‍♀️ 150 km kuus

    Kohtume septembris rajal. 🌿

    Iga samm loeb. Iga kilomeeter loeb. Ja kõige rohkem loeb see, et sa alustasid. ❤️

  • Abikaasa esimesed jooksusammud – lõpuks!

    Abikaasa esimesed jooksusammud – lõpuks!

    Mind teeb alati nii rõõmsaks, kui kuulen, et keegi on alustanud jooksmisega. Eriti siis, kui tegemist on inimesega, kes pole varem jooksnud või on arvanud, et jooksmine pole päris tema jaoks.

    Aga seekord juhtus see mulle nii lähedal ja ootamatult, kui üldse juhtuda saab.

    Minu abikaasa otsustas, et annab jooksmisele võimaluse. 

    Ja ausalt – mõned aastad tagasi ei oleks ma seda vist päriselt ette kujutada osanud.

    Peaaegu kolm aastat tagasi hakkas ta regulaarselt kõndima võttes osa #igapäev5km väljakutsest. Mäletan, kui suur asi see minu jaoks oli. Nii uhke olin ta üle. Olen alati unistanud sellest, et minu enda kirg liikumise vastu kanduks millalgi üle ka minu perele, sõpradele. Aga mtte siis nii, et mina kedagi sunnin, utsitan või näpuga näitan. Pigem olen tahtnud uskuda, et eeskuju nakkab ja igaüks jõuab liikumiseni omal ajal. Võtab see siis nii kaua aega, kui võtab.

    Ja nii läkski.

    Kõndimisest sai abikaasa igapäeva osa. Tänaseks on ta olnud peaaegu kolm aastat järjepidevalt aktiivne.

    Aga jooksmine… see tundus mulle täiesti ebareaalne. 

    Minu enda suur kirg on ju aastaid olnud jooksmine ja loomulikult olen kuskil enda sees mõelnud, kui äge oleks kunagi ka koos abikaasaga joosta. Aga ma ei ole seda talle julgenud isegi kõva häälega välja öelda.

    Ja siis ütles ta ühel päeval täiesti ise: „Ma siis proovin täna natuke joosta.“

    Ma arvan, et ta ise ei saanud ka päris hästi aru, mida ja kui palju see tegelikult minu jaoks tähendas. Ja loomulikult kibelesin ma temaga seda jooksu kaasa jooksma.

    Ja mul on nii hea meel, et see hetk sai ka jäädvustatud. Sest kui sellest kunagi midagi suuremat kasvab, siis on meil alles päris esimene hetk – see, kust kõik algas.

    jooksmas

    Tänaseks on ta umbes nädala jooksmist katsetanud. Nii umbes 1km maksimaalselt. Ma ei tea, kuhu see viib ja tegelikult ei peagi teadma. Praegu on kõige ägedam lihtsalt näha seda elevust ja soovi proovida.

    Ja kuidagi on see sütitanud ka minus endas midagi.

    Tekkinud on jälle see tunne, et tahaks olla kellegi teekonna kõrval. Julgustada. Näidata, et jooksmiseks ei pea olema kiire ega alustama viiest kilomeetrist. Vahel piisab täiesti sellest, et paned tossud jalga ja proovid esimesed 500 meetrit.

    Sest kuskilt peab ju alustama. 

    Ja võib-olla on just see kõik pannud mind sügisele ja septembrile natuke teise pilguga vaatama. Sest äkki on veel keegi, kes tahaks jooksmisele võimaluse anda, aga pole lihtsalt siiani julgenud alustada?

    Aga sellest räägin juba varsti natuke rohkem. 

  • Arvasin, et saan ilma spordikellata hakkama. Tegelikult saingi, aga…

    Arvasin, et saan ilma spordikellata hakkama. Tegelikult saingi, aga…

    Umbes pool aastat tagasi läks minu Polar Vantage M2-l üks nupp katki ja üsna ootamatult algas minu elus periood, kus liikusin täiesti ilma spordikellata. Alguses mõtlesin, et mis seal ikka. Olen ju nii palju aastaid jooksnud, tunnen oma keha ja oskan ometi ilma kellata ka liikuda. Ja tegelikult oskasingi. Jooksin, kõndisin ja matkasin. Kui tahtsin joosta viis kilomeetrit, siis teadsin oma tavapäraseid ringe nagunii peast. Tempot vaatasin tunde järgi ja pulssi ei vaadanud üldse. Mõnes mõttes oli see isegi päris vabastav. Ei mingit pidevat numbrite jälgimist ega pärast trenni graafikute uurimist. Aga mida kauem ma ilma kellata olin, seda rohkem sain aru, et midagi on siiski puudu.

    Mitte kell ise, vaid info. Enesetunne on oluline, aga alati ei räägi see kogu tõde. Kui ma nüüd uue Polar Vantage M3-ga uuesti jooksma hakkasin, sain üsna kiiresti aru ühest asjast: olin ilma kellata joostes muutunud päris heaks… liiga kiiresti jooksmises. Ehk siis tegelikult oli pulss palju kõrgem, kui ma olin arvanud.

    Enda arvates tegin täiesti mõnusaid ja rahulikke jookse. Kell aga näitas üsna kiiresti, et pulss tahab minna kõrgemale, kui mina oma enesetunde järgi oleksin arvanud. Ja just siin tuli mulle uuesti meelde, miks mulle spordikell tegelikult meeldib. Kell ei ütle mulle, kas jooks oli hea või halb. Seda otsustan ikka mina. Aga ta annab mulle juurde info, mida ma ise tunnetada ei saa. Kui eesmärk on teha rahulik jooks, saan pulsitsoonide järgi päriselt kontrollida, kas ma jooksen rahulikult või ainult arvan, et jooksen rahulikult. Kui eesmärk on pikem treening, saan jälgida tempot, distantsi ja koormust. Ja hiljem saan vaadata, kuidas keha sellele reageeris. Praegu on see minu jaoks eriti oluline, sest olen võtnud eesmärgiks taas maratoni joosta. Siin ei taha ma enam iga trenni lihtsalt „ära teha“. Mul on vaja aru saada, mida ma teen ja miks ma seda teen.

    Spordikell ei ole ainult jooksjatele

    Ma arvan, et vahel tekib spordikellast rääkides tunne, nagu oleks see eelkõige maratoonarite, triatleetide või väga tõsiste harrastussportlaste vidin. Tegelikult näen ma seda nüüd hoopis teisiti. Kui sinu eesmärk on lihtsalt rohkem liikuda, võib juba sammude, päevase aktiivsuse ja une jälgimine anda päris hea pildi sellest, kui aktiivne sa tegelikult oled. Meil kõigil on päevi, mil tundub, et oleme hommikust õhtuni ringi toimetanud, aga tegelikku liikumist on olnud üllatavalt vähe. Kui käid kõndimas, saad vaadata distantsi, aega, marsruuti ja pulssi. Kui jooksed tervise pärast paar korda nädalas, aitab kell märgata, kas kõik jooksud kipuvad kogemata üheks ja samaks keskmiselt raskeks trenniks muutuma. Kui aga treenid juba konkreetse eesmärgi – näiteks poolmaratoni või maratoni – nimel, muutub info veel olulisemaks. Siis tulevad mängu pulsitsoonid, treeningkoormus, taastumine, uneinfo ja pikema aja jooksul tekkivad trendid. Minu jaoks ongi kõige väärtuslikum mitte üks konkreetne number, vaid tervikpilt.

    Ja siis tuli Norra

    Väga hea näide sellest, miks kell ei ole minu jaoks ainult jooksukell, oli meie hiljutine Norra reis. Trolltunga matk ei ole ju jooksutrenn. See on pikk päev mägedes, palju tõusu ja langust ning tundide kaupa liikumist. Seal oli mul eriti põnev pärast vaadata, mida see päev tegelikult tähendas. Kui kaua liikusime, kui pika maa läbisime, kuidas muutus kõrgus, milline oli pulss ja kui suure koormuse selline päev kehale andis. Mägedes on kõrguseinfo minu meelest üldse üks neist asjadest, mida kodus Võrumaa metsade vahel joostes nii väga hinnata ei oskagi. Trolltungal muutus see aga järsku väga huvitavaks – kui kõrgel oleme, kui palju oleme tõusnud ja mida kogu see matk organismilt nõuab. Polar Vantage M3 GPS ja baromeetripõhine kõrguse mõõtmine annavad sellise matka kohta juba hoopis teistsuguse pildi kui lihtsalt teadmine: „Täna kõndisime väga palju.“ Ja mulle meeldib pärast oma liikumisi kaardilt vaadata. Eriti reisidel ja matkadel. See on natuke nagu digitaalne mälestus sellest, kus ma päriselt käisin.

    Kõige suurem üllatus on olnud hoopis uni

    Kui ma enne uue kella saamist mõtlesin eelkõige jooksmisele, pulsile ja treeningutele, siis tegelikult olen viimasel ajal kõige rohkem vaadanud hoopis une ja taastumise infot. Uni on mulle alati väga oluline olnud. Aga ka siin kehtib sama asi mis jooksmisega – enesetunne annab palju infot, kuid andmed lisavad sellele hoopis teise kihi. Polar jälgib öö jooksul und ja taastumisega seotud näitajaid ning hommikul on päris huvitav võrrelda, kas minu enda tunne ja kella hinnang lähevad kokku. Sageli lähevad. Vahel aga mitte. Ja mida rohkem ma treenin, seda olulisemaks see minu jaoks muutub. Treening ise on ainult üks osa tervikust. Teine pool on see, kas keha jõuab sellest taastuda. Ma ei taha kindlasti jõuda selleni, et hommikul otsustan ainult kella põhjal, kas olen välja puhanud või mitte. Kui mina tunnen ennast suurepäraselt ja kell arvab midagi muud, siis ma ei hakka sellepärast ennast halvasti tundma. Aga pikema aja jooksul tekkivaid mustreid on väga põnev jälgida.

    Kas spordikella on siis vaja?

    Pärast poolt aastat ilma kellata ütleksin: ei ole vaja. Liikuda saab ilma selleta suurepäraselt. Joosta saab. Matkata saab. Maratoni saab tõenäoliselt ka joosta. Aga mina enam ei taha ilma. Sest minu jaoks ei ole spordikell lihtsalt seade, mis ütleb, mitu kilomeetrit ma täna jooksin. Seda teadsin ma enamasti ilma kellatagi. Minu jaoks on oluline, et kell aitab mul oma keha ja liikumist paremini mõista.

    Kas ma päriselt jooksin täna rahulikult? Kui suur oli selle trenni koormus? Kas viimased nädalad on läinud liiga hoogsaks? Kuidas ma taastun? Kuidas ma magan? Kui palju ma tegelikult päeva jooksul liigun? Mis toimub mu pulsiga? Kui pikk ja koormav oli meie päev Trolltungal?

    Ükski neist numbritest ei pea hakkama minu elu juhtima. Aga koos annavad need mulle infot, mille põhjal saan mina ise paremaid otsuseid teha. Ja võib-olla just see ongi suurim erinevus võrreldes ajaga, kui ma aastaid tagasi esimest korda spordikella kasutasin. Siis huvitas mind kõige rohkem, kui kiiresti ja kui kaugele ma jooksin. Täna huvitab mind palju rohkem see, kuidas mu keha selle kõige juures ennast tunneb ja toime tuleb. Võib-olla sellepärast tundubki spordikell mulle praegu väärtuslikum kui kunagi varem. Mitte selleks, et rohkem ja kiiremini teha, vaid selleks, et teha natuke teadlikumalt.

    Kes soovib Polar Vantage M3 mudeliga rohkem tutvuda, siis soovitan vaadata Polari ametliku maaletooja e-poodi oleterve.ee

  • Ma olen 5km harjumuse lõksus

    Ma olen 5km harjumuse lõksus

    Uskumatu, et olen aastatega tekitanud endale nii tugeva harjumuse liikuda iga päev 5 km, et nüüd on selle muutmine osutunud minu jaoks nii keeruliseks. Olen viimased pool aastat proovinud sellest mustrist välja murda, aga päriselt pole ma seda siiani suutnud. Nüüd on aeg karmimad meetmed kasutusele võtta, sest plaanin lähiajal siiski maratoni joosta. Jah, ma ei julge veel kuupäeva välja hõigata. 😀

    Aga mis siis toimub?

    Ma olen lihtsalt nii tugevalt oma mugavustsooni kinni jäänud. Lähen koduuksest välja ja juba tean, et teen viieka. See on kuidagi nii automaatne ja turvaline. Ei pea midagi planeerima, ei pea ennast vaimselt ette valmistama ega mõtlema, kui kaua see aega võtab.

    Viis kilomeetrit on aastate jooksul muutunud minu jaoks peaaegu nagu ühikuks. See ei ole enam lihtsalt distants, vaid midagi, mida keha ja aju juba täiesti iseenesest teavad. See harjumus on mind tegelikult väga palju aidanud. Tänu sellele olen püsinud liikumises ka nendel perioodidel, kui mul ei olnud suuri eesmärke, konkreetset treeningplaani ega erilist motivatsiooni. Viis kilomeetrit oli alati tehtav. See hoidis mind järjepidevana ja aitas liikumisel saada igapäeva loomulikuks osaks. Aga nüüd, kui maratoniks valmistumine nõuab regulaarselt pikemaid distantse, on sellest tugevast harjumusest saanud natukene probleem. Jah, ma olen jooksnud ka 8 km, 10 km ja 15 km, aga need on olnud pigem erandid. Ma tahan jõuda selleni, et minu tavaline jooksuring oleks 8–10 km ja pikemad jooksud algaksid alles sealt edasi. Ja sellega ma praegu tegelengi. Psühholoogiliselt on see nii huvitav, milliseid trikke aju teeb. Eile käisin näiteks üle saja aasta Võru linnas jooksmas. Pidin aega parajaks tegema, kuni laps sünnipäeval oli, ja mõtlesin, et nüüd on ju aega küll. Lähen lihtsalt jooksma, kulgen rahulikult ja vaatan, kuhu jalad viivad. Ja mis te arvate, kui palju ma jooksin? Jõudsin auto juurde tagasi ja kellal oli täpselt 5 km. Ma isegi ei planeerinud seda. Kas mu aju ja jalad on juba nii suures sõltuvuses, et teavad ise täpselt, millal tuleb tagasi pöörata? 😀 Ma tahan jõuda selleni, et minu tavaline distants oleks umbes 8 km ja pikemad jooksud 10+ km. Praegu olen aga veel selles seisus, et pean oma aju pikemaks jooksuks ette valmistama. Ma pean juba mitu päeva ette teadma, et nüüd tuleb pikem jooks. Kui otsustan alles vahetult enne kodust välja minemist, et võiks täna rohkem joosta, suudan ennast peaaegu alati ära rääkida: „Ah, teeme ikka viieka.“ See on täiesti uskumatu, kui tugev võib üks harjumus olla. Muidugi aitab sellele vanale harjumusele kaasa ka see, et mu kodused rajad on nii sügavale mällu kulunud. Iga õlekõrs ja tee ääres kasvav rohulible on tuttav. Aju teab täpselt, kus on ümberpööramise koht, millal saab pool distantsi täis ja millal hakkab kodu jälle lähenema. Seda kõike on nüüd vaja muutma hakata.

    Mis ma siis plaanin teha?

    Esiteks ei luba ma endale enam tavalisel jooksupäeval alla 6 km distantsi. See on küll ainult üks kilomeeter rohkem, aga minu puhul tähendab see juba tuttavast mustrist välja astumist. Teiseks pean hakkama teadlikult valima uusi marsruute. Kui rada ei ole nii tuttav, ei tea aju automaatselt, kus peaks ümber pöörama. Kolmandaks panen pikemad jooksud varem plaani. Mitte nii, et vaatan jooksupäeval, kuidas tuju on, vaid otsustan juba nädala alguses, millisel päeval tuleb 8 km, millisel 10 km ja millal pikem jooks. Ja kõige olulisem – pean endale meenutama, et ma ei alusta nullist. Mul on aastatepikkune liikumisharjumus, vastupidavus ja järjepidevus juba olemas. Nüüd tuleb lihtsalt õpetada oma kehale ja ajule, et viis kilomeetrit ei ole finiš, vaid mõnikord alles soojendus. Kas teil on ka nii olnud, et üks väga hea harjumus muutub uue eesmärgi puhul korraga takistuseks?