Täpselt aasta tagasi, eelmise aasta augustis, tegin enda jaoks ühe otsuse – loobun suhkrust. Täpsemalt siis lisatud valgest suhkrust.
Tegelikult kõlab see palju dramaatilisemalt, kui asi päriselt oli. Ma ei hakanud näpuga pakenditelt suhkrugramme taga ajama, ei visanud kodust kõiki toiduaineid välja, kus kusagil koostisosade hulgas suhkur kirjas oli, ega otsustanud, et mitte üks gramm suhkrut enam kunagi minu organismi ei jõua.
Põhjus oli palju lihtsam.
Ma olin ühel hetkel hakanud sööma liiga palju magusat.
Ja kõige kummalisem oli see, et ma pole ennast kunagi isegi suureks magusasõbraks pidanud. Aga mingil perioodil avastasin ennast järjest sagedamini kommipakki tühjendamas. Ja mitte nii, et võtan paar kommi. Ikka pakk lahti ja ühel hetkel oli pakk tühi.
Ma ei oskagi täna öelda, miks. Kas see oli mingi pingelisem periood, harjumus, väsimus või kõik need asjad kokku. Aga ühel hetkel hakkasin mõtlema, et see ei ole tegelikult normaalne.
Aga äkki mu keha ei tahagi seda?
Ma ei olnud aastaid ennast toiduga piiranud ja enda kaalumisest olin ka väga ammu loobunud. Mul on juba päris pikalt olnud selline arusaam, et igal kehal on justkui oma loomulik kaal, mille juures ta tahab püsida, ja kui sa sööd normaalselt ning liigud, siis pole vaja kogu aeg mingit kindlat kaalunumbrit taga ajada.
Aga seda kommipakki nosides tekkis mul hoopis küsimus, et äkki see, mida ma praegu teen, segabki mu keha normaalset tasakaalu? Äkki ei ole asi üldse selles, et peaksin vähem sööma, vaid selles, mida ma nii palju söön?
Ja nii otsustasingi teha ühe väga lihtsa muudatuse: jätan ära selle magusa, mille puhul ma tean väga hästi, et tegemist on maiustusega ja mida mu kehal tegelikult ju vaja ei ole.
Kommid. Küpsised. Koogid. Šokolaad ja muu selline. Kõik!
Või noh… peaaegu kõik. 😁
Ma ei tahtnud sellest teha järjekordset ranget reeglit
Minu jaoks oli kohe algusest peale oluline, et sellest ei saaks mingi kaalulangetamise ja hullult süvitsi minemise projekt.
Sest kui hakata vaatama, kuhu tänapäeval suhkrut lisatakse, võib üsna kiiresti hulluks minna. Seda leidub leivas, kastmetes, valmistoitudes ja veel sajas kohas, mille peale ma kindlasti ei oskaks tullagi.
Seega pole ma terve selle aasta jooksul poes pakendeid uurinud ja iga lisatud suhkrugrammi taga ajanud.
Minu reegel oli palju lihtsam: ma ei söö igapäevaselt maiustusi.
Ja mulle sobib see väga hästi.
Kui on sünnipäev või mõni muu tähtpäev ja pakutakse kooki ning ma tahan seda, siis söön. Kui tunnen, et tegelikult üldse ei taha, siis ütlen ei.
Ma ei taha elada nii, et üks koogitükk tähendab, et olen „reegleid rikkunud“. See pole dieet ega võistlus. See on lihtsalt viis, kuidas ma olen otsustanud suurema osa ajast elada.
Kõige üllatavam on see, mida tunnen pärast magusa söömist
Aasta sisse on paar korda sattunud ka selliseid hetki, kus söön ühel päeval kooki, siis võtan veel teise tüki ja…Ja vot siis olen märganud kuidas see päriselt kehale mõjub.
Mul on pärast päriselt halb olla.
Ma olen uimane, laisk ja enesetunne meenutab natuke pohmakat. 😁
Ega ma ei hakkagi väitma, et selle põhjuseks on kindlasti suhkur või et kõik inimesed peaksid pärast magusa söömist ennast samamoodi tundma. See on lihtsalt asi, mida ma enda juures märkasin. Ja ma arvangi, et seda märkab alles siis, kui keha on juba pikalt harjunud ilma suhkruta olema.
Kui ma igapäevaselt magusat sõin, ei osanud ma sellist erinevust märgatagi. Nüüd, kui ma olen sellest pikalt eemal olnud, on kontrast palju suurem.
Ja ausalt öeldes muudab see magusast loobumise veel lihtsamaks. Kui tead juba ette, et tõenäoliselt pole pärast kõige parem olla, siis ei tundugi see koogitükk enam nii ahvatlev.
Kas suhkur võib päriselt sõltuvust tekitada?
Alles hiljuti kuulsin arutelu selle üle, et suhkur võib tekitada sõltuvusele sarnast käitumist. Et kas mul oli ka sõltuvus? Ei tea, sest kui uurisin natuke rohkem selle sõltuvusasja kohta, siis ega ma midagi väga paikapanevat ei leidnud.
Et nii vist päris ei ole, et suhkur tekitab inimestel samasugust sõltuvust nagu nikotiin, alkohol või narkootikumid.
Palju võib olla seotud hoopis väga maitsvate ja tugevalt töödeldud toitudega.
Mulle tundub see tegelikult päris loogiline. Ma ei tea, kas minu puhul oli tegemist „sõltuvusega“, ja ma ei pea sellele tingimata nime andmagi. Aga ma tean, et olin jõudnud olukorda, kus sõin midagi palju rohkem, kui mul tegelikult vaja oli, ja mul oli alguses ikkagi üllatavalt raske sellest harjumusest lahti saada.
Juba see oli minu jaoks piisav põhjus midagi muuta.
Aga puuviljad?
Vot neist ma küll loobunud ei ole. 😁
Kes mind tunneb, teab, et ma olen täielik puuviljasõltlane. Mul peavad kodus kogu aeg puuviljad olemas olema ja neid söön ma iga päev.
Ja tegelikult ma uurisin välja. Isegi Maailma Terviseorganisatsiooni soovitus piirata suhkruid ei käi värsketes puuviljades ja köögiviljades looduslikult sisalduvate suhkrute kohta. Seega pole mul vähimatki plaani hakata õuna või nektariini käes hoides mõtlema, mitu grammi suhkrut seal sees on. 😁
Minu jaoks on kogu selle asja mõte olnud hoopis teine – vähendada neid toite, mida mu keha tegelikult üldse ei vaja ja mida ma olin lihtsalt harjunud sööma.
Üks küsimus, mida ma endale alati esitan
Mul on igasuguste dieetide, väljakutsete ja elustiilimuutustega üks põhimõte.
Kas ma tahaksin niimoodi elada ka kümne aasta pärast? Aga elu lõpuni?
Kui vastus on ei, siis ma sellega kaasa ei lähe.
Ma olen samamoodi mõelnud liikumisest. Ma ei taha teha midagi kolm kuud ainult selleks, et mingi number kaalul muutuks või mõni eesmärk täidetud saaks. Ma tahan leida asju, mis mahuvad minu päris ellu ja millest saab loomulik osa minu elust.
Aasta tagasi suhkrust loobudes mõtlesin täpselt samamoodi.
Kas ma suudan ja tahan elada nii, et ma ei söö suvalisel teisipäeva õhtul lihtsalt niisama pakki komme ära, aga sünnipäeval võin süüa tüki kooki, kui seda päriselt tahan?
Täna, aasta hiljem, on vastus väga selgelt jah.
Mul ei ole tunnet, et oleksin millestki ilma jäänud. Pigem vastupidi.
Ja selle üle olen ma küll uhke. ❤️
Ma ei tea, kas ma ütlen kunagi, et ma olen „eluaeg suhkrust loobunud“. See kõlab minu jaoks kuidagi liiga suure ja lõpliku lubadusena. Aga praegu ei näe ma ühtegi põhjust, miks peaksin vana harjumuse juurde tagasi minema.
See aasta näitas mulle, et saan väga hästi ilma igapäevase magusata hakkama.
Ja mis kõige tähtsam – selliselt suudan ma päriselt elada.
Lisa kommentaar