“Jooks on lahe EESKUJU” on postituste sari, mis ilmub 2 x kuu jooksul, neljapäeviti. Postituse sari toob meieni inspireerivad lood inimestest meie keskelt- Jooks on lahe kogukonnast. Postituste sarjas tutvustan iga postitusega lähemalt ühte Jooks on lahe kogukonna liiget, kes on meile kõigile eeskujuks.
Eelmised EESKUJU sarja postitused leiad siit:
Jooks on lahe EESKUJU #1 Oksana Aasa
Jooks on lahe EESKUJU #2 Sille Kaljurand
Jooks on lahe EESKUJU #3 Imbi Luts
Jooks on lahe EESKUJU #4 Viljo Pettinen
Jooks on lahe EESKUJU #5 Liis Hein
Jooks on lahe EESKUJU #6 Kristi Roots
Jooks on lahe EESKUJU #7 Pille Kesküla
Jooks on lahe EESKUJU #8 Katrin Kruusamägi
Jooks on lahe EESKUJU #9 Reigo Peil
Tänases postituses räägin ühe vinge kahe lapse emaga, kes arvas kunagi, et tema küll jooksma ei hakka. Vaatas jooksjaid, kui hulle inimesi ja isegi enda õde ei suutnud ta mõista, kes iga ilmaga 5km kōndimas käis. Täna on aga Elisabett oma õe eeskujul avastanud igapäevase liikumise ja lisaks on leidnud Elisabett ka armastuse jooksmise vastu.
Nimi: Elisabett Kleinert
Elukoht: Võru
Vanus: 30
Perekonnaseis: Abielus
Lapsed: 2 last, pojad (7-aastane ja 2-aastane)
Amet: Kondiiter (hetkel kodune)
Meeldib: Positiivsed inimesed, päike, liikumine ja inspireerivad inimesed.
Ei meeldi: Kahepalgelisus ja inimese negatiivne suhtumine.
Elisabett, millega Sa igapäevaselt tegeled?
Hetkel olen väiksema lapsega kodune, aga kuna ametilt olen kondiiter, siis rõōmustan sõpru-sugulasi enda kookidega – hoian käsi soojas ja suud magusad 🙂
Kuidas leidsid tee Jooks on lahe väljakutseni?
See on väga naljakas lugu tegelikult, sest kui mu ōde 2019. aastal esimest korda väljkutses kaasa tegi, siis ma ootasin enda teist last ja vaatasin õde iga kord, kui hullu, kes iga ilmaga 5km kōndima läks. Järgmine hetk oli 1. jaanuar 2021, kui ōde enda instagramis reklaamis väljakutset ja mul käis sekundiga klikk ära lihtsalt ja otsustasin ühe kuu proovida. Kirsiks tordil oli motivatsioon õelt – sama päeva õhtul saatis ta mulle kingituseks Jooks on lahe dressipluusi ja mütsi.
Mis olid Sinu esmamuljed, mõtted?
Kuna ma olin läbi elu proovinud erinevaid spordialasid ja trenne aga seni puudus igasugune järjepidevus (eriti peale 2. lapse sündi), siis tahtsin ennast proovile panna ja vaadata, kas suudan liikuda järjepidevalt iga päev 5km, kasutades maksimaalselt lubatud 5 puhkepäeva. Tegelikult tekkis kiirelt harjumus ja hasart ning esimesed puhkepäevad tulid alles viie kuu pärast – enda pulmapäeval. Jooks on lahe #igapäev5km väljakutse puhul ongi võlu selles, et see aitab järjepidevust kasvatada ja koos kogukonnaga on see palju lihtsam. Ma olen nii tänulik, et liitusin väljakutsega 🙂
Kuidas on Jooks on lahe kogukonnaga liitumine sinu senist elu mõjutanud?
Lihtsam oleks küsida, kuidas ei ole mõjutanud, sest see positiivne muutus on olnud nii suur! Kōige tähtsam, et mind ümbritsevad grupis inimesed, kellega meil on ühine huvi ja eesmärgid ning kes on mulle nii suureks inspiratsiooniks. Ka kōige pilvisem ilm muutub tänu neile päikeseliseks. Imeline muutus oli ka see, et saavutasin enda pulmapäevaks ideaalse vormi. Ja olen valinud palju tervislikuma elustiili. Liigun, sest see annab energiat, positiivseid mōtteid ja tervislikuma enesetunde. Ma olen päriselt ōnnelik, et leidsin Jooks on lahe grupi koos armsate inimestega.
See on imeline muutumine, mis siin piltidel ka näha on. Kas selleks muutuseks piisas tõesti igapäevasest liikumisharjumusest või muutsid midagi veel oma elustiilis?
Koos igapäevase liikumisharjumusega muutsime ka oma pere toidulauda teadlikumalt ehk kui varem arvasin, et toitume tervislikult, siis liitumine Fitlap’iga andis mõista, et tegelikult polnud meie valikud suures plaanis õiged. See muutus sai alguse igapäevasest liikumisest ja sinna juurde lisandus toidulaua tervislikumaks muutmine.
Ausalt, kas selle aja jooksul on ka raskeid hetki olnud, motivatsiooni langust? Mis Sa sellistel juhtudel ette võtad? Mis aitab Sind kõige enam?
On olnud muidugi. Motivatsiooni viib alla emotsionaalselt halb päev, pilvine ilm või kehva tervis. Mind aitab kehaga sisemiselt suhtlemine ehk kokkuleppele jõudmine. Teadvustan endale, et peale liikumist on mul parem olla. Kui selliseid hetki on rohkem olnud, siis on lihtsam motiveerida ennast. Kindlasti aitab ka distsipliin, ilma selleta ei saa lihtsalt.
Kellele soovitaksid Sina eelkõige väljakutsega liituda?
Kōigil! Kōik inimesed vōiksid aegajalt endale väljakutseid esitada, mitte vabandusi leida. Tean, et mōni tahab kaalust alla vōtta ja hakkab kohe kōndima 20-30km päevas, tegelikult piisab 5km igapäevasest liikumisest, et keha tänaks ja enesetunne oleks hea. 5km on täpselt ōige distants, mida suudavad läbida kōik.
Mis on Sinu hobid?
Tänu väljakutsele leidsin enda jaoks jooksmise. Pōhikoolis ja keskkoolis jooksin 2km nii, et oksemaitse oli suus ning vaatasin jooksvaid inimesi mitte alt üles, vaid kui hulluks läinud inimesi. Ma ei saanud aru, miks keegi peaks ennast jooksmisega piinama. Väljakutse kolmandal kuul jooksin oma esimesed 6km nii, et ma jōudsin joosta ja peale jooksmist oli ka mōnus tunne. Elu tasakaalus hoidmiseks meeldib mulle väga küpsetada. Mōtlen välja uusi kooke vōi katsetan lihtsalt uusi retsepte. Kui ei küpseta vōi ei jookse, siis tegelen lastega – suuremale meeldib minuga kōndimas käia nii, et tema valib marsruudi ja mōlema lapsega tantsime ja laulame ōhtuti.
Kuidas jagad oma aega pere, kodu, trenni ja laste vahel? Kas see on vahel ka väljakutsuv?
Jaa, see on mōnikord väga väljakutsuv, sest isegi kodusena jääb ööpäevas tunde väheks. Ōnneks on mul tubli abikaasa, kes on alati nōus lastega olema, et ma saaksin oma igapäevase ringi tehtud. Väljakutsega alustades tegin enda kõnniringid väiksemaga koos, nüüd ärkan üldiselt iga hommik kell 5, lähen kōnni- vōi jooksuringile, teen trenni ära, et päeval saaksin tegeleda muude toimetustega. Abikaasaga on meil igakuised kohtingud, kus me avastame uusi kohti ja leiame aega teineteise jaoks. Ma arvan, et ilma toetuseta ei saaks ma väljakutsest rōōmu tunda, aga liikumine on minu jaoks kindel tegevus, mis aitab mul enda tassi täita, et olla parem abikaasa ja ema.
Räägi lähemalt kuidas sai alguse nii varajane ärkamine ja trennitegemine nii varajastel hommikutundidel. Paljude jaoks tundub see kindlasti hullumeelne ettevõtmine :D. Kas ka Sinul oli alguses raske ja kaua võttis aega selle rutiiniga harjumine?
Vara olen ärganud juba enne teise lapse sündi töö tõttu ja tegelikult polnud vara ärkamine minu jaoks üldse kerge. Liikumise mõttes sai vara ärkamine alguse, kui abikaasa kodulähedale tööle tuli ja mul oli võimalus oma liikumine hommikul vara ära teha. Kui päev on pikk ja tegus, siis mulle meeldibki, et olen leidnud hommikul vara oma aja ja saan nii ka enda tassi täis hoida. Kell 5 ärkamine tuli detsembris, kui kuulasin jooksmise ajal Star FMi hommikuprogrammi, kus räägiti Eesti Ekspressi ajakirjaniku eksperimendist ärgata kuu aega kell 5. Mulle jälle meeldis see mõte ja edaspidi olen 90% oma äratuse pannud kella viieks. Alguses oli raske ja veel praegugi on raske mõnel hommikul, aga mulle meeldib see hommikune energia, mis peale trenni tegemist on ja ärkav linn on ka mõnus vaatepilt. Varajase trenniga harjumine võttis umbes kaks nädalat aega.
Milline näeb välja sinu tavaline päev? Kas see on planeeritud ja rutiinne või on seal spontaansust ja veidike kaost? 😊
Ōnneks kaost on vähe. Mulle meeldib, kui mul on päev planeeritud ja tean, millal näiteks oma liikumise ära saan teha. Alates detsembrist ärkangi kell 5, aga kui tunnen, et keha on väsinud, siis lükkan äratuse edasi, aga selle eelduseks on see, mōtlen kiirelt peas läbi, kas mul on päeval aega, et vōtta see liikumise aeg. Kui ei ole, siis ajan ennast distsipliiniga ärkvele. Peale ōues käiku pole ma mitte kunagi kahetsenud, et läksin. Peale jooksmist teen koduse trenni ära, siis äratan suurema lapse, teen hommikusöögi, sööme. Päeva tegevuste juurde kuulub veel väiksemaga mängimine, lõunasöögi tegemine, jälle söömine :D, siis aitan väiksema lapse lõunaunne, köögitoimingud, õhtusöögi ettevalmistus, väiksema lapsega erinevad tegevused. Õhtul lähen suuremale lapsele lasteaeda järgi, õhtusöök, õhtused jutustamised ja magamaminek 
Mis on olnud Sinu seni kõige suurem julgustükk?
Hea küsimus. Kõige suuremad julgustükid on seotud ilmselt jooksmisega. Kui jooksin eelmise aasta juuli lōpus Võrumaa Pikamaajooksu sarjas ümber Uhtjärve jooksul 9km distantsi, kui ōues oli +25 kraadi. Terve jooksmise aja ma kahetsesin, et ma ennast sellisel maastikul ja sellise kuumusega piinasin. Finishis oli muidugi uhke tunne ja tänaseks ilus mälestus. Ja üks hulljulge seiklus oli ilmselt ka see, kui eelmisel aasta septembris-oktoobris jooksin järjest 33 päeva (tavaliselt kõnnin ka mõned päevad) See oli nii mōnus. Ja sellel aastal plaanin ka paari julgustükiga hakkama saada- joosta oma esimene poolmaraton ja panna ennast proovile Pajusi mudajooksul, mille avastasin tänu Jooks on lahe grupile ja kohe tekkis osalemise soov 🙂
Millisena ja kus näed end viie aasta pärast?
Loodan, et ka viie aasta pärast on mul säilinud liikumisarmastus ja jooksen mitu poolmaratoni aastas. Võiksin töötada kohas, mis pakub mulle palju rōõmu ja kus saan aidata ja motiveerida inimesi.
Aitäh armas Elisabett toreda vestluse eest! Oled väga paljudele eeskujuks!
Tule Sina ka kampa! Liigume koos!
MÄRTSI VÄLJAKUTSE küll käib juba aga meie kogukonnaga saad ikka liituda ning oma liikumisrõõmu jagada. Liitu Jooks on lahe VÄLJAKUTSE Facebooki grupiga siin (LINK)
Ja kui Sulle meeldib liikumine ja soovid seda koos meiega jätkata, siis edaspidi saad väljakutsega liituda www.jooksonlahe.ee/valjakutse
Armas Jooks on lahe kogukonna liige!
Ka Sina saad teha ettepanekuid, kes võiks olla järgmine Jooks on lahe EESKUJU. Jaga minuga oma eeskuju! Inimest, kes just Sind inspireerib enim meie kogukonnast. Oma vastuse saad jätta vajutades SIIA