“Jooks on lahe EESKUJU” on postituste sari, mis ilmub 2 x kuu jooksul, neljapäeviti. Postituse sari toob meieni inspireerivad lood inimestest meie keskelt- Jooks on lahe kogukonnast. Postituste sarjas tutvustan iga postitusega lähemalt ühte Jooks on lahe kogukonna liiget, kes on meile kõigile eeskujuks.
Tänases postituses räägin Kristiga. Kristi on üks super lahe naine, viie lapse ema(Whoop! Whoop! Whoop!) ja nagu ta ise enda kohta ütleb: “pisut kreisi” 😀 Ja no seda postitust lugedes, saate isegi aru, kui lahedalt kreisi see naine on 😉
Kristi, millega Sa igapäevaselt tegeled?
Olen painutuspingi operaator ning töötan metalliettevõttes ,,Harju Elekter”. Meil on väike ja armas kollektiiv ning painutusosakonnas töötan enamasti koos meestega. Sattusin siia juhuse tahtel 4a tagasi, kui aktiivselt siinkandis seoses Pärnumaalt kolimise ja uute väljakutsetega tööd otsisin.
Milline näeb välja sinu tavaline päev?
Hommikul 7:30 või 6 lähen tööle ( oleneb vahetusest). Linna on u. 20 km ning suvel kõnnin sinna enamasti jalgsi, ärgates 4.30. Meeldib hommikune vaikus ja ärkav loodus. Nende hetkede nimel olen valmis tõusma ja päeva alustama.
Talveperioodil ma tööle jalgsi ei kõnni ning minu kõnni-jooksuringid jäävad enamasti öötundidesse. 2x nädalas sõidan pealinna Estonia teatrisse laulma ning loomulikult sõidan sinna kohale rongiga ja jõuan paar tundi varem, et teha täis oma päevased kilomeetrid. Laulmast koju tulen samuti rongiga ja teen seda nimelt, et jaamast 6 km koju jalutada. Buss tooks mind igavalt maja ette.
Laulmisvabadel päevadel teen oma kõnni-jooksuringi koju jõudes. Esimese asjana on vaja oma kahe karvase pomeranianiga ring teha ja seejärel lähen ise pikemale tiirule. Õhtul hiljem tegelen veel oma 9 a tütrekesega, kes õpib Padise põhikooli 2 klassis.
See on päris tihe ja töine “tavaline” päev 😀 See on imetlusväärne kuidas oled oma kõnni-jooksuringid integreerinud sellisesse tihedasse päeva. Imeline! Kust sai alguse sinu aktiivne eluviis?
Juba koolis meeldisid mulle kehalise tunnid. Eriti pikamaajooksud( al. 5 km), kaugushüpe, rahvastepall ning korvpall. Käisin korvpallitrennis ja sulgpallis. Mingil lühemal perioodil tegelesin karate’ga. Käisin ka paar aastat peotantsus. Koolis saatis õpetaja mind alati jooksuvõistlustele.
Kui sündisid esimesed lapsed, käisin metsas 6 km jooksmas. Sellest sai igapäevane harjumus. Võtsin alati jooksuvõistlustest osa. Traditsioonilised jooksud olid alati Sakala 6 km, ( elasin toona Pärnu maakonnas Kurgjal), Paide-Türi ning Pärnu 2 silla jooks. Aasta aastalt läbisin üha pikemaid distantse.
Mingil hetkel, seoses vahetustega tööle asumisega, jäi jooksmine ära. Püüdsin siis kõndida selle asemel , et bussiga seigelda, kuna mu kehakaal pole alati olnud selline, nagu sooviksin. Samuti soovisin võhma juurde treenida, et olla vastupidavam ning lastele eeskujuks.
Kas eelistad rutiini või uudsust? Kas sul on kindlad igapäevased harjumused?
Rutiin tapab. Mul on vaja pidevalt ringi rahmeldada, et tunda end elus. Igapäevaste harjumuste hulka kuulub kindlasti vähemalt 5 km kõndimist või jooks. Samas peavad mu pereelu ning sissetulek olema stabiilsed.
Mis on Sinu hobid?
Meeldib looduses pildistada, lugeda, reisida ja tegeleda laulmise ja reisimise/matkamisega.
Kirjutan luuletusi ja laule. On ilmunud 2 luulekogumikku. Oleme peres enamasti musikaalsed. Ise lõpetasin muusikalallaku, õppisin akordionit ning tänu sellele oskan end veidi klaveril saata. Laulan Estonia Seltsi Segakooris. Tütar Laura on õppinud saksofoni, kitarri, klaverit ja flööti ning laulab. Tütar Pille-Riin on samuti klaveriga sina peal ning tema on 4 eluaastast alates võtnud solistitunde. Mitmeid laule olen just temale kirjutanud.
Mille üle sa täna kõige enam uhkust tunned?
Tunnen uhkust, kui suudan endale midagi tõestada. Näiteks osalesin elu esimesel maratonil ( Tallinna maratonil). Varasemalt olin leppinud 21,1 km- ga ent sel suvel, olles kõndinud kolme kuuga kokku üle 3 miljoni sammu ettevõtte sammuvõistluse raames, mille ma muidugi ,, kinni panin”, mõtlesin, et millal siis veel? 60-selt ostan pigem tõukeratta ja heegeldan endale kirjud retuusid. Praegu aga vallutan mägesid. Igal juhul suutsin pärast täismaratoni isegi natuke kõndida.
Minu kõige pikem ühe korraga läbitud kilometraaž on 64 km. Võtsime sellise teekonna ette koos armsa abikaasaga. Kõndisime ööpäevläbi mööda külateid, metsi ning maanteid. Öisel teekonnal läbi mõmmimetsa liikudes kasutasime muusikat ja valgust ning jäime ellu. Koju jõudnult magasime muidugi terve päeva maha. Lapsed arvavad ammu, et nende vanemad ikka pole normaalsed. Nimelt pole see ainus selline pikem distants. Aeg-ajalt me mehega lihtsalt lööme kaardi lahti sealt, kus pole veel käinud ja lähme seiklema.
31 okt sel aastal avastasime mehega, et peaks ujuma minema. Ka see sai tehtud ja tegelikult polnud ju üldse hull. Hoopis väga äge ja värskendav oli. Teen seda kindlasti veel. Talisuplust pole veel proovinud, aga lohutab, et vesi pole ju kunagi alla 0 kraadi. Kui keegi ütleks, et ma ei suuda, siis just see paneb mind tegutsema.
Mis on Sinu kõige vingemad sportlikud saavutused?
Need on alles ees. Kindlasti olen uhke, et suutsin suvega läbida üle 3 tuhande kilomeetri jalgsi ning panna end selles mõttes igati proovile. Magades kõndimine on hullumeelne, ent see treenib mu distsipliini ja vastupidavust.
Mis on Sinu kõige kreisim seiklus või julgustükk millega oled hakkama saanud?
31 okt Pärnu jões ujumine ilmselt. Välkidee ja teostus. Sama võib öelda Tallinna Maratoni kohta. Üks jooksugrupi sõber kutsus, et lähme ja teeme järgmisel aastal ning mina mõtlesin, et oot…miks järgmisel aastal?
Mis on Sinu suurimad eesmärgid elus?
Tahaks veel kunagi maratoni läbida ning muutuda kiiremaks jooksurajal. Jooks on lahe grupis on mul selleks palju motiveerijaid ja innustajaid.
Soovin, et mu lastest saaksid tublid ja hakkajad inimesed. Ehkki 2 minu vanemat last elavad juba oma elu, oleme ikka teineteisele olemas. Sel kevadel saan teist korda vanaemaks. Tahaksin oma lastele ning lastelastele aktiivses liikumises eeskujuks olla.
Mis teeb Sind kõige enam õnnelikuks?
Päike, sõbrad ning perekond koos kodusoojuse ja oma laste naeruga.
Milline näeks välja sinu ideaalne päev, kui raha poleks takistuseks?
Ilmselt käiksin tihti matkamas ja reisiksin kõikjale, kuhu hing ihaldab. Sööks head Aasia toitu ning soetaks palkmaja väikese järve kaldale, kuhu rajaksin muinasjutulise kodu, mida ümbritsevas metsatukas elaksid heasüdamlikud ning hästi koolitatud haldjad ja trollid. Õpiksin keeli, laulmist ning kehakultuuri. Olen tegelikult erialalt retkejuht ning teeksin looduses põnevaid retki.
Kuidas Sa võrdled end aasta tagasi ja täna, mis on need kõige suuremad muutused?
Kindlasti tean, et pole asju, mida ei suudaks teha, kui vähegi tahta. Motivatsioon on liikuvapanev jõud. Kõige tähtsam pole võit. See on mulle raske, kuna ma läksin alati võitma. Pole kaotaja tüüp. Nüüd aga võistlen eelkõige endaga. Iseendast suudan ikka kiirem, osavam ning targem olla ning uusi mägesid vallutada.
Millal liitusid väljakutsega?
Ajaarvestusega on mul pahasti, aga liitusin kohe grupi loomise alguses. Kuu oli august ja aasta 2019.
Mis olid esimesed mõtted seoses väljakutsega? Ja miks otsustasid liituda?
Esimene mõte oli kaal normi saada. Üksi on seda keerulisem saavutada, kuna 5 km päevas selleks ei piisanud, et miski muutuma hakkaks. Tegelikult aga…muutus ju rutiin. Ma hakkasin oma liikumisi planeerima. Muidugi tekkis ka tagasilööke, kuna kaal seisis paigal, aga siis mõtlesin, et ilmselt tuleb liikuda rohkem ja süüa rasakaalustatud toitu. Ei tohi üle mõelda, kuna stress tekitab tagurpidiefekti. Nii hakkasid lõpuks need õnnetud kilod ka kukkuma. Teekonna alguses olin 80 kg, nüüd 67. Talvel ongi normaalne, et organism talletab rohkem ja sellest ei pea langema masendusse. Soetan taas mõne osaluse jooksuvõistlusele ning motivatsioon kõndimiste vahele mõnikord ka joosta, püsib.
Olen leidnud grupist toredaid sõpru. Kui jooksuvõistlustel osalen, võtan ühendust teiste grupiliikmetega, et koos sportlik päev veeta. Koos on lihtsam.
Kuidas on see Sinu elu mõjutanud? (enestunne, uni, kaal, füüsiline, vaimne tervis)
Uneprobleeme pole mul kunagi olnud. Magan nagu kott. Teismelisena pidi ema mind voodilinadega voodist välja sikutama, kuni lina lõpuks järgi andis. Siis pidin hakkama ise tõusma. Eks olen ka öise eluviisiga ja hommikud on unised. Kui oma pikki hommikukõnde tegin, sammusin sageli silmad kinni. Poole maa pealt ärkasin huviga, et ahaa…olen juba siia jõudnud…Päikesetõusu kaunid pildid äratasid üles. Kitsed ja rebasedki teede ääres olid juba tuttavate nägudega. Pealegi on nii motiveeriv olla motiveeriv ja teada, et minu elus on mingi kiiks ja suutlikus tohutuid vahemaid läbida.
Kuidas Sa ennast kolme sõnaga kirjeldaksid! 😊
Loominguline, pöörane, sõbralik ning pisut kreisi.
Aitäh Kristi selle toreda vestluse eest! Ja loodan, et kohtume kunagi ka päriselt!
Armas Jooks on lahe kogukonna liige!
Ka Sina saad teha ettepanekuid, kes võiks olla järgmine Jooks on lahe EESKUJU. Jaga minuga oma eeskuju! Inimest, kes just Sind inspireerib enim meie kogukonnast. Oma vastuse saad jätta vajutades SIIA