Nii mõnigi mõtleb nüüd peale postituse lugemist, et see naine on küll hulluks läinud aga vanematele jälgijatele pole see mingi uudis, ma olen ennegi hulluks läinud, näiteks siis kui otsustasin jalgsi 100km läbida- https://jooksonlahe.ee/haanja-100-tehtud/ või kui otsustasin aasta aega iga kuu ühe maratoni joosta- https://jooksonlahe.ee/12-kuud-12-maratoni-12-tehtud-kaarnapalu-maraton/
Millest ma siis täpsemalt siin poran, kõik sai alguse sellest kui umbes nädal tagasi üks armas inimene mulle postkasti kirjutas…näe! niimoodi
Peale seda kirja veetsin ma isegi päevi oma vanu blogipostitusi lugedes ja need kirjutised sütitasid mind nii tohutult, küll on ikka äge naine, mõtlesin ma 😀 No igaljuhul ma lugesin ja lugesin ja see naine seal ei olnudki justkui mina, keegi üliäge ja nii motiveeriv jooksuentusiast.
Ja tundub, et ajendatuna nendest vanadest postitustest, ärkasin ma eile öösel selle peale üles, et mu peakohal lõi üks tohutu pirn põlema 😀 Ma tahan jälle maratoni joosta! Ja kuna mina olen ju nii kärsitu inimene, siis ei mõtle ma siinkohal sügisest SEB Tallinna maratonist, vaid ikka midagi nüüd ja kohe ja midagi minulikku 😉
Ma kohe jõuan ka mõtteni, kannatust! Enne ma heietan natukene veel. Viimasel ajal ma tundsin üsna tihti, et vajan mingit tõuget või lahedat eesmärki….eks need vanad blogipostitused panid mind ka igatsema adrenaliini või mingi elevuse järele, saate vist aru küll, eks!
Üldse, tundub mulle, et see on mul iga uue aasta alguse teema, et otsin ja ootan mingit äratundmist ja kui see heureka lõpuks tuleb, siis ma olen nagu super elevil, te vist saate aru 😀
Ma tavaliselt mingeid aasta eesmärke endale ei sea ja lubadusi ei anna, aga seda ma olen küll enda puhul märganud, et mul peavad olema lühiajalised eesmärgid, mis on käega katsutavad ja mis hoiavad mind tegevuses ja nö. poweri sees. No näiteks nagu minu algatatud igakuised väljakutsed, eks! Kui see oleks väljakutse, mis kutsuks aasta aega liikuma iga päev 5km, siis võibolla juba teisel kuul esialgne entusiasm vaibuks ja eesmärk tunduks nii tohutu kaugel, aga kuna väljakutse pikkus on 1 kuu, siis see on selline käegakatsutav saavutus, et igaüks tunneb, et vot! Teen ära! Ma suudan seda! Ja kui kuu on möödas, saad endale tunnustavalt õlale patustada ja uhkelt uue väljakutsega alustada 😉
Mulle ju tegelikult väga meeldib see väljakutse seeria ja ma jätkan selle organiseerimist ja löön täiega kaasa niipalju kui võimalik aga praegu tunnen, et vajan lisaks #igapäev5km väljakutsele natuke vürtsi 😀 oma ellu.
No ja siis ma sattusingi oma vanade sünnipäevajooksu postituste otsa, nimelt oli mul aastaid tagasi traditsioon joosta oma sünnipäeval niipalju kilomeetreid kui vanaks ma sain. See sai alguse 2011 aastal, täitsa juhuslikult tahtsin pikemalt joosta ja sünnipäev sattus täpselt sinnakanti ja kuna olime perega maal, siis otsustasin maalt linna joosta ja üllatuslikult sai kilomeetreid kokku samapalju kui minul aastaid 🙂 Ja nii ma aastaid oma sünnipäeva tähistasin 😉 Iga aastaga tiksus kilomeeter distantsile juurde…
Nüüd vist saate juba isegi aru kuhu ma oma jutuga tüürin 🙂 Nimelt täitub mul 24. aprill kilomeeter vähem kui maratoni distansti jagu aastaid turjale 😀 Seega, jah! Ma tahan juba aprillis läbida (peaaegu)maratoni distantsi. Ma nii hull ei ole, et selle 41 kilomeetrit joostes läbida luban, aga läbida ma selle tahaks, küll- jalgsi 🙂
Kas te olete sama elevil kui mina, ma olen nagu väga, väga elevil ja võib vist öelda, et täna alustasingi juba ettevalmistustega. Käisin jooksmas! Mida ma ei ole juba pikalt teinud, ma ei tea isegi miks…..kuidagi kõndida on käruga mõnusam ja, olgem ausad, lihtsam! Aga eks see ongi valikute küsimus ja otsustada on vaja! Mina tegin täna otsuse, et hakkan tänasest taas rohkem jooksma ja tasapisi distantsi pikendama.
Hoian teid kõiki edaspidi kursis kuidas mul läheb ja äkki seetõttu leiab mind ka blogimas tihedamalt. Eks paistab!
Kindlasti saate ka teie sünnipäevajooksust osa, võibolla kutsun isegi teid kaasa liikuma- kohale tulles, virtuaalselt…võimalusi on! Kindlasti mõtlen midagi lahedat välja 😉
See postitus siin sai kirjutatud tõesti täiesti emotsioonide ajel, et ma ei saaks oma mõttest taganeda ja alt hüpata, sest nüüd on see kõva häälega välja öeldud 😀
Mis te arvate? Teen ära?