Nagu ma eelnevates postitustes põgusalt maininud olen, tekkis mul siin juunis-juulis tunne, et tahaks kuidagi tagasi tulla. Midagi teha. Ise ka täpselt teadmata, mida või kuidas.
Pärast seda, kui jaanuaris Jooks on lahe äpi lõplikult sulgesin, jäi tegelikult alles väga vähe. Alles jäi Jooks on lahe kodulehe domeen, kuigi siin ei toimunud enam midagi. Alles jäid Facebooki leht ja kogukond.
Ja ühel hetkel tekkiski mõte – aga äkki elustaks siin midagi?
Ma ei teadnud siis ja tegelikult ei tea päris täpselt tänaseni, milliseks see kõik lõpuks kujuneb. Aga hakkasin vaikselt seda kodulehte nullist üles ehitama. Täiesti ise ja ilma mingi suure plaani või kindla eesmärgita. Kuna ma pole kunagi varem kodulehte nullist ehitanud, teadsin kohe, et üksi pusides võib mul sellega minna kuid.
Samas oli üks asi, mida sain kohe teha – Facebooki kogukonnale jälle elu sisse puhuda.
Ja nii ma siis üle saja aasta taas grupis postitasingi.
Ma tõesti ei tea praegu, kuhu see kõik välja viib või kas sellest sünnib tulevikus veel midagi suuremat. Ja ausalt öeldes ei tahagi ma praegu endale mingit survet sellega seoses. Ühte tean küll – ma tahan inimesi liikuma innustada ja näidata, kui palju head võib regulaarne liikumine sinu ellu tuua.
Koht, kus ei pea enne „piisavalt heaks“ saama
Mul on aastate jooksul olnud väga huvitav jälgida, kuidas mõned inimesed on tulnud Jooks on lahe kogukonda täiesti algajatena, avastanud enda jaoks liikumise ja tänaseks on sellest saanud nii suur ja loomulik osa nende elust.
On tekkinud uued eesmärgid, uued inimesed, uued väljakutsed. Mõni on hakanud jooksma võistlustel, mõni jõudnud maratonini ja mõni avastanud hoopis matkamise või mõne teise liikumisviisi.
Ja tegelikult on see täpselt see, mida ma tahaksin, et Jooks on lahe kogukond oleks.
Koht, kus võib pingevabalt alustada.
Ilma tundeta, et enne peaks juba mingisuguses vormis olema. Ilma kartuseta, kuidas sind vaadatakse või hinnatakse. Siin ei ole minu silmis tähtis, kui kiiresti sa liigud või kui palju kilomeetreid suudad läbida.
Sa võid olla inimene, kes alles proovib järjepidevat liikumist oma ellu tuua, või inimene, kes jookseb juba maratone.
Kui meie ühine eesmärk on liikuda, enda tervise eest hoolitseda ja sellest kõigest ka rõõmu tunda, siis oleme täpselt ühesugused Jooks on lahe kogukonna liikmed.
Mõni lendab siit pesast päris kaugele
Aastate jooksul on olnud ka palju neid, kes on justkui Jooks on lahe pesast välja lennanud.
Alustati siit, aga ühel hetkel kasvasid eesmärgid suuremaks. Tulid võistlused, pikemad distantsid, ajalised eesmärgid ja soov ennast järjest rohkem proovile panna.
Ja see on väga okei!
Ka mina olen seal olnud. Olen jooksnud medalite nimel, jahtinud eesmärke, läbinud maratone ja teinud päris pööraseid väljakutseid. See oli üks väga äge periood minu elus ja ma ei vahetaks seda millegi vastu.
Täna tunnen ise, et olen jõudnud natuke teise kohta.
Mulle meeldib rahulik ja mõnus igapäevane liikumine. See, et liikumine lihtsalt kuulub minu päeva ja ma ei pea iga kord midagi saavutama. Samas on väga äge aeg-ajalt mõni suurem eesmärk sinna vahele visata. Nagu praegu minu maratonieesmärk.
See lisab vürtsi.
Ja võib-olla just seda ma tahangi öelda – Jooks on lahe kogukonnas ei pea me kõik olema ühesuguses kohas ega tahtma samu asju.
Siia on oodatud nii need, kes alles alustavad, kui ka need, kes on aastaid liikunud. Tegelikult saame just sellepärast üksteisele nii palju anda.
Natuke nagu liikumiskool
Mulle tuli seda kõike mõeldes pähe üks võrdlus – ma näen seda kogukonda natuke nagu liikumiskooli.
Meil on alustajad, kes vajavad võib-olla esimest julgustust ja teadmist, et ka väikesest sammust piisab.
Siis on need, kes on juba natukene aega liikunud ja saavad oma kogemusega kedagi teist toetada.
Ja meil on väga kogenud liikujaid, jooksjaid ja matkajaid, kes saavad olla justkui mentorid – jagada oma kogemusi, vastata küsimustele ja anda nõu.
Mitte keegi ei pea olema kellestki parem. Oleme lihtsalt oma teekonna erinevates kohtades.
Ja võib-olla ongi kõige ägedam see, kui inimene, kes täna vajab ise julgustust oma esimese viie kilomeetri tegemiseks, on mõne aasta pärast see, kes ütleb järgmisele alustajale: „Mine lihtsalt. Mina alustasin täpselt samast kohast.“
Loodan, et saite mu mõttest aru.
Ma igatsen päriselt kohtumisi
Kui mul suuremat visiooni hetkel veel ei ole kui üksteise inspireerimine ja toetamine grupis, siis ühte asja näen küll väga selgelt – meil on vaja jälle päriselt kokku saada.
Ühismatkad. Ühisjooksud. Lihtsalt koos liikumine.
See mõte on mul juba mõnda aega peas keerelnud ja loodetavasti saan varsti teha ka esimese konkreetsema üleskutse.
Ma igatsen seda osa Jooks on lahe tegemistest väga.
Need kohtumised täitsid alati südant. Oli nii tore vaadata, kuidas inimesed, kes olid võib-olla aastaid Facebooki grupis üksteise tegemistele kaasa elanud, lõpuks päriselt kohtusid. Räägiti, naerdi, liiguti koos ja vahetati muljeid.
Ja siit kogukonnast on aastate jooksul tekkinud nii palju uusi tutvusi. Ka päris sõprussuhteid, mis kestavad tänaseni.
See on tegelikult päris uskumatu, kui mõelda, et kõik sai kunagi alguse lihtsalt ühest mõttest inimesi rohkem liikuma innustada.
Aga see kogukond ei ole mina
Ja ühe asja tahan veel kindlasti välja öelda.
Jooks on lahe kogukond saab olemas olla ainult tänu teile.
Kui ma grupile uuesti elu sisse puhusin, oli üks minu suur soov just see, et sellest ei saaks koht, kus mina muudkui postitan ja teised loevad.
Ma tahaksin, et see oleks meie kõigi koht.
Postitage oma liikumisi. Jagage mõtteid. Küsige nõu. Rääkige sellest, kui täna oli raske ennast välja vedada. Jagage seda, kui tegite midagi esimest korda või saite hakkama millegagi, mida veel mõni aeg tagasi võimalikuks ei pidanud. Soovitage teistele mõnda ägedat rada, võistlust või matka. Või tulge lihtsalt ütlema, et täna sai viis kilomeetrit tehtud ja enesetunne on hea.
Kõik ei pea olema suur saavutus, et seda jagada.
Sest tegelikult sünnibki kogukond sellest, kui inimesed omavahel suhtlevad, üksteist märkavad ja üksteisele kaasa elavad.
Praegu mulle isegi meeldib, et ma ei tea täpselt, kuhu Jooks on lahe seekord välja jõuab. Varasemalt kasvas sellest väljakutse, kogukond, ettevõte ja lõpuks isegi äpp. Seekord ei taha ma midagi vägisi suureks kasvatada.
Las ta lihtsalt kasvab sinna, kuhu tal on põhjust kasvada.
Praegu piisab mulle täiesti sellest, kui Jooks on lahe on jälle üks mõnus koht, kus inimestel tekib tahtmine liikuda.
Lisa kommentaar