Kuigi olen eelmisel aastal kogenud haigena sporditegemist, ei suutnud ma seekord ikkagi endale selgeks teha, et tuleb teha paus. Kõik algas väiksest nohust. Mõtlesin, et mis see minule tugevale naisele ikka teeb ja käisin oma tavapärastel jooksudel õhtuti (väljas u. -5 kraadi) Nädala möödudes sain aru, et nohu ei lähe paremaks vaid ikka hullemaks ja lausa nii hulluks, et kogu röga kogunes minu põskkoopasse 🙁 Kui ma enam tööl kummardada ei saanud (valu muutus talumatuks), helistasin arstile, kes määras mulle antibiootikumid. Pärast rohtude söömist arvasin, et kõik toimib ja küll antibiootikumid teevad oma töö, mina võin ikka mõned kilomeetrid oma uute suuskadega teha. Halb mõte! Mõtlesin olen taibukam, ei teagi, mis mu peas keerles. Olin vist mõtetega juba kevadistel võistlustel ja ei tahtnud trennist järjepidevust kaotada, mis maksab nüüd mulle rängasti kätte 🙁
Nüüd siis ootan ja loodan, et saan haigusest kiiresti võitu, et taas jooksurajale või suusarajale minna 🙂
Õnneks sattus haigus just väga külmale ajale, väljas on -28 kraadi ja õues väga suurt midagi nagunii ei teeks.