Uskumatu, et olen aastatega tekitanud endale nii tugeva harjumuse liikuda iga päev 5 km, et nüüd on selle muutmine osutunud minu jaoks nii keeruliseks. Olen viimased pool aastat proovinud sellest mustrist välja murda, aga päriselt pole ma seda siiani suutnud. Nüüd on aeg karmimad meetmed kasutusele võtta, sest plaanin lähiajal siiski maratoni joosta. Jah, ma ei julge veel kuupäeva välja hõigata. 😀
Aga mis siis toimub?
Ma olen lihtsalt nii tugevalt oma mugavustsooni kinni jäänud. Lähen koduuksest välja ja juba tean, et teen viieka. See on kuidagi nii automaatne ja turvaline. Ei pea midagi planeerima, ei pea ennast vaimselt ette valmistama ega mõtlema, kui kaua see aega võtab.
Viis kilomeetrit on aastate jooksul muutunud minu jaoks peaaegu nagu ühikuks. See ei ole enam lihtsalt distants, vaid midagi, mida keha ja aju juba täiesti iseenesest teavad. See harjumus on mind tegelikult väga palju aidanud. Tänu sellele olen püsinud liikumises ka nendel perioodidel, kui mul ei olnud suuri eesmärke, konkreetset treeningplaani ega erilist motivatsiooni. Viis kilomeetrit oli alati tehtav. See hoidis mind järjepidevana ja aitas liikumisel saada igapäeva loomulikuks osaks. Aga nüüd, kui maratoniks valmistumine nõuab regulaarselt pikemaid distantse, on sellest tugevast harjumusest saanud natukene probleem. Jah, ma olen jooksnud ka 8 km, 10 km ja 15 km, aga need on olnud pigem erandid. Ma tahan jõuda selleni, et minu tavaline jooksuring oleks 8–10 km ja pikemad jooksud algaksid alles sealt edasi. Ja sellega ma praegu tegelengi. Psühholoogiliselt on see nii huvitav, milliseid trikke aju teeb. Eile käisin näiteks üle saja aasta Võru linnas jooksmas. Pidin aega parajaks tegema, kuni laps sünnipäeval oli, ja mõtlesin, et nüüd on ju aega küll. Lähen lihtsalt jooksma, kulgen rahulikult ja vaatan, kuhu jalad viivad. Ja mis te arvate, kui palju ma jooksin? Jõudsin auto juurde tagasi ja kellal oli täpselt 5 km. Ma isegi ei planeerinud seda. Kas mu aju ja jalad on juba nii suures sõltuvuses, et teavad ise täpselt, millal tuleb tagasi pöörata? 😀 Ma tahan jõuda selleni, et minu tavaline distants oleks umbes 8 km ja pikemad jooksud 10+ km. Praegu olen aga veel selles seisus, et pean oma aju pikemaks jooksuks ette valmistama. Ma pean juba mitu päeva ette teadma, et nüüd tuleb pikem jooks. Kui otsustan alles vahetult enne kodust välja minemist, et võiks täna rohkem joosta, suudan ennast peaaegu alati ära rääkida: „Ah, teeme ikka viieka.“ See on täiesti uskumatu, kui tugev võib üks harjumus olla. Muidugi aitab sellele vanale harjumusele kaasa ka see, et mu kodused rajad on nii sügavale mällu kulunud. Iga õlekõrs ja tee ääres kasvav rohulible on tuttav. Aju teab täpselt, kus on ümberpööramise koht, millal saab pool distantsi täis ja millal hakkab kodu jälle lähenema. Seda kõike on nüüd vaja muutma hakata.
Mis ma siis plaanin teha?
Esiteks ei luba ma endale enam tavalisel jooksupäeval alla 6 km distantsi. See on küll ainult üks kilomeeter rohkem, aga minu puhul tähendab see juba tuttavast mustrist välja astumist. Teiseks pean hakkama teadlikult valima uusi marsruute. Kui rada ei ole nii tuttav, ei tea aju automaatselt, kus peaks ümber pöörama. Kolmandaks panen pikemad jooksud varem plaani. Mitte nii, et vaatan jooksupäeval, kuidas tuju on, vaid otsustan juba nädala alguses, millisel päeval tuleb 8 km, millisel 10 km ja millal pikem jooks. Ja kõige olulisem – pean endale meenutama, et ma ei alusta nullist. Mul on aastatepikkune liikumisharjumus, vastupidavus ja järjepidevus juba olemas. Nüüd tuleb lihtsalt õpetada oma kehale ja ajule, et viis kilomeetrit ei ole finiš, vaid mõnikord alles soojendus. Kas teil on ka nii olnud, et üks väga hea harjumus muutub uue eesmärgi puhul korraga takistuseks?
Lisa kommentaar