Mul on üüd juba mõnda aega olnud uus Polar Vantage M3 spordikell ja ma pean tunnistama, et rohkem, kui pulsivahemike jälgimine treeningu ajal, pakkus mulle huvi hoopis une statistika, sest minu jaoks on olnud uni alati üks väga oluline aspekt oma tervise seisukohast. Hetkel veel pean kella pikemalt kandma, et saada korralik tagasiside minu une kohta, et midagi rohkemat järeldada aga kõige selle taustal mõtlesin teha ühe postitus unest ja jagada oma mõtteid. Ma olen siin aastate jooksul aru saanud, et mina ja minu pere oleme selles osas vist pigem erandid 🙂 aga võite postituse all kommetaarides kaasa rääkida.
Uni on olnud mulle oluline nii kaua, kui ma ennast üldse mäletan. Lapsepõlvest, noorusajast ja kogu täiskasvanuelust mäletan ennast inimesena, kellele magamine ei ole kunagi olnud lihtsalt üks tüütu kohustus. Hea uni on olnud minu jaoks alati üks olulisemaid asju. Mul on vist terve elu olnud mingi õhtune rutiin. Ja see ei kadunud ka siis, kui tulid lapsed. Muidugi oli beebide ja väikeste lastega perioode, mil ma ise ei saanud eriti midagi otsustada. Magada sai siis, kui lasti, ja vahel ei maganudki. Aga ma leidsin ka alati nendes keerulistes olukordades võimaluse valida, näiteks valisin mina pigem selle, et läksin lastega koos ööunne. See oli kuidagi loomulik, et õhtul läheme kõik koos mõistlikul ajal magama ja hommikul ärkame, siis kui ärkame.
Me oleme alati olnud hommikuinimesed.
Meile sobib varajane magamaminek, kindel unerütm ja see, et päev algab hommikul, mitte keset päeva. Ma armastan varahommikuid – seda vaikust ja rahu. Ja selleks, et minu hommikud oleksid rahulikud ja täis positiivset energiat, peangi õhtul õigel ajal magama minema.
Ja ma olen selles osas ikka päris järjekindel olnud.
Minu jaoks ei kaalu teinekord isegi suured ja tähtsad sündmused üles seda, et mul on vaja magada. Ma lihtsalt tean, kuidas ma ennast tunnen, kui und jääb väheks. Mul on järgmisel päeval täpselt selline pohmaka tunne(jep, ma olen ka seda kunagi kogenud). Pea on paks, keha on raske, energia null, emotsionaalselt olen täiesti läbi ja terve päev tundub raisku läinud. Mulle ei meeldi see tunne üldse.
Ega ma täpselt ei mäleta näiteks millal ma viimati suutsin vana-aasta õhtul lõpuni üleval olla 😀 Minu jaoks ei ole kell kaksteist üleval olemine väärt seda, et järgmine päev olen nagu tühjaks pigistatud sidrun. Uus aasta tuleb ka siis, kui mina magan.
Ma saan aru, et mõne inimese jaoks võib see kõlada mega kummaliselt. Aga mida vanemaks ma saan, seda rohkem tunnen, et hea uni mängib nii olulist rolli minu vaimse ja füüsilise tervise seisukohast.
Uni ei ole minu jaoks kunagi olnud ka see aeg, mille arvelt teen päeva jooksul tegemata asju. Ma ikka pingutan ja planeerin nii, et kõik tegevused saaks päeva jooksul tehtud ja kui ei saa, jäävad järgmisesse päeva- teinekord isegi väga olulised asjad. Mul lihtsalt aju ei tööte enam õhtuti, rääkimata füüsilisest väsimusest. Kui uneaeg on käes, siis on uneaeg käes.
Voodis skrollimist pole ma kunagi mõistnud.
Telefon ei tule mul kunagi magamistuppa kaasa. See on üks harjumus, millest olen väga kindlalt kinni hoidnud. Telefon jääb alati alla korrusele ja magamistuba ongi ainult magamiseks. Meil ei ole seal televiisorit ega muid ekraane. Ma ei taha, et voodi oleks koht, kus chatitakse või vaadatakse videoid, tehakse tööd või skrollitakse niisama.
Kuigi ma pole seda teadlikult jälginud või kuskilt tarkadest raamatutest lugenud, on meie magamistuba alati olnud üks jahe ja pime kohake. Hiljem alles olen kuulnud, et see on ka üks olulisi asju kvaliteetse une puhul. Ma ei saa ise üldse hästi magada, kui tuba on soe või kuskilt paistab valgus. Meil on magamistuba alati paar kraadi jahedam, kui ülejäänud maja.
Aastaid olen kasutanud ka raskustekki. Ma võtsin selle kasutusele küll oma rahutute jalgade pärast aga see raske ja kaisutav tunne on nii mõnus selle tekiga.
Meil on aastatega peres välja kujunenud oma õhtune rutiin, suvi on küll natukene teistmoodia ga sügise saabudes loksub see enam vähem selliseks, et kell 20:00 hakkame vaikselt õhtuste tegevustega pihta- hambapesu, õhtujutt jne. Ja hiljemalt kell 21:00 o siin majas vaikus.
Ja kuidagi nii on läinud, et me oleme siin kõik hommikuinimesed. Lapsed on harjunud varakult magama minema ja enamasti ka üsna vara ärkama. Loomulikult on vanuse kasvades olnud perioode, kus nädalavahetuse õhtud venivad hommikusse jne. aga pere üldine rütm on siiski jäänud samaks.
Tegelikult on ju nii, et me kõik magama ja ega sellele väga tähelepanu ei pööragi aga just viimasel ajal olen märganud, et ma olen tegelikult terve oma elu une seisukohast ikka väga tubli olnud ja seda ka oma perele edasi kandnud ja tegelikult on hea meel, et mini aspekt elus on koguaeg suures pildis korras ja hoitud.
Kõik minu lähedased, sõbrad ja pere teavad, et mind ei sa telefonis peale 20:00 enam kätte, sest siis on telefon ära tuttu pandud ja mina ka õhtureziimis 🙂
Kas teie jaoks on uni püha või kipub see olema esimene asi, mille arvelt kiirel ajal tunde vähemaks võetakse?
Lisa kommentaar