Saame sõbrannaga üsna tihti kokku ja põrgatame omavahel mõtteid. Räägime sellest, millised on meie lähiaja soovid ja eesmärgid. Vahel teeme vision board’e, teinekord paneme lihtsalt mõtted paberile. Noh, selline minumoodi kvaliteetaeg sõbrannaga.
Hiljuti vaatasimegi koos otsa saabuvale sügisele ja talvele ning panime kirja oma fookused aasta lõpuni. Ma ei hakka siin kõiki isiklikke eesmärke detailselt lahti kirjutama, kuid septembri fookusele tahtsin küll natuke sügavamalt otsa vaadata ja siin ka oma mõtteid jagada.
Julgen öelda, et vähemalt viimased kolm aastat on minu septembri kõige tähtsam fookus olnud lapsed ja kogu kooliaasta algusega kaasnev logistika. Mitte, et eelmised aastad poleks olnud aga see on kuidagi kahe viimase lapsega teistmoodi olnud. Õigem on vist öelda, et need viimased aastad on NÕUDNUD minult seda fookust rohkem.
Kuidas korraldada pereelu nii, et kool oleks laste jaoks võimalikult turvaline, mugav ja hea koht, kus iga päev käia? Kuidas panna paika trennid, tööaeg, sõidud, õppimised ja kõik muu, mis septembris korraga sisse sõidab?
Sel aastal lisandus meie perre veel üks koolilaps. Seda enam tunnen, et just siin ja praegu peab olema minu kõige suurem tähelepanu.
Ma tunnen, et praegu on nii oluline, et hommikul enne kooli lapse jaoks päriselt olemas olen. Mitte nii, et teen samal ajal kolme tööasja, otsin kadunud sokki, skrollin sotsiaalmeedias(oh, jumal tänatud, et sellega enam maadlema ei pea) ja vastan poole kõrvaga küsimusele. Ei! 100% on hommikud siin majas ainult laste päralt. Mäletan veel väga selgelt, kui oli see aeg, kui hommikute juurde kuulus sotsiaalmeedias uudistega kursis olemine ja konfliktid lastega olid ka seetõttu pigem igapäevased.
Tööl on ka praegu väga kiire aeg. Kuna teen tööd kodukontoris, siis see vajab ka oma kindlat kohta, aega ja kõva planeerimist. Minu eesmärk ei ole mahutada töö kuidagi pereelu vahele ega teha pereasju pidevalt töö kõrvalt. Pigem püüan oma päevi teadlikult sättida nii, et mõlemal oleks oma aeg. Et vajalikud asjad saaksid tehtud ja samal ajal ei tekiks tunnet, et olen kogu aeg mitmes kohas korraga.
See ei tule alati ideaalselt välja. Mõni päev on rahulikum ja mõni päev täielik logistiline meistriteos. Aga ma proovin tegutseda nii, et kõigil oleks hea, ka minul endal.
Üheks sügise oluliseks fookuseks panin ma aga „Jooks on lahe“ kogukonna ja kodulehe.
Kui hakkasin uuesti FB grupis postitama ja kodulehel blogima, mõtlesin päris pikalt, kas mul on selleks ikka aega. Lõpuks otsustasin, et mul on. Või vähemalt et ma leian selle aja.
Vahepeal muutus elu siiski üsna intensiivseks ja pidin väikese pausi võtma. Ma ei jõudnud blogisse ja kogukonnas ka võibolla nii aktiivne olla, nagu olin enda peas plaaninud.
Varem oleksin võib-olla tundnud selle pärast ennast süüdi. Praegu oskan rohkem endale öelda, et hetkel on paus õigustatud. Nüüd tunnen, et on natuke ruumi jälle tekkinud ja saan kogukonda ja blogisse ka fookust tuua. Mitte suure hurraaga kõike korraga teha, lihtsalt olla olemas ja jagada siin oma mõtteid.
Ja septembris algasid ju Jooks on lahe kogukonnas 4 väljakutset. Elan seal kõigile osalejatele täiega kaasa ja käin iga päev grupis vaatamas, kes on liikunud ning mida jaganud. Praegu tunnen, et see mahub ilusti mu tegemistesse ja annab mulle endale samuti palju energiat tagasi.
Kõige suuremat elevust tekitab minus sel sügisel aga üks väike „Jooks on lahe“ projektikene.
Mul on praegu üks treenitav – minu sõbranna Pille, kes võttis endale eesmärgiks läbida järgmisel aastal poolmaraton. Ta on elus mõned korrad jooksnud, kuid viimastel aastatel olnud pigem tervislikel põhjustel tagasihoidlik liikuja. Nüüd alustas ta minu juhendamisel täiesti algusest.
Meie ühine teekond on kestnud alles paar nädalat, kuid ma olen sellest juba nii põnevil.
Algaja jooksja puhul on väga palju väikeseid asju, millele tähelepanu pöörata. Millise tempoga alustada? Kuidas peaks hingama? Millal kõndida ja millal joosta? Kuidas valida riideid vastavalt ilmale? Milline peaks olema jooksusamm? Mis on päriselt oluline ja millised on lihtsalt aastatega tekkinud valearusaamad?
Ehk siis, ma ei taha anda talle lihtsalt treeningplaani. Tahan, et tal oleks algusest peale olemas teadmine, miks me midagi teeme, ja kindlus, et ta ei pea üksi kõiki vastuseid otsima.
Olen ise oma jooksuteekonnal läbi teinud väga erinevaid etappe. Olen osalenud rahvaspordiüritustel ja aega taga ajanud. Olen jooksnud maratone ja ultrajookse. Olen aastaid järjepidevalt liikunud ning kogenud ka perioode, mil jooksuga tuli alustada taaskord täiesti algusest peale.
Nüüd saan kõiki neid teadmisi ja kogemusi kellelegi teisele edasi anda.
Pillega alustades sain ma aru, mis mind juhendamise juures kõige rohkem sütitab. Ma tahan, et inimesel oleks tugi olemas juba esimesest jooksusammust. Et ta ei peaks ise kõiki ämbreid läbi kolistama ja tundma väga segaseid ja ebameeldiaid tundeid, et jooksmine ei ole tema jaoks(mida alustajad tihti tunnevad).
Ma tahan, et ta saaks algusest peale öelda: „Jooks on lahe.“
See ongi kogu selle kogukonna ja minu tegemiste mõte. Mitte lihtsalt öelda inimestele, et jooksmine on lahe, vaid aidata neil seda ise kogeda.
Rahulikult alustades. Väikeste sammudega. Enda kehale ja enesetundele tähelepanu pöörates. Teadmisega, et jooksma õppimine ei pea olema raske eneseületus ega pidev kannatamine.
Võib-olla sai „Jooks on lahe“ sõnum minu enda jaoks just nüüd natuke teise sisu ja täheduse. Saan ju aidata teistel ise selleni jõuda nende enda kogemuse kaudu.
Ma ei saa salata, see tekitab minus praegu tohutult entusiasmi.
Kui ma oma septembri fookused kokku võtan, siis on seal tegelikult päris palju: pere, kooliaasta algus, töö, kogukond, koduleht ja ühe alustava jooksja teekond.
Jep, ma olen põnevil!
