Rubriik: Spordikell

  • Mõni jooks lihtsalt on väga halb

    Mõni jooks lihtsalt on väga halb

    Eile oli üle pika aja ikka nii halb jooks, et kõik selle juures oli halb. Ja tegelikult oli juba enne jooksu kõik valesti. Ma oleks võinud ju kogemusest teada, et pole üldse mõtet minna, aga kuidagi ma sundisin ennast ikka minema.

    Kuigi, nagu ma ütlesin, oli juba enne jooksu kõik valesti.

    Esiteks olin ma mega väsinud ja ma enamasti ei lähe väsinuna jooksma. See on selline väsimus, mille ma kohe ära tunnen, et vot praegu ei tasu jooksma minna. Seekord ma eirasin seda. Teinekord läheb see väsimus õhtuks üle ja on võimalik veel mõnus jooks päeva lõpuks teha. Aga vahel keha lihtsalt ütleb üsna selgelt, et täna ei ole see päev. Ja tegelikult tasub seda kuulata.

    Teiseks – ma ei oodanud pärast söömist piisavalt kaua.

    Kolmandaks – täiesti vale söök enne jooksmist. Ma sõin sülti ja vinegrettsalatit. Kes see teeb nii? Süüa enne jooksu LIHA??? 😁

    Ja miks ma seda kõike räägin? Sest äkki mõni alustaja loeb ja tunneb ka ennast selles olukorras ära ning saab lohutust, et isegi kogenumad liikujad võivad vahel nii lolle vigu teha.

    Kui sa alles alustad jooksmisega, siis tasubki natuke jälgida, mis sulle enne jooksu sobib ja mis mitte. Kui kaua pärast söömist on hea jooksma minna, milline toit teeb olemise kergeks ja milline raskeks, kuidas mõjutab jooksu vähene uni või väsimus. Need asjad on hästi individuaalsed ja neid õpibki aja jooksul enda kohta tundma.

    Samas võib mõnikord juhtuda, et halb jooks on hoopis millestki muust tingitud ja ei oskagi näppu peale panna, milles asi oli. Ja sel juhul ei tasu kindlasti seda halba emotsiooni ja tunnet kauaks enda sisse jätta.

    Ma olen alati rääkinud, et jooksmisele tuleb võimalus anda. Kui sa ei oska ebamugavusele nime ega põhjust anda, siis anna alati uus võimalus. Üks halb jooks ei tähenda, et jooksmine sulle ei sobi või et järgmine jooks tuleb samasugune. Liikudes õpid ennast ja oma vigu tundma.

    No igal juhul olin ma kõige selle pärast suht pettunud ja kuigi täna pidi enne homset pikka jooksu vaba päev olema, siis otsustasin, et selle eilse nõmeda jooksu pealt ma ka pikale jooksule minna ei taha.

    Ärkasin, lugesin raamatut, tegin ühe munavõiku ja läksin!

    Mega hea jooks oli. ❤️

    Ma täna usaldasin jälle oma jalgu ja pulssi väga ei vaadanud. Keskmine pulss tuli 149, mis on ikkagi veits kõrge 6:30 tempo jaoks, minu meelest. Mulle meeldiks ikka, kui sellise tempo juures oleks pulss rohelises. 🙂

    Aga tänane jooks tuletas jälle väga hästi meelde, miks ühe jooksu põhjal ei tasu jooksmise kohta kunagi suuri järeldusi teha. Eile oli kõik raske ja vastik. Täna oli ülimõnus.

  • Arvasin, et saan ilma spordikellata hakkama. Tegelikult saingi, aga…

    Arvasin, et saan ilma spordikellata hakkama. Tegelikult saingi, aga…

    Umbes pool aastat tagasi läks minu Polar Vantage M2-l üks nupp katki ja üsna ootamatult algas minu elus periood, kus liikusin täiesti ilma spordikellata. Alguses mõtlesin, et mis seal ikka. Olen ju nii palju aastaid jooksnud, tunnen oma keha ja oskan ometi ilma kellata ka liikuda. Ja tegelikult oskasingi. Jooksin, kõndisin ja matkasin. Kui tahtsin joosta viis kilomeetrit, siis teadsin oma tavapäraseid ringe nagunii peast. Tempot vaatasin tunde järgi ja pulssi ei vaadanud üldse. Mõnes mõttes oli see isegi päris vabastav. Ei mingit pidevat numbrite jälgimist ega pärast trenni graafikute uurimist. Aga mida kauem ma ilma kellata olin, seda rohkem sain aru, et midagi on siiski puudu.

    Mitte kell ise, vaid info. Enesetunne on oluline, aga alati ei räägi see kogu tõde. Kui ma nüüd uue Polar Vantage M3-ga uuesti jooksma hakkasin, sain üsna kiiresti aru ühest asjast: olin ilma kellata joostes muutunud päris heaks… liiga kiiresti jooksmises. Ehk siis tegelikult oli pulss palju kõrgem, kui ma olin arvanud.

    Enda arvates tegin täiesti mõnusaid ja rahulikke jookse. Kell aga näitas üsna kiiresti, et pulss tahab minna kõrgemale, kui mina oma enesetunde järgi oleksin arvanud. Ja just siin tuli mulle uuesti meelde, miks mulle spordikell tegelikult meeldib. Kell ei ütle mulle, kas jooks oli hea või halb. Seda otsustan ikka mina. Aga ta annab mulle juurde info, mida ma ise tunnetada ei saa. Kui eesmärk on teha rahulik jooks, saan pulsitsoonide järgi päriselt kontrollida, kas ma jooksen rahulikult või ainult arvan, et jooksen rahulikult. Kui eesmärk on pikem treening, saan jälgida tempot, distantsi ja koormust. Ja hiljem saan vaadata, kuidas keha sellele reageeris. Praegu on see minu jaoks eriti oluline, sest olen võtnud eesmärgiks taas maratoni joosta. Siin ei taha ma enam iga trenni lihtsalt „ära teha“. Mul on vaja aru saada, mida ma teen ja miks ma seda teen.

    Spordikell ei ole ainult jooksjatele

    Ma arvan, et vahel tekib spordikellast rääkides tunne, nagu oleks see eelkõige maratoonarite, triatleetide või väga tõsiste harrastussportlaste vidin. Tegelikult näen ma seda nüüd hoopis teisiti. Kui sinu eesmärk on lihtsalt rohkem liikuda, võib juba sammude, päevase aktiivsuse ja une jälgimine anda päris hea pildi sellest, kui aktiivne sa tegelikult oled. Meil kõigil on päevi, mil tundub, et oleme hommikust õhtuni ringi toimetanud, aga tegelikku liikumist on olnud üllatavalt vähe. Kui käid kõndimas, saad vaadata distantsi, aega, marsruuti ja pulssi. Kui jooksed tervise pärast paar korda nädalas, aitab kell märgata, kas kõik jooksud kipuvad kogemata üheks ja samaks keskmiselt raskeks trenniks muutuma. Kui aga treenid juba konkreetse eesmärgi – näiteks poolmaratoni või maratoni – nimel, muutub info veel olulisemaks. Siis tulevad mängu pulsitsoonid, treeningkoormus, taastumine, uneinfo ja pikema aja jooksul tekkivad trendid. Minu jaoks ongi kõige väärtuslikum mitte üks konkreetne number, vaid tervikpilt.

    Ja siis tuli Norra

    Väga hea näide sellest, miks kell ei ole minu jaoks ainult jooksukell, oli meie hiljutine Norra reis. Trolltunga matk ei ole ju jooksutrenn. See on pikk päev mägedes, palju tõusu ja langust ning tundide kaupa liikumist. Seal oli mul eriti põnev pärast vaadata, mida see päev tegelikult tähendas. Kui kaua liikusime, kui pika maa läbisime, kuidas muutus kõrgus, milline oli pulss ja kui suure koormuse selline päev kehale andis. Mägedes on kõrguseinfo minu meelest üldse üks neist asjadest, mida kodus Võrumaa metsade vahel joostes nii väga hinnata ei oskagi. Trolltungal muutus see aga järsku väga huvitavaks – kui kõrgel oleme, kui palju oleme tõusnud ja mida kogu see matk organismilt nõuab. Polar Vantage M3 GPS ja baromeetripõhine kõrguse mõõtmine annavad sellise matka kohta juba hoopis teistsuguse pildi kui lihtsalt teadmine: „Täna kõndisime väga palju.“ Ja mulle meeldib pärast oma liikumisi kaardilt vaadata. Eriti reisidel ja matkadel. See on natuke nagu digitaalne mälestus sellest, kus ma päriselt käisin.

    Kõige suurem üllatus on olnud hoopis uni

    Kui ma enne uue kella saamist mõtlesin eelkõige jooksmisele, pulsile ja treeningutele, siis tegelikult olen viimasel ajal kõige rohkem vaadanud hoopis une ja taastumise infot. Uni on mulle alati väga oluline olnud. Aga ka siin kehtib sama asi mis jooksmisega – enesetunne annab palju infot, kuid andmed lisavad sellele hoopis teise kihi. Polar jälgib öö jooksul und ja taastumisega seotud näitajaid ning hommikul on päris huvitav võrrelda, kas minu enda tunne ja kella hinnang lähevad kokku. Sageli lähevad. Vahel aga mitte. Ja mida rohkem ma treenin, seda olulisemaks see minu jaoks muutub. Treening ise on ainult üks osa tervikust. Teine pool on see, kas keha jõuab sellest taastuda. Ma ei taha kindlasti jõuda selleni, et hommikul otsustan ainult kella põhjal, kas olen välja puhanud või mitte. Kui mina tunnen ennast suurepäraselt ja kell arvab midagi muud, siis ma ei hakka sellepärast ennast halvasti tundma. Aga pikema aja jooksul tekkivaid mustreid on väga põnev jälgida.

    Kas spordikella on siis vaja?

    Pärast poolt aastat ilma kellata ütleksin: ei ole vaja. Liikuda saab ilma selleta suurepäraselt. Joosta saab. Matkata saab. Maratoni saab tõenäoliselt ka joosta. Aga mina enam ei taha ilma. Sest minu jaoks ei ole spordikell lihtsalt seade, mis ütleb, mitu kilomeetrit ma täna jooksin. Seda teadsin ma enamasti ilma kellatagi. Minu jaoks on oluline, et kell aitab mul oma keha ja liikumist paremini mõista.

    Kas ma päriselt jooksin täna rahulikult? Kui suur oli selle trenni koormus? Kas viimased nädalad on läinud liiga hoogsaks? Kuidas ma taastun? Kuidas ma magan? Kui palju ma tegelikult päeva jooksul liigun? Mis toimub mu pulsiga? Kui pikk ja koormav oli meie päev Trolltungal?

    Ükski neist numbritest ei pea hakkama minu elu juhtima. Aga koos annavad need mulle infot, mille põhjal saan mina ise paremaid otsuseid teha. Ja võib-olla just see ongi suurim erinevus võrreldes ajaga, kui ma aastaid tagasi esimest korda spordikella kasutasin. Siis huvitas mind kõige rohkem, kui kiiresti ja kui kaugele ma jooksin. Täna huvitab mind palju rohkem see, kuidas mu keha selle kõige juures ennast tunneb ja toime tuleb. Võib-olla sellepärast tundubki spordikell mulle praegu väärtuslikum kui kunagi varem. Mitte selleks, et rohkem ja kiiremini teha, vaid selleks, et teha natuke teadlikumalt.

    Kes soovib Polar Vantage M3 mudeliga rohkem tutvuda, siis soovitan vaadata Polari ametliku maaletooja e-poodi oleterve.ee

  • Mul on uus kell- Polar Vantage M3

    Mul on uus kell- Polar Vantage M3

    Kui keegi oleks mulle 15 aastat tagasi öelnud, et ma kirjutan kunagi spordikellast sellise elevusega, siis ma ilmselt poleks seda uskunud 

    Aga näe! Teen seda nüüd juba päris mitmendat korda… sest ega ma ausalt öeldes enam ei mäletagi, mitmes Polari kell mul praegu on. Neljas vist! 

    Olen Polari kellasid kasutanud väga-väga kaua. Päris esimene Polar oli mul veel selline, kus GPS käis eraldi suure klotsina käevarre küljes. Kes seda aega mäletab, see teab.  Sellest ajast peale on Polar olnud minu truu kaaslane tuhandetel jooksukilomeetritel.

    Ma tean, et ka Jooks on lahe kogukonnas kasutavad väga paljud Polari kellasid ja kindlasti on paljudel just Vantage M2. Kasutasin seda ka ise ligi viis aastat ja olin sellega tõesti väga rahul. Seetõttu mõtlesingi jagada, mis mulle uue Vantage M3 puhul kõige rohkem meeldib ja millised on minu esimesed muljed.

    Kõigepealt… see disain! 

    Ja loomulikult ei saanud märkamata jääda see AMOLED-ekraan. Värvid on nii kirkad ja selged ning see Polari punane toon mõjub kuidagi eriti efektselt. See oli kohe alguses üks korralik wow!

    Teise asjana katsetasin muidugi kohe ära, kui mugav kell käe peal on.  Mäletan veel, kui M2 sain – juba siis oli rihma mugavus võrreldes eelmise mudeliga ikka next level. Ja ega nüüd ka pettuma ei pidanud.

    M3 rihmal on üks pisike detail, mis mulle kohe väga meeldima hakkas. Sellel on kaks aasa ja teisel neist on väikesed nagad, mis hoiavad rihmaotsa ilusti paigal. Kuna mul on üsna peenike käsivars, jäi M2 rihmaots alati natuke rippuma ja pidin seda jooksu ajal aeg-ajalt kohendama. Nüüd püsib kõik kindlalt paigas. Väike asi, aga igapäevases kasutuses päris mõnus uuendus.

    Mulle meeldib ka see, et suurema osa ajast on ekraan must ning kui keeran käe enda poole, ärkab kell kohe ellu.

    Puutetundlik ekraan, mida ma alguses natuke kartsin

    M3 on nüüd ka puutetundliku ekraaniga. Ausalt öeldes olin selle suhtes alguses isegi natuke skeptiline. Mulle meeldis M2 juures just see, et kõik käis nuppudega. Kartsin, et hakkan kogemata ekraanile vastu minema ja midagi muutma, aga siiani pole seda kordagi juhtunud.

    Tegelikult on puutetundlik ekraan menüüdes liikumise hoopis mugavamaks teinud. Ja kui olen trennis, saan endiselt kasutada füüsilisi nuppe – ehk minu jaoks on see kombinatsioon ideaalne.

    Mis on muutunud kella sees?

    See, mida lihtsalt peale vaadates ei näe, on see, et kell on palju kiirem. Uus protsessor ja suurem mälu annavad tunda just selles, kui sujuvalt kõik menüüd liiguvad. Need on sellised asjad, mis võib-olla esimesel hetkel kõige olulisemad ei tundugi, aga pikema kasutamise jooksul hakkad neid järjest rohkem hindama.

    Telefoniga pole ma kella siiani ühendanud ega ole ka tundnud vajadust seda teha. See võimalus on täiesti olemas, aga mina olen alati olnud pigem selline kasutaja, kellele meeldib, et kell on selleks, et salvestada minu treeninguid ja kõik muu ootab pärast treeningut Polar Flow’s. Ma ei tunne puudust, et kell oleks mu telefoni pikendus. Pigem tahan sealt infot oma liikumise, treeningute, taastumise ja une kohta. Ja pigem säästan ja hoian akut sellega, et ei oota sealt sõnumeid või miskit muud. Samuti ei kasutanud ma M2 puhul seda funktsiooni. Aga muidugi tore, et see võimalus on olemas.

    Ja lõpetuseks – aku

    See on ausalt üks põhjustest, miks ma olen kõik need aastad Polari juurde jäänud.

    Ma kasutan kella iga päev ning isegi minu ligi viis aastat vana Vantage M2 pidas ühe laadimisega väga pikalt vastu. Minu jaoks on oluline, et ma ei peaks pidevalt mõtlema, kas kell on laetud või kas see peab pikema trenni või matka lõpuni vastu.

    M3 puhul tahan aku kestvust nüüd pikema aja jooksul ise testida, sest just igapäevases kasutuses saab kõige paremini aru, kuidas uus kell tegelikult vastu peab. Hetkel mulle tundub, et 2 nädalat see aku vastu ei pea nagu vana M2 mudel aga see on ka arusaadav vingema protsessori ja AMOLED ekraani tõttu.

    Esimesed muljed on igatahes väga positiivsed. Ja kui soovid, siis sinu uus Polari kell ootab sind oleterve.ee e-poes (ametlik Polari maaletooja)