12 kuud = 12 maratoni- kolmas tehtud! (Otepää-Tartu maraton)

Pikem paus tähendab tavaliselt seda, et pole midagi tehtud, pole midagi rääkida või siis on tehtud liiga palju, et pole lihtsalt aega rääkida 
Minu puhul ei seda ega teist.

Olen vaikselt kulgenud…. üks täiesti trennivaba nädal oli küll aga ma tundsin, et seda oli mulle vaja.
Oli üks tihe nädal täis planeerimist ja organiseerimist, mis lõppes toredate sõradega punasel vaibal 😉

Katsiga

Nüüd on aga jälle põhjust rääkida…laupäeval jooksin selle aasta esimese ametliku maratoni-Otepää-Tartu maratoni.

Väike kõhklus-kahtlus oli sees…et mis see eesmärk võiks olla, et kui juba ametlik siis võik ju mingi vähe vingem eesmärk olla aga selle nimel polnud väga tööd tehtud- kahjuks 

Sisimas lootsin, et piisab nendest eelnevatest pikkadest jooksudest, et maraton alla nelja tunni läbida …kuigi teoorias teadsin, et selleks oleks pidanud aeg-ajalt lühikesi lõigutrenne ka tegema.

Eelnev nädal möödus aeg-ajalt maratonile mõeldes, selleks sai sunnitud ennast kahel korral peale tööpäeva, enne pimedat mõned jooksud tegema. 

Nendel kahel jooksul näitas Garmin mulle ulmelisi pulsinumbreid, ma pole isegi võistlustel kunagi numbrit 190 näinud, nüüd aga kerge sörgiga viskas ette just selle numbri 🙂 Kõige realistlikum seletus oli see, et pulsivööl on vaja patarei ära vahetada, seda ma ka tegin.

Testisin uuesti aga alles maratonipäeva hommikul ja siis ei näidanud kell üldse enam pulssi, ütles, et vöö pole ühendatud. Ega muud, helistasin sõbrannale, et laenaks oma pulsivööd mulle.

Kell 10:30 startisime kodust, et 11:30 Otepääl olla. Hüppasime Võrust läbi, et laenuks pulsivöö võtta ja igaks juhuks ostsime ka patarei, et proovida minu vöö ka tööle saada.
Läksime koos Kristiga ja ergutajateks olid kaasas omad kaasad 

Otepääl oli saginat ja melu korralikult, tundus, et ilus ilm oli veel viimasel hetkel rohkem rahvast kohale meelitanud. Maratoonareid oli vist sinna 80 kanti.

Start antud, võtsin esimestele kohe sappa. Kilomeeter oli läbitud kui kell näitas tempoks 4:30/km. Teoorias tean väga hästi, et see on ebanormaalselt kiire algus aga tagasi ka ei tõmmanud. Ikka mõtlesin, et kui jaksu on siis vuran aga edasi, eks lõpus vajub tempo nagunii alla 😛

Ei pea ennustaja olema, et tõdeda- nii oligi!

Minujaoks oli põnev jooks, tee oli täiesti võõras ja ootasin ainult kuniks jõuab Pangodi mäele, et siis juba tuttaval teel edasi joosta. Olin ju kolmel eelneval aastal just Pangodi mäelt oma jooksu alustanud.

Esimene kümme läks kiiresti, Kristi vari oli koguaeg mul kindlalt seljataga. Ega ei varja, see tekitas natuke pinget aga igaljuhul sobis mulle see variant paremini, et mina vean. Vastupidist varianti kartsin natuke sest tavaliselt on mul nii raske kellegi teise tempos joosta.

Aga kilomeetreid oli joostud vast 13-14 kui Kristi siiski võttis juhtimise enda peale….ja oli küll nats raskem tempos püsida, püüdsin ruttu rütmi leida ja iga hinna eest järel püsida Õnnestus!

Paar kilomeetrit jooksime Kristi tempos kui siis kuidagi sujuvalt sain ta kõrvale ja vahetasime mõned laused ning võtsin jälle juhtimise üle.

Olin sinnani võtnud ühe suutäie geeli ja natuke hiljem vett ning energiajooki peale, ei teagi mis vahed olid ja kui pika maa tagant ma midagi võtsin aga tundsin, et kõhus keeras nats ja geeli vastik maitse oli kurgulaes koguaeg. 

Poolmaraton oli läbitud ja tunne oli võimas, tempo püsis sinna 5:10/km kanti.

Enne Pangodi mäge sain endale seltsilised kolme meesterahva näol, üks neist Atonen, kellel 4:00 särk seljas. Ehmusin ära, et mismõttes, kas juba jõudsite järgi? Atonen siis selestas, et täna ei vasta särgil märgitud aeg tema tempole, et kui ma tahan ikka 4:00 aega siis peaksin teisele poole teed kõndima minema. Ohkasin kergendatult 
Atonen läks oma teed aga teised kaks noormeest jäid minule seltsiks, tempo sobis ja lobisesime natuke teemadel, et mis aega jooksen, mitmes maraton jne.

Kui eelnevatel aastatel ei ole Tatra org mulle suuremat peavalu valmistanud või mingit raskust siis maratoni teises pooles oli see paras katsumus, samm vajus päris korralikult ära ja tempot ei julgenud üldse vaadata.
Selleks ajaks oli puliskellalt pulsi näidik ka kadunud, ikkagi mingi vöö viga vist. Stardipaika sõites otsustasin ikkagi oma pulsivöö kasuks sest see hakkas ikkagi pulssi näitama. No võistlusel nagunii väga pulssi ei vaata seega ei muretsenud ma selle pärast aga muret tegi järjest vastikum tunne kõhus. Varem ei ole ma maratonil kõhus keeramise pärast pidanud muretsema.

21 km ajal olin võtnud ka teise lonksu geeli ja pärast seda kiskus järjest imelikumaks. Pärast Tatra oru läbimist mõtlesin, et oksendan esimest korda võistlustel. Edasi sain juua ainult vett, et enesetunne natukenegi paremaks läheks.

Ikka jooksime koos Kristiga, nüüd enamasti kõrvuti ja aeg ajalt ka mõtteid vahetades.

Tempo kiskus alla aga ikka püsisime Kristiga koos. Kui lõpuni oli jäänud 10 km tundsin, et energiat jääb väheks…ainult veest ei piisa, et lõpuni heas tempos joosta aga mõte mingist energiajoogist või geelist ajas ikka südame nii pahaks, et ei tahtnud riskida. Seega tuli edasi rühtida ja jätkuvalt vett lürpida 🙂

Kilomeetrid möödusid, jäänud oli 7, 6, 5….

Kristiga tekkis 5,4 km enne finišit väike vahe…ja mina tundsin paremas jalas imelikku pakitsust, polnud varem krampidega kokkupuudet olnud aga arvasin, et nüüd siis saangi teada….

Hõikasin Kristile, et kui ma pikalt maha jään siis teadku, et vaevlen krampidega kuskil, et äkki on tagavaraks midagi krampide vastu…andku sõna edasi tee ääres ootavatele kaasadele.

Natuke hiljem saingi krambirohu kätte ja julgesin jälle tempokamalt jooksma hakata aga Kristi edu oli juba päris suur, no nii umbes 300m.

Toohetk mõtlesin tõesti ainult finišile, see et Kristi lõpetab minust eespool ei omanud enam tähtsust, küll kummitas see mõte piibelehtallvestmanpeal mind maraoni alguses 😛

Mis seal salata, me oleme nii krdima ühte auku oma treenituse ja võimekuse poolest 🙂 et see on paratamatus, et me võistleme koguaeg omavahel, tahame me seda või mitte 😀

Kella vaadates sain kinnitust, et aeg tuleb alla nelja tunni ja see oligi eesmärk. See oligi see, mida tulin üritama! Sellest sain ka natuke energiat juurde, et mõnusa enesetundega lõpuni vurada.

Tee ääres ergutavatele meestele hõikasin hästi enesekindlalt, et küll ma Kristi kätte saan, aega on  Tõsiselt ma seda muidugi ei mõelnud 😛 aga enne raudteed sain ta peaaegu, et kätte kuna Kristi ei osanud esimest korda antud võistlusel joostes, kuhu täpselt minna ja pöörata. Õnneks ta leidis siiski õige koha ja nii sai ta edasi joosta, mina ikka tema järel.

Viimasel kahel kilomeetril pani Kristi küll viimase välja sest vahe suurenes veelgi, mina enam ei pingutanud…mõtlesin ainult saunast, kuivadest riietest, sašlõkist ja pehmest diivanist 

Ei läinud kaua kui finis juba paistis, piilusin kella ja see näitas 3:55, ei tahtnud kuidagi seda numbrit eest lasta seega panin viimased 100m maksimaalselt ja kohal ma olingi.

Lõpuaeg 3:55:41

Mulle tundub, et jäi veel varu sest lõpetades oli enesetunne väga hea ja järgmisel päeval ei olnud mingi probleem üks kerge sörk teha.

10 km aeg 00:51:24
21 km aeg 01:51:33
30 km aeg 02:42:50

Keskmine tempo: 5:37/km

Kõige kiirem kilomeetere oli esimene- 4:34/km ja kõige aeglasem oli 34 km, tempo 6:34/km

Selle kiire alguse ja vaikse lõpu kiuste lubasime Kristiga, et Gätly Sünnipäevajooksul teeme oma elu esimese negative spliti ära 😉 olgu see lõpuaeg mis ta on aga teine pool maratonist peab kiirem tulema 

Siis on see ka ära proovitud…ja mine sa tea, äkki õpib midagi…