Mind teeb alati nii rõõmsaks, kui kuulen, et keegi on alustanud jooksmisega. Eriti siis, kui tegemist on inimesega, kes pole varem jooksnud või on arvanud, et jooksmine pole päris tema jaoks.
Aga seekord juhtus see mulle nii lähedal ja ootamatult, kui üldse juhtuda saab.
Minu abikaasa otsustas, et annab jooksmisele võimaluse.
Ja ausalt – mõned aastad tagasi ei oleks ma seda vist päriselt ette kujutada osanud.
Peaaegu kolm aastat tagasi hakkas ta regulaarselt kõndima võttes osa #igapäev5km väljakutsest. Mäletan, kui suur asi see minu jaoks oli. Nii uhke olin ta üle. Olen alati unistanud sellest, et minu enda kirg liikumise vastu kanduks millalgi üle ka minu perele, sõpradele. Aga mtte siis nii, et mina kedagi sunnin, utsitan või näpuga näitan. Pigem olen tahtnud uskuda, et eeskuju nakkab ja igaüks jõuab liikumiseni omal ajal. Võtab see siis nii kaua aega, kui võtab.
Ja nii läkski.
Kõndimisest sai abikaasa igapäeva osa. Tänaseks on ta olnud peaaegu kolm aastat järjepidevalt aktiivne.
Aga jooksmine… see tundus mulle täiesti ebareaalne.
Minu enda suur kirg on ju aastaid olnud jooksmine ja loomulikult olen kuskil enda sees mõelnud, kui äge oleks kunagi ka koos abikaasaga joosta. Aga ma ei ole seda talle julgenud isegi kõva häälega välja öelda.
Ja siis ütles ta ühel päeval täiesti ise: „Ma siis proovin täna natuke joosta.“
Ma arvan, et ta ise ei saanud ka päris hästi aru, mida ja kui palju see tegelikult minu jaoks tähendas. Ja loomulikult kibelesin ma temaga seda jooksu kaasa jooksma.
Ja mul on nii hea meel, et see hetk sai ka jäädvustatud. Sest kui sellest kunagi midagi suuremat kasvab, siis on meil alles päris esimene hetk – see, kust kõik algas.
Tänaseks on ta umbes nädala jooksmist katsetanud. Nii umbes 1km maksimaalselt. Ma ei tea, kuhu see viib ja tegelikult ei peagi teadma. Praegu on kõige ägedam lihtsalt näha seda elevust ja soovi proovida.
Ja kuidagi on see sütitanud ka minus endas midagi.
Tekkinud on jälle see tunne, et tahaks olla kellegi teekonna kõrval. Julgustada. Näidata, et jooksmiseks ei pea olema kiire ega alustama viiest kilomeetrist. Vahel piisab täiesti sellest, et paned tossud jalga ja proovid esimesed 500 meetrit.
Sest kuskilt peab ju alustama.
Ja võib-olla on just see kõik pannud mind sügisele ja septembrile natuke teise pilguga vaatama. Sest äkki on veel keegi, kes tahaks jooksmisele võimaluse anda, aga pole lihtsalt siiani julgenud alustada?
Aga sellest räägin juba varsti natuke rohkem.
Lisa kommentaar