Täiesti uskumatu, et juba ongi aasta möödas kui endale #igapäev5km väljakutse esitasin.
Kui palju asju on selle ajaga juhtunud! Minu rahulikku, tagasihoidlikku senist elu siin metsade vahel arvestades, siis ikka tohutult palju suuri asju on vahepeal juhtunud 🙂
Ausõna! Ma poleks elu sees arvanud, et aasta aega hiljem ma ikka teen seda väljakutse asja. Et see üldse niimoodi käima on läinud ja iga kuuga tuleb järjest uusi osalejaid juurde… Ma ei osanud seda mitte kuidagi ette näha. Ja see on suuresti tänu teile, ma ei oska teid ära tänada, et te ikka jätkuvalt minuga sel teel kaasa kõnnite-jooksete.
Ma väga loodan, et nii teil kui minul on jaksu ja tahtmist seda jätkata. Minul igaljuhul on! Aga minust ainult ei piisa, teie peate ka tahtma 😀 Ainult nii saab see jätkuda…ja oi kui palju põnevaid plaane mul lähi ja kaugemas(lihtsalt mõne projekti protsess võtab kauem aega) tulevikus on. Ja just need hullumeelsed mõtted ja ideed, mis mul on, hoiavadki mind rakkes, sest on mida oodata! On mille nimel pingutada!
Ma tunnen kuidas ma iga kuuga olen jälle midagi õppinud, jälle mingi kogemuse saanud. See on olnud üks vägev õppimise aasta. Seda nii väljakutsega seoses kui ka oma pisikese ettevõtte töös hoidmises.
Ma oskan nüüd näha pisikesi asju hoopis teise pilguga, mis seni tundusid justkui iseenesest mõistetavana ja loomulikuna, nagu näiteks see kui palju aega võtab ühe facebooki lehe, instagrami konto ja facebooki grupi haldamine. Täna ma vaatan suunamudijaid ja nende kontosid hoopis teise pilguga. Pilguga, mis näeb iga pildi, video ja teksti taga suurt hulka töötunde ja ajude ragistamist. Respekt! Võisiis seda, kuidas jõuab üks toode e-poodi või kuidas arvet koostada või kuidas toote pakend oleks ilus ja korrektne. See kõik ei tule õhust, keegi teeb, keegi näeb vaeva. Nagu ma ütlesin, siis ma iga päevaga õpin midagi ja ikka ja jälle imestan, kui midagi uut avastan 😀 See on nagu üks lõputu entsüklopeedia. Samas niiiiii huvitav!
Täna, peaaegu aasta aega hiljem on mul lisaks igakuisele väljakutse korraldamisele ka e-pood, kus on mitmed erinevad “Jooks on lahe” logoga tooted ja tohutult palju uusi ideid, mis ootavad ellu viimist. Ideed, millest ma veel aasta aega tagasi poleks üldse osanud mõeldagi, rääkimata julgusest neid teostada…
Ma alustasin joogipudelite ja t-särkidega, sest need olid tooted, mida ise tolhetkel väga vajasin ning otsisin. Ja täna on e-poes umbes täpselt mitu korda rohkem erinevaid tooteid. Ehk mingi 20ne ringis. Ja see ei ole kindlasti kõik, kohe varsti on tulemas uusi tooteuudiseid. Ja mõne toote üle olen ma lihtsalt nii-nii põnevil aga nende uudistega läheb veel aega, sest mõne toote sündimise jaoks pean hetkel iga päev natuke aega võtma ja tööd tegema. Ma väga loodan, et jõuludeks saan teid kõiki juba üllatada 😉
Aga meenutame korra väljakutse algust 🙂
Peale seda kui olin juulis 2019 endale väljakutse esitanud ja minuga ühines käputäis sõpru ja tuttavaid ning olime koos kuu edukalt läbinud, olin särtsu ja indu täis, et midagi suuremat korraldada.
Ma mäletan veel nii selgelt, nagu see oleks olnud alles eile, kui käima läks augusti väljakutse. Oh sa poiss! Seal oli paanikat, stressi, pisaraid ja samas ka hästi palju rõõmu ja tohutult palju positiivset vastukaja. Tagant järgi on isegi naljakas mõelda kuidas me läksime perepuhkusele Pärnusse ja iga õhtu toksisime vaheldumisi abikaasa ja lastega osalejaid tabelisse, sest ühtegi päeva ei saanud vahele jätta 😀 Vastasel juhul oleks järgmisel päeval topelt töö 😀
Nimelt käis tookord väljakutse Jooks on lahe facebooki lehel ja seal see kommentaaride haldamine oli ikka omajagu ooper ja rääkimata sellest, et osalejate arv oli esimestel päevadel 1000 osalejat 😀
Muidugi hiljem ma sain aru, et niimoodi ise andmeid sisestades, ei jõua ma kaugele. Ühe kuu võis ju nii sõprade, sugulaste abiga kõik osalejad tabelisse kanda aga selge oli see, et see pole väga jätkusuutlik 😀 Tervitused siinkohal Gellule ja Katsile 😉
August oli tõsine proovikivi ja õppisin, mida tähendab ühe suure grupi inimeste haldamine ja kogu olulise info edastamine, nii et see kõigile arusaadav ja nähtav oleks.
Augusti väljakutsega seoses aasta tagasi, nägin tohutult vaeva, et suhelda ettevõtetega, kes sooviksid auhindu välja panna. Ja neid sai isegi kokku päris palju, auhinnasaak oli vinge. Aga see töö, mida see kõik nõudis, oli meeletu. Kirjade kirjutamine, selgitamine jne. Ma tookord tegin seda muidugi suure rõõmuga, sest üle pika aja(peale mitmeid aastaid järjest beebindusega tegeledes) ma tundsin, et teen justkui tööd ja olen kasulik ja ma päriselt teen midagi ägedat ja paljudele see meeldib jne. Ühesõnaga tegin seda suure õhinaga ja olin nii uhke enda üle, muidugi oli ka tagsilööke ja pillisin nagu väike plika aga see kõik õpetas mind. Tänu nendele õppetundidele, olen täna jõudnud sinna kus ma olen. Iga kuuga olen ikka üritanud midagi väljakutses muuta või osalejale lihtsamaks teha. Aga tihti on seda üksi nii raske teha- need koosolekud iseendaga 😀 Mõistate, eks! Igaljuhul on mu soov olnud, et kõigil oleks lihtne ja mugav ja arusaadav, samas miski mis motiveerib ja paneb liikuma….
Ka septembris sain väga palju toetajaid kampa ja auhindu jagus lausa igasse päeva. Tagasi mõeldes! Kuidas ma jaksasin?
No ega palju mööda ei läinud, kui ma sain aru, et auhinnad on tõesti motiveerivad ja meeldivad osalejatele ning hoiavad neid liikumises aga see toetajate otsimine ja palumine mulle väga ei meeldinud…või noh, pigem muserdasid need vastuseta jäänud kirjad…pani kahtlema, kas teen ikka õiget asja…
Niisiis tegin julge otsuse ja pakkusin välja tasulise väljakutse. Just sellepärast, et ma ei peaks auhindu kellegi käest lunima, vaid osalejad maksavad need ise kinni ja mina lihtsalt loosin õnnelikud võitjad välja. No umbes nii see alguses oligi. Ega ma enda tööd sealjuures ikka veel ei osanud väärtustada. See mis sisse tuli, läks auhindadeks ja muudeks kuludeks välja 😀
Siis möödusid vist mõned kuud, kus otseselt kontrolltabelit keegi ei jälginud aga väljakutse kuulutasin ikkagi välja. Ma arvan, et mul oli lihtsalt puhkust vaja ja see tõestas ainult seda, et niimoodi õhinapõhiselt tehes, ei saa see väga pikalt kesta.
Selle aasta alguses olid mul veel suhteliselt segased tunded seoses väljakutsega ja ma ei teadnud veel isegi, mis suunas ja kuidas väljakutse edasi läheb. Grupis majandamine oli mulle veel võõras ja kogu väljakutse ülesehitus ebalev…..
Mis siis muutus? Muutus see, et ma hakkasin tasapisi endalt küsima, et mis on minu pikaajalisemad eesmärgid ja sihid. Ning tasapisi hakkas mulle justkui kõik selgeks saama.
Suureks tõukeks olid kindlasti kevadised kaks motivatsiooni koolitust ja mais läbitud kirekoolitus, mis andis mulle tohutu energia ja poweri. Peale seda viimast koolitust oli mul kohe kõik väga selge, mis ma edasi teen ja millised on minu edasised sammud. Seda nii eraelus, väljakutsega seoses ja oma pisikese e-poega tegutsedes.
Ja äkki oligi mul selgus majas! Lihtsalt tegutse! Mine edasi ja tee seda mida Sa kõige rohkem armastad. Mulle meeldib teisi motiveerida, see tundub mulle endale ka praegu kummaline tunnistada aga mulle meeldib ka esineda (sain isegi eelmisel aastal ühe avaliku esinemise kogemuse, see oli küll hirmutav ja ma pabistasin kohutavalt aga kui ma sain jutu jooksma, siis see oli nii äge! Sest ma ju rääkisin OMA asjast) Sain teadmise, et kõik tuleb võtta vastu, mis elu Sulle pakub! Sa ei tea kunagi milliste uute võimalusteni astutud samm viib.
See võibolla tundub nüüd veits imal aga kõik algab enesearmastusest ja kohalolust. Ja oskusest võtta vastu kõik, mis elu Sulle pakub. Ja kui see on ka negatiivne, siis võta vastu, tegele! Ja lase sel minna.
Ja just need viimased read on mind nii tohutult kasvatanud. Iga tagasilöök õpetab kuidagi, võta see vastu, et saaksid edasi minna. Ja ma olen sellele viiruseperioodile tänulik, sest see tõestas ainult seda, et mul on vaja enda ümber ainult neid inimesi, kes mõistavad ja tõstavad mind kõrgemale. Ja eelkõige on see minu pere!
Sel perioodil sain ma just oma eesmärkide poole püüelda, sest mul puudusid segajad, negatiivne energia. Kusjuures ma olen viimasel ajal hästi palju oma sotsiaalmeedia kontodes suurpuhastust teinud, et seal oleksid ainult need inimesed, kes on minu inimesed, kellega minu maailmavaade sarnaneb. Ja kui värskendav see on, sest mul ei ole ühtegi negatiivset emotsiooni kui sotsiaalmeedia avan. Seal on vaid inspireerivad, positiivsed inimesed.
Jah! Möödunud aasta on olnud üks pöördelisemaid aastaid mu elus. Mõni võibolla nüüd mõtleb, et kus nüüd suurustab?
Aga tõesti! On olnud emotsionaalselt ja vaimselt üks kasvamise aasta. Ma tihti jään mõtlema, et miks need mõtted ja teod pole varem minuni jõudnud. Aga ma usun ka, et igal asjal on oma aeg. Ja ma tunnen, et praegu on MINU AEG! Minu aeg särada! Võibolla tundub see veits labane niimoodi hõisata ühel 5 lapse emal, kellel vanust omajagu ja peaks justkui kogemust ka olema :D… aga ma tõesti tunnen, et ma olen kõigeks valmis, ka kõige suuremateks väljakutseteks. Jah, millegipärast ei juhtunud see 10 ega 20 aastat tagasi aga see juhtus nüüd!
Möödunud aasta on mulle õpetanud, et tuleb unistada suurelt ja kui armastad seda mida teed, siis juhtuvad asjad väga loomulikult.
Näiteks käisin ma palju aastaid tagasi ühel alustava ettevõtte koolitusel, mis oli oma tundide poolest üsna mahukas. Ma tegin isegi äriplaani mängutoa avamiseks Võru linnas. Ja kui lõpuks oli vaja äriplaan esitada, et toetust saada, siis ma loobusin. See maailm tundus mulle tohutult keeruline ja nii riskantne. Ja ma tundsin end kui pisike mutrike selles ärimaailmas. Kohustuste ja vajaminevate asjade nimekiri oli nii tohutu pikk, et see oli kogenematule ja algajale liiga hirmutav ettevõtmine.
Ja kui ma nüüd võrdlen oma praegust teekonda oma ettevõtteni, siis see on olnud hoops midagi muud kui keeruline või hirmutav. See on maruäge! Ma justkui teen midagi, mis mulle endale tohutult meeldib ja samas on see ka minu töö ja mis eriti tore, ma õpin tegutsedes! Aegamööda, rahulikult, omas tempos!
Kuhu ma tahan selle postitusega jõuda või mida sellega öelda? Kui teete midagi, mida armastate kogu südamest ja see tuleb teil väga loomulikult välja, siis andke tuld. Kõik ülejäänu tuleb ise teie juurde, kõik edasine tuleb samm sammult ja õppides.
Ka mina tassisin aasta aega tagasi, peale esimest suurt särkide tellimust, mingi 30 pakki eraldi pakiautomaati. Igale ühele trükkisin eraldi pakisildi, kõik need telefoni numbrid, aadressid ja siis toksisin kõik samamoodi eraldi veel automaati, oeh! See oli hullumeelne aga tookord ma ei kurtnud, põnev oli! Ma saatsin inimestele esimesed oma logoga särgid, keegi tahtis endale samasugust särki nagu minul ja see oli niiiiii suur asi mu jaoks. Minu esimesed arved ja esimesed laekumised….kõike tegin käsitsi ja suure õhinaga 😀
Muidugi aja möödudes anti juba nõu ja ise uurisin juurde. Sain teada, et ärikliendiks registreerides, saan paari nupuvajutusega kõik pakid ühte kappi “visata” 😉
Ehk siis, tegutsedes õpime! Ma õpin praegu iga päev! Ja see on nii lahe!
On olnud kohati väljakutsuv teha seda kõike laste ja majapidamise kõrvalt aga täna saan öelda, et justkui olen mingi tasakaalu ja rütmi leidnud.
See pole nüüd teab mis suur edulugu või miskit. Aga olen enda üle uhke! Et olen seal kus praegu olen.
Ma loodan, et keegi sai antud postitusest julgust ka oma unistustele samm lähemale astuda. Samas saite siit ka ülevaate minu aastasest teekonnast. Kuidas ma väljakutsega alustasin ja kuidas teiselpool ekraani sahmisin, et kõigil oleks põnev ja kutsuv väljakutsest osa võtta 🙂
Ma püüan siia edaspidi ikka tihedamalt tulla aga samas tean, et ega vist enne sügist regulaarseid postitusi ei saa tulema. Ehk siis, kui väiksed lasteaias ja suured koolis, saan rohkem aega pühendada blogile.
Ja kõigi teie tagasiside on väga oodatud, olen väga tänulik neile, kes on mulle kirjutanud ja oma ideedest rääkinud. Mõned ideed ootavad teostamist, mõne puhul jääb ressurssi väheks. Aga ärge kartke, kirjutage alati! Ma väga ootan 🙂
Andke ka teada millal teie väljakutsega liitusite ja kuidas see info teieni jõudis ja mida sellest ajast mäletate. Põnev on kuulata kuidas osaleja seda kõike nägi ja tajus.
Päikest!