Just nii! Pärast 10 aastast pausi mõtlen ma taas maratoni joosta. Minu käest on nende vahepealsete aastate jooksul korduvalt küsitud, et millal järgmine maraton plaanis on ja ma olen siis öelnud, et millalgi kindlasti! Sest olgem ausad, seda ma olen alati uskunud ja teadnud, et kunagi ma maratoni taas jooksen aga mul puudus konkreetne plaan, seniks kuni minuga võttis ühel päeval ühendust minu armas-kallis K, kellega aastal 2011 Võru Spordihalli siseareenil tuttavaks saime ja jooksutreeningutega alustasime.
Ma isegi ei oska seda elevust kirjeldada, mis minus tekkis, kui K mulle üle aastate kirjutas ja ootamatu ettepanekuga lagedale tuli. Muidugi me oleme suhelnud ikka aga peale minu kolimist ja kahte viimast beebiootust jäi meie suhtlus üsna hõredaks. Kes blogi algusaastatel minuga oli, siis teab, et meil oli lahe kolmene punt- Kristi, K ja mina. Meid ühendas jooksukirg ja kõik me olime emad ning enam-vähem sama ealised 🙂
Need naised olid väga palju aastaid minu elu osaks, nagu ka jooksmine ja võistlused. Need mõlemad naised tulid minu hullude plaanidega kaasa ja alati toetasid mind. Tollel ajal oli minu unistuseks(visiooniks) joosta ka 60 aastaselt maratone(oli ju see minu suurim kirg) ja elada tervena 100 aastaseks. See pole muutunud, ka täna on minu unistus sama, lihtsalt vahepeal on distantsid oluliselt lühemaks jäänud. Ok, tulen nüüd kogu pointi juurde- K unistuseks oli aga joosta elu jooksul ära 3 täispikka maratoni.
Nüüd jõuamegi tänasesse päeva, mil K kirjutas ja tegi mulle ettepaneku hakata tema mentoriks aastasel maratoni teekonnal. Nimelt tekkis K-l plaan, et võiks oma 50-ndal sünnipäeval(2026, juuli) selle kolmanda täispika maratoni ära teha. Ja te ei kujuta ette! Ma kiljusin nagu plika, kui K mulle telefonitsi oma plaanist rääkis. Rohkem olin elevil vist enda, kui K pärast 😀 Mul tekkis üle väga paljude aastate taas elevus ja soov maratoni joosta. Parim asi, mis juhtuda sai!
Ma pole seda küll varjanud aga mitte ka üleliia palju maininud, et ma pole juba aasta aega järjepidevalt jooksnud. Kuidagi läks nii, et järjest rohkem valisin jooksmise asemel kõndimise ja seda kuni tänase päevani. Tgelikult oli see nii lahe periood, sest meil oli tänu sellele abikaasaga nii palju ühiseid kõnnikohtinguid 😀 Eks ma ikka jooksin aeg-ajalt aga kindlasti vähem, kui kõndisin. Seda enam tekitas K kõne minus nii suurt elevust ja motivatsioonitulva.
Mis saab siis edasi? Just eile teatas K, et meiega lööb kampa ka Kristi ehk siis esialgne kolmik on taas tagasi! Ise naersime, et oleme (mis on ka meie ühise chati nimi) “Hullud vanamutid”, kes hakkavad siis nüüd üheskoos maratoniks treenima. Plaan on siin blogis seda teekonda teie kõigiga jagama hakata ja ehk kedagi ka inspireerida 🙂 Tegelikult käis ju blogimine kaasas ka minu jooksu-võistlusteekonnaga. Ja ma ei teadnud tänaseni, kui palju ma tegelikult sellest puudust tundsin. Loodan, et leian sellega seoses ka enesekindluse ülesse 🙂
Mis on siis täna meie kolme “hullu” stardipunkt? Mina olen 6 aastat järjepidevalt iga päev liikunud, sellest viimane aasta pigem kõndides iga päev 5km. Seega jooksmisega alustan taas nullist ja hetkel on eesmärk järjepidevalt taas jooksma hakata. Sellega olen juba algust teinud ja tunne on nii äge! Mulle tundub, et mõned lisakilod oleks vaja ka kaotada(pole ennast küll aastaid kaalunud ja ei plaani ka) aga ehk jooksutreeningutega lähevad need kilod iseenesest 🙂 Minu väike lootus on see, et need 6 aastat regulaarset liikumist siiski toetavad mind ja see maratoni teekond saab olema hästi nauditav ja tore. Minu viimane maraton oli 2015 Tartu Linnamaraton.
K pole aastaid jooksnud ja füüsiline tegevus on olnud pigem tagasihoidlik- talveperioodil tennis ja viimasel ajal kõndimine. Viimase maratoni jooksis K 2012 aastal.
Kristi jooksis oma viimase täispika maratoni 2019 aastal ehk siis temal on see tunne kõige värskemalt meeles 😀 Kuna see maraton lõppes tal seljanärvi põletikuga, siis peale seda tegi jooksmisest ka pikema pausi. Aeg-ajalt jookseb 5-10km aga mitte regulaarselt. Rohkem on Kristi käinud kõndimas või rattaga sõitmas.
Niisiis on meil kõigil kolmel natukene erinevad stardikohad aga aasta pärast on meil sama siht- läbida joostes täispikk maraton. Ja olgu öeldud, et me ei planeeri osaleda jooksuvõistlusel, me valime koos täpse aja ja koha, kus me maratoni jookseme. K plaan on teha seda täpselt tema sünnipäeval ja treeningutesse peab olema sisse kirjutatud ka see, et peale maratoni oleme kõik võimelised ka hommikuni tantsima 😀
Ausalt, see mõte- joosta maratoni, tundub mulle veel natuke uskumatu. Ja kunagi oli minu jaoks tavaline koduuksest välja astuda ja maratoni distants nii muuseas läbi joosta. Ma lisan siia ühe vana blogipostituse sellest, kui mul oli käsil “12 kuud=12 maratoni” projekt ja jooksin koos Kristiga oma koduümbruses maratoni. Mul endal oli ülipõnev seda tagant järgi lugeda ja imestan ikka, kui lihtsalt see kõik tookord käis. Kes viitsib, saab blogipostitust lugeda SIIT
Kui elad meile kaasa, anna märku! See ehk motiveerib mind siin blogis ka rohkem jagama. Päikest teile sõbrad!