12 kuud = 12 maratoni- kaheksas tehtud! (Kaarnapalu maraton)

Kaheksanda maratoni täpne aeg sai lukku pandud vähem kui nädal enne sündmust. Ma ei tahtnud kõva häälega aega välja reklaamida kuna viimasel hetkel võis veel kõik muutuda.
Otsustasime taaskord taluringile minna, see välistas veeprobleemi ja kadus oht ülekuumeneda.

Päev enne otsustas K1, et ei saa siiski tulla ja nii oligi meid stardis kaks- mina ja Kristi 🙂
Kellaaeg sai seekord lükatud hilisema peale, natuke kartsin küll aga samas üksi ka ei tahtnud joosta ehk siis mul oli valida kas arvestan Kristiga ja jookseme koos kell 15:00 või jooksen üksi ja hommikul. Ma valisin Kristi 😉

Õnneks oli ilm tagasi tõmmanud ja suur kuumalaine mööda läinud. Kuni kella 15-ni oli väga ideaalne jooksuilm- vilu ja kerge tuul. Aga maratoni stardiks tuli päike välja ja hakkas meid kiusama 🙂

Mina muidugi väga lõpuni kõike läbi ei mõelnud sest terve hommiku koristasin ma maja ja nii umbes kella üheks olin omadega valmis… ja mega väsinud. Nii väsinud, et kell kaks otsustasin, et proovin ennast magama sundida, ei olnudki vaja sundida, silmad vajusid ise kinni ja lõpuks ärkasin telefoni tirina peale. Kell oligi kohe kolm saamas, Kristi pidi iga hetk jõudma, tegin kiire kohvi, et natuke energiat saada ja uni ära kaoks.

Kristi jõudis paar minutit enne kolme, valmistasime joogipudelid ette ja panime stardikohta maha. Mul oli sahtlipõhjas ka paar poolikut geelipaki, viskasin need ka vee juurde maha, et äkki läheb lõpus ikka lisaenergiat vaja.

Esimesed ringid me lobiseseime aktiivselt, polnud kaua aega näinud 🙂 Kuni poolmaratonini jätkus juttu päris pikalt aga edasi hakkas juba vaiksemaks minema :), kummaline aga mul tuli seal enne 25-ndat kilomeetrit selline väsimus peale, et ütlesin Kristile, et hirmus tahtmine on kõndima hakata. Kuidagi ikka jooksin edasi. Mul on varemgi olnud selliseid hetki aga mitte nii tugevat tunnet, et vot nüüd hakkan kõndima, tavaliselt läheb see kiiresti üle ka aga nüüd tuli lausa kaks ringi kannatada enne kui see tunne üle läks.
Kristi veel ütles, et mingit katkestamist täna ei tule…ja ka mina olin seda meelt, et teeme kasvõi kella 24-ni aga ära me selle maratoni teema.

Joogipunktis geeli manustades avastasin, et minu kahest poolikust geelikpakist vaid ühes olid natuke vedelikku, seega pidin omaljõul hakkama saama…

Kui 30 km sai täis siis ütlesin Kristile, et mul on nendest ringidest kõrini, läheks lihtsalt otse maanteele ja kulgeks, Kristi oli nõus ja nii me võtsime suuna Krabi kõrtsi juurde, jooksime seni kuni asfald lõppes ning keerasime otsa ümber. Arvutused näitasid, et koduni ei tule päris maraton täis ning tuleb veel kolm km edasi tiksuda.

Vahepeal olime juba päris palju kõnnisamme teinud. Mul oli küll see kõige hullem väsimus üle läinud aga kui Kristi kõnnisammu võttis liitusin temaga hea meelega 😛
Kristit ei vaevanud mitte niivõrd väsimus kui erinevad jalahädad, küll ähvardas kramp ja siis tegi varvas trikke jne. Meil ei olnud ju jooki ka kaasas, see lisaots tegi kokku 8,5km ja lõpus hakkas juba janutama. Kristi ütleski, et jookseme korraks kodu juurde ja kosutame ennast veega, Kristil oli ka Borjomi, et äkki aitab krampide vastu natuke. Niisiis jooksimegi korraks oma stardipaika, jõime ja läksime oma viimast kolme kilomeetrit püüdma. Õhtu oli juba käes, ilm oli mõnusalt jahe ja hakkas vaikselt hämaramaks minema.

Vahepeal (u. 5-6km enne lõppu) ennustas Kristi, et lõpuaeg tuleb 4:45. Seljuhul oleks olnud ka negative split aga ma ei uskunud seda sest järjest rohkem lõpus juba kõndisime. Meil ei onud tõesti seekord mingit eesmärki, varem ikka midagi oleme mõelnud, et kas 4:20, 4:40 või negative split aga seekord tõesti oli mõte ainult üks pikk trenn teha aga no kui täitsa aus olla ega ma ei arvanud, et sellest nii pikk trenn tuleb 😛

Kohale me jõudsime ja ikka ja jälle on hea olla ning hetkega on kõik see raskus meelest läinud.

Finišis

Ma arvan, et minu jaoks tegi selle maratoni raskeks õhtune jooks ja vähe lisaenergiat. Oleks võinud kasvõi ükspäev enne ennast Borjomiga turgutada…ja ma usun, et üks lisa geelilonks oleks ka jooksu paremaks teinud.
Ja väga toredaks ja rõõmsaks tegi maratoni Kristi, aitäh, et kaasa tulid! Üksi oleks ikka palju raskem

Ma ei saa mainimata jätta, et mulleikka  meeldib see kulgemine ja tundub, et minu jalgadele ka 🙂
Täna on jalad nagu uued 😛 võiks ühe jooksu teha küll juba aga jätan selle siiski homseks. Keha peab puhkama ka.

Aeg: 04:58
Keskmine pulss 144
Keskmine tempo 7:04

Vastupidiselt tänasele olin eile nagu tühjaks pigistatud sidrun, see tunne võis olla midagi sarnast nagu pärast Haanja 100 läbimist. Ma ei oskagi seletada, kas keha oli šokis või…igaljuhul ma magasin väga pinnapealselt, nägin painajaid unes ja higistasin viis särki ära. Kehast oleks nagu tornaado läbi käinud.

Edasised maratoni plaanid on sellised….septembri maratoni jooksen Tallinnas (SEB Tallinna maraton) ja oktoobri maratoni Tartus (Tartu linnamaraton), Novembris loodan olla Pääskülas (Pääsküla raba maraton) ja Detsember tõenäoliselt kodumaraton. Ja ongi aasta läbi 😉

Lehva!

Shopping Cart