Nädal on möödunud nii emotsionaalselt, mu tujud hüppavad üles ja alla. Ühel päeval olen nii negatiivselt meelestatud, järgmisel juba üdini positiivne 🙂
See rohkem seotud küll pere ja koduga aga spordimõtted liiguvad hetkel samamoodi üles-alla. Tunnen, et ma nagu ei teegi midagi, ei anna endast midagi, ei pinguta enam nii kõvasti nagu peaks. Ja siis vaatan treeningkalendrisse ja peaaegu igas päevas on midagi….siiski teen koguaeg midagi aga tunne on selline, et mitte midagi pole tehtud. Ma arvan, et see on tingitud sellest, et sellel kevadel ei ole saanud ma eesmärgiga trenni teha.
Veel paar kuud tagasi arvasin, et lähen Riiga oma rekordit püüdma, nüüd ma isegi ei unista sellest, lähen lihtsalt kogemust saama- ausalt! Eks ma ikka annan endast parima aga reaalselt sealt midagi loota ei ole sest ma pole MITTE MIDAGI selle heaks teinud, et 3:35 aega püüda. Ei mingit kava ega midagi. Natuke kurvaks teeb küll aga siis tuletan endale meelde, et ma ei saa üle oma varju hüpata, kõik see jooksuteema peab mulle lõppkokkuvõttes ikkagi meeldima. Kui mul ei ole kava järgi treenimiseks aega siis ma lihtsalt ei teegi. Vot! 🙂 Eesmärk ei ole tippsportlaseks saada
Oli vaja südant puistata aga nüüd aitab…
Eilse jooksu juurde. Tamulat sai nüüd joostud juba kolmandat korda. Eelmise aasta jooksust saab lugeda siit.
Nagu tavaks on saanud kohalikel jooksudel – otse töölt starti 🙂 Nii ka eile. Päeva jooksul sai kõvasti rapsitud ja mida päev õhtu poole seda rohkem ma tundsin kui väsinud ma olen ja ega kõige parema meelega üldse jooksma ei läinud aga loobumine ei tulnud ka kõne alla.
Niisiis olin ma kell 17:30 stardipaigas ja võtsin oma numbri, milleks oli 45. Seekord oli kaasaelama tulnud ka õde, kes suutis mind veel enne starti närvi ajada, mida tavaliselt ei juhtu. Jutt keerles muidugi teemadel “Sa ikka võidad jah?”, “Kas seda naist seal suudad võita?”, “Sa ikka pingutad maksimaalselt jah? Ega ma ilmaasjata siia ei tulnud!”
Tegelikult olin startijoonel maru rahulik, läheb kuidas läheb.
 |
| Stardijoonel |
Alustasin üsna eest ja väga paljud kimasid mööda nagu seisvast postist. Need Võru jooksud on ikka kõik nii sarnased, alustan ikka kiiresti siis hetk hiljem saan aru, et nii kiiresti ikka ei saa ja tõmban tagasi, hoian tempot siis senikaua kuni tunnen, et nüüd on jaksu kiirust lisada, eelnevad aastad on see juhtunud Kreutzwaldi tänavalt ära pöörates, seekord tuli see vahetult enne raudteed.
Jeee! Raudtee! Minu leivanumber 🙂 Oi kuidas nautisin- mõnusas rütmis jooks ja seal sai ikka nii mõnestki mööda vuratud, enamasti lapsed. Ise mõtlesin endamisi “Kas see ongi minu tase? Võistelda 7-10 aastastega?” 😀
 |
| Rohkelt hakkajaid lapsi |
No sai ikka mõnest enda suurusest ka mööda mindud 😛 Kuidagi sobib mulle see raudtee osa, ise mõtlesin, et liiprid võiks finišini viia siis jõuaks silmapiiril olevale suuremale grupile ka järgi 🙂
Raudteel jooksin koguaeg pilk maas, vaatasin ainult kuhu jalg tõsta. Eks ma natuke kartsin ka, üsna kergelt võib seal jala valesti panna ja ongi õnnetus käes, seekord läks õnneks, ühe korra küll komistasin.
Lõpuks tuli siiski rongiteega hüvasti jätta ja suunduda sohu. Sellel aastal ei kavatsenudki ma linnapreili moodi keksida ja kuivi kohti otsima hakata. Panin kõige otsemat teed, mis tähendas ka kõige märjemaid kohti. Juba esimeste sammudega olin täiesti märg aga mul oli ükskõik 🙂
Kuiva jalaga nagunii seda jooksu ei lõpeta. Paar kraaviületust olid päris ohtlikud, jooksma pidi üle kitsa laua ja teisel juhul üle redeli. Viimast kraavi ületades kuulisn seljataga suurt plärtsatust, keegi kukkus! 🙁
Lõpp hakkas paistma ja proovisin meenutada oma eelmise aasta finišiaeg, arvasin, et see võis olla 37 minutit. Korra mõtlesin, et vaatan kella aga kohe mõtlesin ka ümber. Mis iganes see kell näitab, mina rohkem ikka ei jõua pingutada, arvasin ma.
Sealsamas selsamal hetkel küsis üks kõrvaljooksja teise käest kella ja nii ma sain teada, et joostud oli 28 minutit. Ja uskumatu kuidas see pani mind edasi liikuma…ja siis ma taipasin, et ma olen ennast ikka väga alahinnanud. Tihti ma mõtlen võistlustel, et ma ei vaata kella sest nagunii kiiremini ma enam ei suudaks, tuleb välja, et suudaks küll.
Ja kui finišis kella kinni lõin, näitas see 34 minutit. Olin väga rahul, mõtlesin, et panin endale täiega ära 🙂
Ja mis välja tuli? Täna hommikul vaatasin eelmiste aastate finišiaegasid ja:
2011 aeg 0:34:36
2012 aeg 0:34:41
2013 aeg 0:34:32
Tegin ära! Ikka täiega!!! 😀 Naera puruks….
No nüüd ma küll mõtlen, et järgmisel aastal tahaks selle needuse murda 😛
Kõige parem tunne on ikkagi lõpuks finišis olla, ükskõik mitmes ma olen üldarvestuses, naiste arvestuses jne. Tähtis on see, et ma seda kõike jätkuvalt naudin. Run is fun!
 |
| Finiš- aeg 34:32 |
Numbrid siis sellised:
Aeg:34:32
Keskmine pulss:168
Keskmine tempo: 4:53/km
Garmini näitas distantsiks: 7,08 km
——————————-
Tempo:
Lap1- 4:22/km
Lap2- 4:41/km
Lap3- 4:46/km
Lap4- 5:09/km
Lap5- 5:36/km
Lap6- 5:08/km
Lap7- 4:37/km
Kaks esimest ja natuke kolmandat on joostud asfaldil, pool kolmandast ja pool neljandast olid rööbastel, sealt edasi viies ja kuues sohus, viimane kilomeeter jälle asfaldil.
Minu hinnangul oli kolmest jooksust see eilne kõige märjem ja raskemini läbitav.
 |
| Kohustuslik pilt pärast järvejooksu |
Järgmisel pühapäeval tähistan emadepäeva Tartus. Kohtumiseni Tartu jooksumaratonil.
Üks minu lemmikradasid 🙂
Pildid on pärit Võrumaa Spordiliidu pildigaleriist