Tehtud! Jah! See pisike suur unistus oli läbida triatlon 🙂 ja täna saan öelda, et tegin ära!
Veel nädal tagasi olin ma kindel, et see hooaeg jääb triatlon ära….kui Uhtjärve jooksul nägin VÕRU XIV TRIATLONI reklaami. Silmad lõid särama ja süda hakkas sees 100 korda kiiremini lööma :D. Neiud K-d utsitasid ka tagant: “Mine, mine, mine!!!”, mõtlesin päeva ja regasingi ennast ära teadmata ise ka millesse ma ennast mässin 😛
Hooaja alguses oli mul tõsine plaan vallutada augustis Otepää ja osaleda Tristar 33.3-l aga lõpuks hakkas mul rahast kahju, ei muud. Vaatame! Võibolla saan järgmiseks aastaks endale mõne sponsori, tahtmine on küll kõva 😉
Minu ettevalmistus oli null!
Rattaga olin see hooaeg vaid mõned korrad välja saanud ja ujuma ma ei olnud veel kordagi jõudnud kui väljaarvata nädala alguses tehtud sulpsatus, mis sai tehtud pärast 6km-st kiirkõndi väga sponttaanselt- spordiriietega 😛
Kuna triatloni plaan tuli vaid nädal enne starti siis tuli minna väga nigela, et mitte öelda olematu ettevalmistusega 😛
Päris hullumeelne mõte, seda enam, et ma polnud kunagi varem isegi triatloni pealtvaataja olnud, veel enam võistelnud….
Kuigi ma ei olnud ühtegi korda see aasta ujuma jõudnud, ei hirmutanud ujumine mind üldse, kõige hirmutavam oli minu jaoks vahetusalad….
Kui ma 28.juuli kell 11 stardipaika jõudsin, siblisid kõik ringi ja tohutu ärevus lõi hinge. Rahvast oli meeletult.
Nagu ma kartsin, kõige kohutavam ja hirvutavam vaatepilt oli vahetusalad. Kogu see lintidega piiratud ala ja need inimesed kes seal siblisid edasi tagasi….mõtlesin endamisi, “Gätly, mida sa siin teed?”…aga ei! kui kohale on tuldud siis tuleb see nali ära teha 😀
Ma püüdsin olla rahulik aga minu sees möllas tornaado 😀 Registreerimistelgist sain templi põsele ja numbri “17”. Uurisin siis, et mis ma edasi pean tegema, kuhu ratta vimma, riided, jne? Tädi ütles, et kuulaksin korraldajate infot, mis kostis valjult kõlarist.
Mingi hetk anti siis luba harrastajatele, et võivad oma ratta ja riided vahetusalasse viia. Õnneks oli korraldus nii perfektne, et edasi ei tekkinud mul kordagi küsimusi. Kõik seletati ilusti ära kust sisse minna, mis joone tagant jne. Vahetusalas otsisin oma numbrikoha ülesse aga õnnetuseks ei mahtunud minu maastikuratas spetsiaalsesse hoidjasse, liiga lai rehv 🙁 Olin tükk aega nõutu kui lõpuks üks korraldajatest ütles, et saan ratta teise kohta panna aga alles siis kui eelmised võistlejad on lõpetanud ja oma rattad sealt ära võtnud. Harrastajate start hakkas lähenema ja mina ikka hoidsin oma ratast, lõpuks lubas korraldaja, et võin starti minna, et ta paneb mu ratta ise õigesse kohta.
Jooksin siis järve äärde…enamus olid juba vees, kohe kohe oli ka peakohtunik kohal, kes luges ette reeglid ja millised on raja tähised ja kust täpselt peame ujuma, sõitma, jooksma.
Niisiis..start oli antud ja mina hakkasin ujuma- konna 😀 siis vaatasin, et proovin krooli…see võttis nii hingetuks, et hakkasin õhku ahmima ja läksin konna peale jälle üle. Esimene poi ja ma ei olnudki viimane 🙂 Edasi tuli kõige pikem lõik, seda alustasin selili, et kiire algus maha raputada aga kohe kohe tulid lained mulle näkku ja keerasin ennast siiski ümber, jälle ma köhisin ja ahmisin õhku, päris abituna tundsin ennast 🙁 aga kohe oli teine poi ja finiš paistis. Sain jälle natuke jõudu ja proovisin krooli, tundus, et sellega sai kiiremini edasi küll sest kaldalt karjus neiu K, et pane krooliga lõpuni 🙂 Üks naine oli ka kohe mu selja taga ja ma mõtlesin, et no ei lase mööda. Veest tulin välja ikkagi enne seda naist ja minu seljataha jäi veel vast kolm ujujat, ei tea, ei vaadanud taha.
Jalad olid natuke rasked aga ise ma arvasin, et veest välja tulemine on veel hullem. Jooksin vaiksel sammul vahetusalasse. Kõigepealt kuivatasin jalad ära siis tõmbasin lühikesed püksid trikoo peale, sokid ja tossud… kõige rohkem aega kulus paelte sidumisele, siis särk, kiiver ja minek! Särgi tõmbasin selga tagurpidi sest rattasõidul oli kohustuslik number selja peal.
Ise ma arvasin, et päris kiiresti läks vahetusalas aga tuttav, kes kõike kõrvalt vaatas ütles, et jube kaua läks mul vahetusalas võrreldes teistega…
Jooksin siis rattaga vahetusalast välja kui nägin juba kaugelt joonega tähistatud ala, tädi ka hõikas: “Üks jalg üle, siis võid ratta selga minna!” Rattasõit oli asfaldil ja sõita tuli üks sirge lõik edasi ja tagasi, enne tagasipööret püüdsin ühe naise kinni ja enne vahetusalasse jõudmist ma teda enam taga ei näinud. Viimane vahetusala läks kiiresti, kiiver ära ja jooksma. Õnneks K hõikas, et keeraksin särgi ümber sest nüüd pidi number ees olema. Jooks hakkas tõusuga, kus ma kohe kõndima hakkasin, millepeale K hõikas “Ei viili, hakka jooksma!” 😀 Niisiis ei jäänud mul muud üle, hakkasin vaikselt ikkagi jooksusamme tegema, raske oli! Oi kui raske oli!
Ujumine ja ratas tundusid “nohu” jooksmise kõrval 😀 Ma liikusin teosammul, mõtlesin, et kas tõesti tuleb niimoodi ähkides ja puhkides ja teosammul lõpuni minna. Ees oli näha ühe naise selga, mis kummalisel kombel tuli mulle järjest lähemale.Ja kui lõpuni oli jäänud u. 1km paistis veel teisegi naise selg, mõlemad tulid järjest lähemale kuni ma lõpuks neist mööda vurasin 🙂 Endalegi ootamatult olid minu jalad lõpuks liikuma hakanud kuigi väsimus oli meeletu, ma ei ole ühelgi võistlusel niimoodi hingeldanud, ma ei julge arvatagi, mis mu pulss võis olla(ei kasutanud pulsikella).
Jooksurajal jõudsin juba mõelda, et triatlon pole ikka minu ala…
See, mis ma nüüd ütlen, on mulle endalegi üllatus aga kolmest alast kõige raskem oli jooksmine 🙂
Ma küll arvasin, et jooks ei pruugi kerge olla kuna on viimane ala aga, et see nii raske oli, ei osanud ma ettegi kujutada…
Finiš paistis, joosta oli vaid mäest alla, jeee!!! Olingi kohal ja lõpetanud oma elu esimese triatloni.
Kokku oli harrastajaid 35, minu üldkoht 27. Naistearvestuses 9 koht. Minu seljataha jäi 6 naist ja 2 meest 🙂
Numbrid:
Ujumine 300m: 0:08:45
Ratas 12 km: 30.05
Jooksmine 3,3 km: 0:16:54
Kokku:0:55:45
Nüüd, paar päeva hiljem mõtlen, et täitsa lahe kogemus oli 🙂 Läheks küll uuesti 😛
Ma arvan, et raskeks tegid need lühikesed distantsid, tuli endast maksimaalne anda ja võhm oli nii väljas. Arvan, et mulle sobiksid pikemad distantsid rohkem, saab rahulikult minna, ei pea rapsima.
Ma arvan, et TrisTar 33.3 oleks jõukohane küll järgmiseks triatloniks 🙂
Siinkohal tervitused Heidile , kes on järgmisel nädalavahetusel antud distantsil võistlustules 😉
PS: Fotograafe oli rajal päris mitmeid aga ma ei leia ühtegi galeriid, loodan hiljem siiski mõned pildid leida aga, et teie saaksite loo kätte siis postitan ilma piltideta 😉