Ja ongi võistlus ukse ees, juba homme lähen üle pika-pika aja jälle võistlema. Olen ise nii põnevil nagu läheks esimest korda võistlema. Tean, et seekord ei lähe ma mingit kohta jahtima, pole siiski nii tihti saanud trenni teha kui oleks võistluse edukaks läbimiseks vaja olnud.
Kardan hirmsasti, et ma ei oska oma tempot valida ja jooksen rihmaks ning tulemuseks väga kehv enesetunne. Püüan siiski rajal enesega aru pidada ja leida mõnusa tempo ning jooks siiski positiivse tundega lõpetada. Eks see selgub kõik laupäeval.
Ahjaa, mis võistlus? See on Võrumaa pikamaajooksusarja eelviimane jooks- Kütioru jooks. Ja õnneks ei ole ma sellest sarjast ühtegi jooksu vahele jätnud 🙂 See oli ka üks põhjustest, mis mind motiveeris kiiresti jooksurajale suunduma 🙂
See nädal jõudsin kolmel korral jooksma, eile oli plaanis teha 6-8 km aga juhtus nii, et kui ma jooksma sättisin, teatas minu 10 aastane poeg, et ta tahab ka kaasa tulla. Poiss, kes ei ole leidnud 5 aasta jooksul endale sobivat harrastust, trenni… kõik on läbi proovitud- jalka, judo, kergejõustik, orienteerumine, ujumine.
Mul jäi suu lahti, sisimas muidugi õnnest segane. Niisiis läksime kahekesi, tegin talle ettepaneku, et pärast kilomeetrit keerab koju tagasi aga tema nii kangekaelselt ütles, et jookseb minuga terve distantsi kaasa. Mõtlesin, et seni kuni jaksab minuga kaasa lobiseda, hoian teda siis kaasas. Minu üllatuseks pidas ta ilusti 2km vastu siis otsustasin siiski tagasi pöörata, kartes, et homme ei jaksa ta üldse kõndida. Minu üllatus oli hommikul suur kui küsisin, et kas jalad valutavad ja tema vastu: “Ei üldse mitte”
Ma hetkel küll ei hõiska aga mul on nii, nii hea meel, et Robin minuga jooksmas käis ja lubas ka laupäevasele võistlusele tulla.
Arvatavasti tuli tal tuhin peale sest kehalise kasvatuse õpetaja valis ta välja osalema krossijooksul, mis leiab järgmisel nädalal aset. Ta ise oli väga õhinal tuleva võistluse pärast.
Niisiis olen ma väga põnevil, et mis edasi saab 🙂 Mul oleks väga hea meel kui mul oleks maal nüüd trennikaaslane aga nagu ma ütlesin, ei hõiska 😛 Teades, mis varasematel kordadel on juhtunud….
Aga maaelust 🙂
Harjun ikka veel oma uue elurütmiga aga mul läheb üsna hästi, arvan ma ise:)
Ma küll ei jookse nii tihedalt nagu linnas elades aga nüüd juba mõnda aega uues rütmis elades, olen aru saanud, et väike jooksutrenn mahub igaljuhul ühte argipäeva ära. Hetkel lihtsalt on veel kolimist ja kolistamist palju ja tõesti ei ole jõudnud jooksurajale nii tihti kui tahaks. Praegu veel tähtis see, et kodu saaks lõpuks valmis ja kõigil pereliikmetel oleks seal mugav pesitseda. Eile näiteks sai minu magamistuba endale kardinad 🙂
 |
| Home, sweet home 🙂 |
Varsti-varsti julgen juba külalisi kutsuda 😉
Oma uue kodu juures armastan ma hetkel kõige rohkem nõudepesumasinat(Jah, minu esimene!), see annab mulle niipalju lisaaega ja teeb minu elu palju lihtsamaks. Tean, et varsti ei oska ma seda enam hinnata aga hetkel hindan ma seda veel väga-väga 🙂
Ja veel meeldib mulle oma kodu juures see, et isegi kõige väiksem laps ei pea õue minemiseks luba küsima, ta lihtsalt läheb ja toimetab…nii lahe, kas pole 🙂
Niipalju siis seekord mõtteid aga kindlasti annan teada kuidas läks minu võistlus laupäeval 😉