Olen ühe postituse võlgu 🙂
Proovin teha lühidalt sest kui pikalt mõtlema jään siis muutun emotsionaalseks ja võin hiljem väljaöeldut kahetseda. Viimased nädalad on olnud väga kiired ja netti jõuan harva. Edasi läheb ainult hullemaks ja see, et muutun emotsionaalseks on kõik seotud sellega, et hetkel ei leia, ei saa või ei taha, (ei saa isegi aru) aega jooksmise jaoks 🙁
Ka enne Uhtjärvet oli viimane jooks u. nädal enne- kõik! Pühapäeval sõitsin ka otse töölt starti. Enesetunne oli hea ja plaan oli rada lihtsalt läbi joosta. Enne võistlust rääkisin just tüdrukutega, et minu vähene trenn peab ka millalgi “mõjuma” hakkama, seni olin mina ju meie kolmiku parim aga ma teadsin, et varsti varsti teeb Kristi mulle ära. Etteruttavalt võin öelda, et Kristi tegigi mulle ära 🙂 aga ta oli seda 100% väärt ka. Ta on hetkel nii tubli ja aktiivne vastupidiselt minule 😛
See aasta oli rada natukene muudetud, varasem metsarada oli asendatud asfaldi ja kruusateega. Mulle meeldis. Kuigi minu jaoks oli jooks kokkuvõttes üsna raske. Kohe alguses kimas Kristi ees minema ja tema selg oli mul koguaeg sihiks. See, et pidin võistlusel Kristiga võistlema, pani mu pulsi kordi ja kordi kiiremini lööma. Ma ei saa aru kuidas sportlased seda teevad? 😀
Peale kahte, kolme kilomeetrit tundsin, et jõuaks kiiremini joosta ja Kristi selg tuli aina lähemale, kimasin siis omakorda mööda aga tundsin kuidas ta mu selja taha jäi. Mulle tegi see nii nalja, ei teagi miks, igakord kui kõrval Kristi varju nägin muigasin omaette 🙂
Enne Nõiariigi joogipunkti tuli Kristi päris minu kõrval ja pkkus mulle spordijooki, ei tundnud vajadust ja raputasin pead, ütesin Kristile, et kui jaksu on pangu aga edasi. Ja seal ta läks, proovisin ikka kannul püsida, vahemaa oli koguaeg sama, arvan, et see tegi mind natuke mugavaks, nii kui Kristi hakkas mäest üles kõndima, hakkasin ka mina ja enne jooksma ei hakanud kui Kristi seda tegi 😀 Hoidsin koguaeg paraja vahe, et äkki õnnestub lõpuspurt teha…..aga viimasel kilomeetril venis meie vahe järjest ja järjest pikemaks.
Finišisirgel nägin Kristit finiššeerumas, meie vahele jäi vist kaks jooksjat.
