Sellel aastal oli ka stardipaika muudetud, mulle väga meeldis!!! See oli toodud Nõiariiki, mis oli minumeelest väga õige otsus. Ma olin juba eelmistel aastatel seda mõtet mitu korda mõelnud, kui poolel teel sealt läbi jooksime, et miks nad stardipaika ei nihuta….sest Nõiariigis on palju rohkem ruumi.
Lisaks stardipaiga muutmisele, oli muudetud ka natuke rada, see oli toodud järvele lähemale ja seekord jooksime vastupidises suunas ümber järve.
Uhtjärve jooks on mulle ikka meeldinud aga tõelise elamuse sellelt jooksult sain alles eile. Ma arvan, et suur osa tänu eelnenud treeningutele ja väga heale enesetundele.
Ma vist olen seda juba maininud ka, et sellel aastal on jooksud tunduvalt pingevabamad kui eelmisel ja üle-eelmisel aastal. Osalejaid on palju rohkem ja konkurents on aina suurenenud ning minu pinge sellevõrra langenud 😀 sest sellel hooajal poodiumile nagunii lootust saada ei ole. Minu vanuseklassis on väga tublid jooksjad ja mul on selle üle ainult hea meel. Meid on nii palju ja see on lahe. Võrumaa pikamaajooksusari on aastatega järjest populaarsust juurde kogunud.
Ma otsustasin juba mõnda aega tagasi, et ei sea endale mingeid kõrgeid eesmärk, lihtsalt naudin jooksmist.
Eilse jooksu tegid veel eriti ettevaatlikuks tohutu kuumus ja raske rada.
Seega, ainuke mõte oli jõuda tervelt finišisse.
Tormasin otse töölt Nõiariiki, kohal olin 18:30. Kerge sörk Kristiga ja olimegi stardijoonel valmis startima.
Stardipauku ei olnud, kuulsin vaid, et keegi hõikas “minek!” ja kõik see rahvamass hakkas liikuma, panin ka siis kella tööle ja valisin sobiva tempo.
 |
| Allikas: Võrumaa spordiliit |
Kruusateelt metsa keerates oli vaja juba möödajookse teha sest mina allamäge pidurdada ei oska 🙂
Metsavahel tuli ikka kõvasti siksakitada aga mulle see järveäärne metsalõik täitsa meeldis. Tegin päris palju möödajookse sest tundsin, et tempo on minujaoks liiga madal, selline kerge tunne oli.
Enne laululava juurde minekut tundsin korraks, et raske on aga see läks kohe üle ka. Seal läks üks tüdruk minust mööda ka. Hiljem saime päris mitu korda üksteisest mööda minna, lõpuks mina siiski võitsin selle duelli 😛
Lootsin, et äkki laululava juures pakutakse juua ka, tundus, et laud ja joogid on täitsa olemas, lähemale jõudes nägin, et joogipunkti inimesed on päris hädas topside täitmisega. Sellise kuumaga soovisid ju kõik vett juua ja kraevahele visata, õnneks sain ma ikka oma joogitopsi kätte ja kulistasin selle jooksupealt alla.
Edasi oli tükk maad metsa ja enamasti ülesmäge. Seal metsa alguses läks minust mööda Terje, kes on enamasti sarja jooksudel minust tükk maad ees lõpetanud. Võtsin sappa ja hoidsin tema selja taha. See ei olnud raske, kohati tundsin täitsa, et võiks kiiremini joosta aga sedapuhku ma loobusin kassi-hiire mängust. Plaan oli ikkagi tervelt ja hea enesetundega finišisse jõuda.
Vahepeal sai ikka korralikult üle puude ronida, nii et ees ja taga oli järjekord. No sai vähemalt puhata aga mulle tegid need takistused nalja, rääkisin seal iseendaga, et äge!, lahe! nagu takistusjooks!
Hiljem selgus, et seda takistusrada oli võimalik ka vältida, õige rada kulges kõrvalt 🙂
Sealt edasi läks jälle kergemaks, Terje ikka mul ees ja üks võõras tüdruk kellega ikka pendeldasime.
Niimoodi me kulgesime kuni peaaegu lõpuni, finišini oli jäänud 1km ja ma tundsin enda sees veel hullu powerit aga viljapõllul oli nii kitsas rada, et ma ei hakanud siiski veel möödajooksu tegema aga kui 500m oli lõpuni jäänud ja rada kulges allamäge siis kasutasin võimalust ja läksin.
Enne lõppu võis ju endast viimase välja pigistada 🙂 Ei tahtnud päris nii ka finišisse jõuda, et no jookseks veel ühe ringi 😛
Taganttulijad küll vist mõtlesid, et kus nüüd läks, sest ma tundusin iseendale ka naljakas sealt mäest alla minnes- jalad alla loperdamas, käed kahele poole laiali aga pidurada ka ei osanud 😀
Teadsin küll, et peale langust tuleb hull tõus enne lõppu ja seal võib veel kõike juhtuda aga nagu ma ütlesin ei olnud plaanis ennast tappa ja kui keegi oleks tagant ikkagi mu kätte saanud, ei oleks sellest küll midagi olnud.
Lihtsalt mul tundus täna hea minek olevat 🙂
Mäest alla minnes oli kuulda kummalist kilkamist ja kohati hirmukisa. Mõtlesin, et mis nüüd? aga sain kohe vastuse kui ise ka alla jõudsin- sumina järgi võis arvata, et kas mesilased või herilased. Mina ühtegi sutsakat siiski ei saanud 🙂 Mul vedas, paljudel mitte 🙁 Finišis kuulsin, et kellel oli 6 nõela sees, kellel 3. Päris hull!
Aga viimase tõusu juurde tagasi tulles, ei mäletanud mina, et see nii pikk ja järsk tõus oli 😀 No eelmisel aastal tulime sealt ju alla, mitte ülesse, seega loogiline, et ei mäleta 😛
Ülesse ma sealt läksin ja enamasti isegi joostes. Kütioru jooks tuli meelde, too siiski ikka vähe hullem vist.
Finišis oli ikka ülimalt hea olla. Hea jooks oli!
Aitäh korraldajatele!
 |
| Monika laenas oma kõrguste graafikut Uhtjärve jooksu kohta |
Aeg 46:56.9
Üldkoht 98 (N30 koht 6)
Aeg oli küll parem kui eelmised aastad aga eelmine aasta näitas minu Garmin distantsiks 9,3km, seekord aga 8,2km, seega ei midagi mille üle uhkustada 🙂
Ma ei saa neid aegasid võrrelda ja ega vajadust ei olegi. Kõik kolm aastat olid erinevad
Järgmine aasta kindlasti jälle 😉