Eile toimus neljas Võrumaa pikamaajooksude sarja jooks- uhtjärvejooks. Ees ootas 8km väga rasket rada. Mina läksin starti väga pingevabalt, teadsin, et seekord ma konkurentsi kellelgi ei paku. Rajaga olin tuttav kuna ka eelmisel aastal olin kohal- raske, väga raske rada. Sarja üks raskemaid (kuigi see aasta on kaks etappi lisandunud, nende kohta ei oska kommenteerida) Teadjamad raputasid pead kui uurisin kuidas rada teiselpool järve on.
Üks korraldajatest kirjeldas rada nii:
“Peab tunnistama, et pisikese osavõtutasu eest saab päris kobeda muda- ja ohakateraapia. Soovituseks on jalapapudele alla panna kas sügava mustriga “lamellid” või lausa naelkummid 🙂 , päris libe on nii mõneski kohas. Metsanotsud on oma Uhtjärve jooksu korraldanud, puutumatu odrapõld lainetas tuules kui meri ja mõnes kohas on väga kõrgete ratastega koletrakror rajal käinud ning see pole midagi toredat järele jätnud. Üldiselt on põnev ja piisavalt palju ekstreemsust, kauneid vaateid, nii mõnedki looduslikud teeninduspunktid, kus menüüks vaarikad, vaarikad.. ja kosutus ongi olemas.”
Loobusin kohe mõttest oma tavaliste jooksusussidega minnna, otsisin oma Salomoni matkajalatsid välja. Korralikust jooksmisest nagunii midagi välja ei tule…
Ka gepsu jätsin koju mõttega, et mingit tempot ma nagunii valima ei hakka, jooksen enesetunde järgi…
Mõned pildid rajast:
Start oli lükatud 100m edasi, võrreldes eelmise aastaga. Hoidsin seltskonna taha, ei olnud mõtet ette trügida, oleksin lihtsalt kiirematele jalgu jäänud 😛 Eks see hull ettevõtmine oli minu poolt- minna kaks päeva pärast täispikka maratoni väga ekstreemsele rajale. Aga täiesti ausalt ütlen, mul oli täitsa ok ja see andiski julgust ikkagi minna. Jalgades oli kerge lihasvalu aga üks kerge sörk ei tee ju paha…mõtlesin ma 😛
300-400m pärast starti tuli seista järjekorras, et esimesest laudteest üle saada 😀 Sai esimese pingutuse maha raputada. Seisin seal u. 15-20 sek. See oli nii naljakas, puristasin endaette naeru 🙂 Sealt edasi algas võistlus… aga kuna edasi läks imekitsas rada ja möödumisvõimalust ei olnud siis sai mõnusas tempos teiste taga sörkida. Mingi hetk tuli ka möödumisvõimalusi, kasutasin seda sest jaksu nagu oli. Enne Nõiariiki jõudmist tuli päris mitu tõusu läbida, see võttis küll ohkima. Nii, et kui Nõiariigi kruusateele jõudsin siis oleks võinud uhata aga ronimisest süda tagus ja sörkisin vaikselt ja otsisin oma rütmi. Kruusateed oli vast 500m, see oli paras lõik, et saada oma rütm tagasi kui juba tuli uusi tõuse võtma hakata, jube! Kaks tõusu kõndisin, et mitte öelda ronisin. Viimasest hullust tõusust (keegi oli “künkale” tabavlt Mõrvaritõus nimeks pannud) pidin lausa ühest pokust kinni võtma, et ennast ülesse upitada 😛
Ülesse jõudes oli tükk tegemist, et hingamine jälle korda saada aga võtsin siiski jooksusammu ja rühkisin edasi. Õnneks edasi enam nii hull ei olnud ja kuskilt tuli bowerit ka juurde. Viimastel kolmel, neljal kilomeetril noppisin päris mitu jooksjat 🙂
Olin küll eelmisel aastal raja läbi jooksnud aga ikkagi ei olnud meeles….lõpp tundus koguaeg nurga taga olevat aga ei tulnud ja ei tulnud kui lõpuks….100 meetrit veel, pinguta! Oehh, see oli kergendus, oli jaksu veel küll 🙂 Finiš!
Väga korralik venitus ja veelkord venitus, enne kui ma maha istusin. Kiitsin oma jalgu, kes olid suurematöötegijad 😛 Tublid jalad mul ikkagi 🙂
Lõppkokkuvõttes ma ei jooksnud ennast lolliks, suutsin ennast tagasi hoida ja näe imet- parandasin veel oma eelmise aasta aega 2 minutit 🙂
Oma vanuserühmas pidin leppima 5 kohaga. Aeg 47.08.7. Naiste üldarvestuses 13 koht. Kusjuures N30 vanuseklassis on osavõtjaid kõige rohkem 😉
Aga ega sellepärast vanemaks ka ei taha saada, et järgmisse vanuseklassi pääseda 😀
Aga ega sellepärast vanemaks ka ei taha saada, et järgmisse vanuseklassi pääseda 😀
Sarja üldjärjestusei ole veel üleval ega midagi paremaks muutuda ei saanud…minu jaoks 🙂
Muud numbrid, nagu pulss ja tempo, ei ole seekord.
Igaljuhul on täna jalad paremas seisus kui eile, seega tundub, et pisike “metsaretk” aitas jalgadel mõnusasti taastuda 😉
Kohtumiseni Kütiorujooksul!