Tehtud! 40. Otepää-Tartu jooksumaraton

Siin ma siis nüüd olen, rõõmus ja roosa 😀 Kes veel FB-s ei näinud siis ütlen kohe postituse alguses ära, et parandasin eelmise aasta aega 3 minutit 😉
Minu tänane aeg 1:49, olen väga rahul 🙂

Tänane riitus sai eelmisel õhtul ära otsustatud

Aga nüüd hommikusse tagasi. Hommik algas nagu iga teine laupäev, ma ei mõelnud kordagi võistluse peale, teadsin, et mul on nii palju aega enne kui võistlus päriselt algab. Niisiis koritsasin  ma usinasti kodu ära, siis jälle ajasime väiksema lapsega segamini- mängisime Legodega.

Legotund

Siis oli mul aega veel käia ehituspoodides hinnaluuret tegemas.
Viimane tund oli siis ootamist ja kella jälgimist, selle sisustasin teleri ees filmi vaatamisega.

Eelmisel õhtul tühistasin Katsiga tehtud kokkuleppe, kuna leidsin kiirema ja odavama lahenduse kuidas stardipaika saada. Ütlesin autojuhile, et 13:00 stardime Võrust Pangodi mäele, kui me siiski 5 minuti varem teele läksime ja autojuht sai teada, et start on 13:30 oli tema imestus suur.
Tema arvas, et start on 14:00, tuli kimada. Ja mina vana rahu ise, küll jõuab, mõtlesin ma.

Lobisesin veel telefonis sõbrantsidega kui lõpuks nägin kellal 13:20 ja tuttavat pööret Otepää poole ei paistnud kusagilt, hakkasin pabistama ja minuteid lugema…
Lõpuks jõudis ka oodatud pööre, teadsin, et sealt ei ole enam palju Pangodi mäele. Hirmuga vaatasin teele, ega jooksjad vastu ei tule. Õnneks olid kõik veel stardis, hüppasin sõidu pealt autost välja ja võtsin suuna korraldaja tuttava rohelise auto suunas, pappkastist leidsin kiiresti oma nimega numbri ja kinnitasin vestile. Samalajal hõikas korraldaja, et stardini on jäänud 1 minut, vaevalt olin viimase haaknõela kinnitanud kui kõik pistsid jooksma. Päris põnev, mõtlesin ma 🙂 Napikas!

Õnneks olin ma juba paar minutit enne stardipaika jõudmist autos gepsu tööle pannud sest eelmisel päeval testjooksu tehes, ei jõudnudki ma ära oodata millal kell gepsu tunnistab ja pistsin aga jooksma….kunagi hiljem siis kell leidis satelliidi.
Hea oli, et olin ettevalmistatud ja võisin kohe tempot jälgima hakata- 4:30min/km
OK, ilmselgelt liiga palju alguse kohta aga no kus sa suudad ennast tagasi hoida kui kõik ees lähevad, hing ei luba viimaste seltskonda ka jääda 😀
Kuna esimesed 5 km kulgesid allamäge siis lidusin aga kaasa kuigi ise tundsin kuidas külje pealt pistab, ei andnud tempos järele ka….seni kuni jõudsime suurele maanteele, siis tuli laugele tõusule alla vanduda.
Aga kui jälle tasane maa tuli, sai tempo ka üles võetud, teatud lõigud mulle sellel distantsil kohe eriti meeldivad, eriti see sirge lõik kuni Reolani. Andsin jalgadele valu!

Ilm oli  nagu ikka antud võistlusele kohane- tuuline ja lumine 😛 See ei heidutanud mind üldse. Pigem häirisid sellel aastal mind millegipärast autod, kuidagi eriti tihe oli täna liiklus ja kui veel mõni reka ka vastu tuli siis olin tõsine tuulemurdja, pidin ennast ette kallutama, et ikka püsti püsiks 🙂
Proovisin küll hoida üsna tee äärde aga mõni koht oli ikka väga porine, enamasti jooksin ikka asfaldil…samas tundsin ka autojuhtidele kaasa, kes pidid kohati hoo väga maha võtma.

Esimeses joogipunktis ma vett ei võtnud, teises otsustasin oma geeli ära kasutada ja rüüpasin lonksu vett peale. Siinkohal aitähh ergutuse eest tütarlapsele joogipunktis, mina Sind ära ei tundnud aga Sina mind teadsid küll, lahe!
Pärast joogipunkti sain  powerit, lidusin päris mõnusas tempos edasi, kell näitas vahepeal 4:40 tempot. Nüüd oli juba üldine tempo langenud, enamasti 5:30 kanti, püüdisin küll hoida koguaeg alla selle, et lõpus jamaks ei läheks aga kogu distantsi vältel oli mul päris mitu uimerdamise hetke ka, ei teagi miks, tempo lihtsalt vajus ära ja ei jaksanud kiiremini joosta siis jälle kogusin ja suutsin jälle. Hooaja algus noh, ise ka pean veel sotti saama….

Õnneks olin ma raja muudatustega kursis aga täpselt ei teadnud ikka, niisiis hakkasin pingsalt enne arvatavat ärapööret jälgima eesjooksjaid, need olid u. 300-400m eespool ja äkki ma ei näinudki neid enam, otsisin meeleheitlikult silte kui siis lõpuks enam-vähem nina ees märkasin, et tulebki ära pöörata ja tuttavad seljad ka paistsid, palju kergem hakkas. Nüüd algas põnev osa, võõras tee, ei tea kuna tuleb pööre, kuna lõpp…..seal sai ka mõnus tempo üles võetud ….kuni tuli kruusatee ja olukord läks väga märjaks, tuli hüpata ja keksida aga ei midagi ületamatut. No sealt hakkas juba tekkima tunne, et lõpp on lähedal, võiks nagu vunki juurde anda….enne viadukti alt möödumist sain täiega puuga pähe kui ühes vastutulevas autos tädi kätega vehkis ja konkreetselt mind sõimas….sain aru küll, et ma olin sõiduteel aga ka tema oleks võinud aru saada, et mul on number rinnal ja ma võistlen hetkel, väga raske oli tee pealt üle kõrge lumevalli kõnniteele hüpata, no sorry tädi.
Viadukti alt läbi ja silt näitas, et lõpuni veel 3 km, proovisin tempot tõsta ja hoida 5:00 kanti, enam -vähem õnnestus, hoidsin ühel maratoonaril kogu aeg silma peal, et ma väga maha ei jääks, viimane kilomeeter tundus küll juba väga vaevaline, natuke enne lõppu lidus mööda veel üks noormees kes mind ergutas, püüdsin siis ka lõpuspurdi teha ja tal sabas püsida, no päris ei õnnesunud aga nii mõnedki sekundid võitsin tänu temale.

Kusjuures ma ei vaadanud kordagi kella, mul polnud õrna aimugi, mis mu aeg võiks olla. Ise mõtlesin, et no hea kui minutiga ära tegin.
Finišisse jõudes sain medali kaela, juua ja väikse snäki. Kiip tuli tagastada, peale mida sain mina vastu oma lõpuaja numbrites. Oi kui rõõmus ma olin nähes numbrit 1:49:47
Minu jaoks tähendab see number palju, ma tegin eelmise aasta ajale ära ja ma ikka suudan veel ennast ületada! Ja see võiks tähendada ka seda, et ruumi on ka teiste võistluste aegade parandamiseks. Või mis? Eks paistab!

Enamus rajast jooksin üksinduses, ei sobinud mulle teiste tempo 🙂

Hooaeg on alanud!

Jooks numbrites:
Aeg: 1:49:47
Keskmine pulss: 169
Keskmine tempo: 5:16 min/km

Rajal oli ka paar kaameraga inimest, loodan, et sealt saan endale mälestuseks ka paar pilti.
Shopping Cart