 | ||||
| Joogikott kõhule |
 |
| Venitus enne jooksu |
Olen tervelt ja rõõmsalt sihtpunktis 🙂 Ilm oli/on täna super, paremat ei lootnudki. Tuul oleks võinud natuke vaiksem olla aga distantsi lõpupoole see pigem jahutas. Olen äärmiselt rahul tänase päevaga, tunne on nii hea lihtsalt. Tegin jälle ära!
Nüüd aga lähemalt minu seiklusest.
Leppisime Katriniga kokku, et start on 12:30. Mina alustan Krabilt, tema Võrust ja see kus ja millal me kokku saame selgub siis kui kokku saame 😀
 |
| Start |
 |
| Enne starti |
Alustasin endalegi üllatuseks päris “hea” tempoga. Arvasin, et panen trenni tempos aga ei. Pulss oli juba esimesel kilomeetril 145-150 (trennis keskmine 132) Aga tunne oli hea ja lasin aga edasi, tee oli tuttav ja kilomeetri kõlin minu pulsikellal kõlises isegi liiga tihti. Esimesed 10 km läks väga kiiresti, vähemalt mulle tundus. Arvasin, et ilma musata venib aeg väga teosammul aga õnneks mitte. 10 km aeg oli 1:03.
Sealt edasi hakkas juba Rõuge paistma ja mu mõtted suundusid Katrinile- kaugel ta on?, kas ta jaksab? jne. Minu tempost sõltus ju see kaugele tema peab jooksma. Tundsin ikkagi vastutust ja ju sellepärast oli ka natuke kiirem tempo ja kõrgem pulss.
Läbisin Rõuge oru- ooo milline loodus, järved 🙂 Autoga sama distantsi iga nädalavahetus läbides, ei näe pooltki seda, mida jalgsi. Lillekesed tee ääres, linnud laulmas, kevade lõhn- päriselt! 🙂 Ma ei maini siinkohal kraavides vedelevat taarat, suitsukonisid ja kilekotte 🙁 ahh, või juba lipsas suust :P. Las ta siis olla….paratamatult toob kevad lume alt peale ilusa ka kõike muud vastikut nähtavale.
Kui olin Rõuge orust taas ülesse jõudnud ja pulsikell teatas, et täis on 15km, helistas Katrin ja küsis kaua võib? 😛 Temal oli 13 km täis ja ootas juba kokkusaamist/ümberpööramist (senine Katrini rekord oli vist 22km)
Õnneks paar minutit ja juba me nägime üksteist, õnn oli suur 😀
Edasi kulgesime juba koos, minul oli läbitud 16km , Katrinil 14,2km. Katrin oli T-särgi väel, mina pika jakiga. Tundsin end kui talvetaat 😛 Ilm läks järjest kuumemaks ja ma tundsin, et jakk on liiast.
Kogu see kuumus ja higistamine panid hirmsasti janutama. Minul paraku oli vesi aga juba otsakorral.
Katrin püüdis mu mõtteid mujale ajada, ega midagi teha ei ole, lõpuni on ju vaja joosta.
Koos joostes langes minu pulss 140 peale, rääkisime juttu ja nautisime ilma. Kõik oli ok va. minu hull janu ja Katrini kergelt tunda andev vill talla all.
Jõudsime Käätso sirgele (niimoodi vist nimetatakse antud teelõiku). Mina olin läbinud 22,5 km, Katrin u. 20,7km.
Sealt edasi algas kõige raskem. Janu muutus järjest suuremaks aga midagi ei olnud teha.
Kui kokku saades pakkusin Katrinile energiakommi ja ta keeldus siis 6 km enne lõppu küsis ta siiski ühe kommi. Mina ise võtsin kommi 10-ndal kilomeetril ja 16-ndal kilomeetril. Tundus, et vean sellega kenasti lõpuni. Eelmisel aastal sai vist vähe üle pingutatud kui võtsin iga 30 minuti järel. Ju ma kartsin, et ei vea lõpuni 😛
Minu 25-ndal kilomeetril hakkas linnapiir paistma ja tundus nagu oleks juba lõpusirgel, tol hetkel ma Katrinit sellega ei lohutanud. Ise proovisin ka mõtted mujale ( finisisse) suunata. Jalad hakkasid pakuks muutuma. Me ei rääkinud enam Katriniga. Vaikus. Me olime üsna läbi.
Olime jõudnud linna, ületasime raudtee kui Katrin ütles, et tal hakkas pistma. Pakkusin, et võime ka kõndida aga Katrin ei tahtnud ja nii me edasi kulgesime. Minu jaoks oli siis juba lõpp käega katsuda, Katrini eest ei räägi, kardan, et tal oli päris raske. Ikkagi esimest korda nii pikalt joosta.
Aga kohal me olimegi kuigi Katrin põrutas veel 800m edasi kui mina oma maja juurest ära keerasin.
Distants 30km
Aeg: 3:07
 |
| Pulss 152/170 |
 |
| Kalorikulu 1966 |
Aitäh Katrin, et võtsid vaevaks minuga joosta. Loodan, et järgmisel aastal jookseme juba kolmekesi 🙂
 |
| Õnnelikult kodus |