Skechersi poolmaraton

See oli peale Rõuge maratoni kui olin motivatsioonist ja energiast tulvil ning otsustasin ennast kirja panna Skechersi poolmaratonile. Täiesti kogemata sattusin FB-s antud võistluse kohta infot nägema ja kohe tegin ka otsuse. Seda enam, et poolmaratoni ei olnud ma nii pikka aega üldse jooksnud ja nii põnev tundus taas ennast sellel distantsil proovile panna.

Allikas:Facebook

Ja samale ajale sattus täpselt puhkus ka, seega tundus kõik klappivat. Saab veel enne võistlust korralikult trenni teha ja…
Ja võistlus ise ju ideaalne tempotrenn eelseisvaks Tallinna maratoniks.
Paraku nii hästi ei läinud nagu ma endale vaimusilmas ette kujutasin. Tegelikkuses tegin natuke vähem jooksutrenne kui planeerisin, sest aega ja tähelepanu tahtis ka pere.
Olime mõned päevad perega Lätis ja organiseerimist vajas ka kõige väiksema sünnipäev. Nii see aeg läks ja lõpuks jõudis võistlus ikkagi liiga kiiresti ja ootamatult kätte.
Ja juuli alguse entusiasm oli kadunud, mitte küll päris aga natukene kahanenud siiski:)
Võistluseelne treening oli siis selline:
E: 9,7 km (sörk)
T: 9,4 km (sörk)
K:-
N: –
R: –
L: 12km (Võistlus- Lasva jooks)
P: –
E: 10,3 km (Sörk)
T: 6,7 km (1km sörk+ lõigutrennid vahepeal+ 2km sörk)
K: 20,1 km maastikuratas
N: Skechersi poolmaraton
Nimoodi kirja panduna ei olegi kõige hullem aga ise tundsin küll, et olen laiskusehunnik 😀 No ja enne seda tabelit oli neid jooksutrenne veel vähem.
Toitumine jäi ka täiesti tahaplaanile, ei mingit teiperit. Ühesõnaga ettevalmistus oli kehvake- minu moodi:)
Aga enesetunne oli hea ja kuna mul ei olnud ju mingit ajalist eesmärki siis ei põdenud ma millegi pärast. Võibolla ühe jooksu oleks seal(kolm tühja päeva) vahepeal teinud…..
Läksin võistlusele ilma suurte lootusteta, eesmärgid puudusid aga mõnus ärevus oli siiski sees, justkui läheks oma esimesele.
Tahtsin hirmsasti hea enesetundega raja läbi joosta ja ennast selles suhtes proovile panna, et mis see reaalne aeg on sellise tagasihoidliku ettevalmistusega.
Läksime võistluspäeva hommikul suhteleiselt vara juba Võrust minema, jõudsime tund enne võistlust kohale. Võtsime numbrid, särgi- super ilus särk!

Ilus värvilahendus, mulle meeldib 🙂

Siinkohal kiidan korraldust, sellise raha eest sai võistlust ja rohkemgi veel. Rajal oli piisavalt noole viitasid ja helkurvestidega suunajaid. Joogipunkte parajalt, rada ise s u p e r. Mulle nii meeldis see rada!!!
Ilm muidugi pööras täitsa ära- suvi tuli tagasi ja seda küll ei oodanud aga mingit draamat ma ka sellepärast ei korraldanud, pigem…nagu ma olen ka maininud, on see minu eelis teiste ees- talun veits rohkem kuumust.

Kristiga stardipaigas

Ahjaa, niipalju ma siiski tegin, et jõin eelmisel päeval mitu liitrit mineraalvett ära ja võistluspäeva hommikul ka võtsin pudeli auto peale kaasa. Ja üks geelipakk oli ka plaan rajale kaasa võtta.
Närvi sees ei olnud.
Kristiga aja üle diskuteerides julgesin ma selle küll välja öelda, et alla kahe tunni jookseme kindlasti. Kristi nii kindel ei olnud aga lõpuks oli ta minuga nõus, et kui Gätly nii ütleb siis ok, autojuht võib tulla finišsse järgi arvestusega, et oleme enne kahte tundi tagasi 🙂
Tegime natuke enne starti Kristiga ka soojenduse ja võtsime osa isegi soojendusvõimelemisest. Lõpuks oli võhm korralikult väljas 🙂
Stardikoridoris ei olnud vaja kaua oodata kui kõlaski stardipauk, minu kella järgi peaaegu 2 minutit varem 🙂 Ja tavaliselt on mu kell sekundi pealt sünkroonis võistluste stardiaegadega 🙂
Läksin vooluga kaasa nagu suurematel võistlustel ikka, kui siis kella vaatasin ja nägin, et seal on tempo 4:30/km ning võtsin kohe jooksusammu aeglasemaks.
Esimestel kilomeetritel ei osanudki tempot valida, kas on äkki liiga kiire? või pigem võiks kiiremini liikuda? Ikkagi päris palju aega möödas viimasest poolmaratonist ja jalgades ikkagi enamasti maratoni tempo 🙂

Allikas:Treenitus.eu

Aga nagu ma ütlesin, ei olnud eesmärki…..
Proovisin enesetunde järgi, vahel kiirendasin, siis hoidsin tempot, oli ka päris palju möödumisi.
Kuna osalejaid poolmaratoni distantsil ei olnud väga palju, enam-vähem samasse auku nagu on meie Võrumaa pikamaajooksusarjas 🙂 , siis jäid need särgid väga hästi meelde kellest sai mööda mindud või kellega väga pikalt koos joostud.
Enne esimest joogipunkti tekkis minu selja taha natuke suurem seltskond- kuni 10 jooksjat. Seal oli palju lobisemist, ise veel mõtlesin, et kuidas nad suudavad sellise tempo juures niimoodi lobiseda. Ise tegelesin küll õige tempo hoidmise ja hingamisega 😛
Selles samas seltskonnas oli ka Rõuge maratoni teine naine- Piret, kes mind seljatagant tervitas. Muidugi! Mul oli ju sama riietus, mis Rõuges 😛 Ja seda selga sai ta Rõuges päris palju näha 🙂
Peale joogipunkti läks see suurem seltskond eest ära, püüdsin küll kaasa minna aga natuke liiga kiire oli minu jaoks. Kulgesin edasi enamasti üksi.
Rada oli nii mõnus, enamasti lauge, vähemalt mulle tundus nii. Kasutasin laskumistel jälle võimalust ja tegin pikemaid samme, hullult hea minek oli ikka. Vähemalt ma ise olin endaga super rahul.
Igas joogipunktis võtsin oma geelilonksu ja juurde ohtralt vett. Kilomeetrid liikusid väga kiiresti ja enesetunne oli super.

Allikas:Treenitus.eu

Umbes 8-ndal kilomeetril sain endale mõnusad seltsilised. Jookspartneri erksas särgis noormees ergutas minu seljataga olevat tüdrukut. See oli nii lahe ja ausalt ma sain sellest nii palju tuge ja motivatsiooni. See noormees nägi nii palju vaeva, et seda tüdrukut ergutada ja tema tempot hoida. Ma jõudsin mitu korda mõelda, et issand kui lahe kui mul oleks selline treener igakord võistlustel kaasas. Igaljuhul ma sain neist kahest nii palju abi, ma lausa lendasin, sest ma kahmasin kõik need ergutussõnad endale, mida see kutt jagas 😀

Allikas:Treenitus.eu

Ma olin nii õnnelik seltskonna üle ning mingil hetkel ma tundsin, et oih ma teen ju jooksuvõistlustel Getriniga sama asja- jooksen ees ja jagan infot, annan õpetussõnu, motiveerin. Ma loodan, et Getrin tunneb võistlustel sama nagu mina tundsin sellel poolmaratoni võistlusel.
Ma tundsin, et olen või sees selles seltskonnas. Nüüd oli mu ainuke mõte, et siia ma jään, jooksen nendega lõpuni- ma suudan seda! Isegi kui tempo võetakse ülesse 😀 Ma suudan!
Ühel hetkel ma ütlesingi kaasjooksjale, et Sul on nii lahe treener, et ma jään teie seltskonda 🙂
Vahepeal ma isegi tundsin, et tempo läheb kiireks ja kartsin natuke aga ei, ma suutsin ilusti kaasa joosta 🙂
Olime möödunud 14 km postist, kui tundsin et jaksu on rohkem, äkki ma hoopis pidurdan oma tempot selles seltskonnas püsides? Ega ma kella väga ei jälginud aga niipalju kui pilk kellale läks oli seal 5:10- 5:20 tempo.
Ja nii ma siis otsustasin oma teed minna aga ei läinud kaua mööda kui kuulsin tuttavaid hääli jälle selja taga.
Nüüd oli mul eesmärk – tõestada, et ma ei kalkuleerinud valesti kui otsustasin minema minna 😀
Lihtsalt ma tundsin, et energiat on ja jalad tahaksid kiiremini joosta…
Kuskil seal enne asfaldile jõudmist tervitas Contra ka jooksjaid oma valju häälega. Kummardasin ka tänutäheks ja lehvitasin. Sai jälle natuke powerit juurde.
Asfaldile jõudes tuli joosta üks lõik edasi tagasi, nii et tagasipöördel sai enda järel jooksjaid näha. Tolhetkel oli minu abistajate duo kohe minu seljataga aga minu jaoks algas siis juba lõpuspurt ja ma ei kahelnud, et lõpetan nende ees kuigi see ei olnud nüüd teabmishulleesmärk 😛
Kuulsin kui noormees ütles sellele tüdrukule minu selja taga, et lõpp lähebki raskeks….ju ta oli esimesel, mõtlesin ma.

Allikas:Treenitus.eu

Ma nii oleks tahtnud tolhetkel kuidagi seda tüdrukut aidata või motiveerida aga samas, tal oli ju tugiisik olemas.
Mina jõudsin vaid mõelda, et küll on hea, et mul on jaksu veel lõpuspurt teha.
Sellel edasi-tagasi lõigul sain ka Kristiga kokku ja viskasime käed kokku.
Edasi hakkasid juba linna kõrgemate majade katused paistma ja finiš tundus käega katsutav olevat.
Veel oli jäänud viimased 500m ja finiškaar paistis.
Ma olin rõõmus!
See oli ülimalt lahe päev.
Kui finišsse jõudis ka tüdruk kollases, siis tänasin teda seltskonna eest ja kiitsin veelkord tema lahedat treenerit.

Ilus medal

Keskmine pulss 171(päris kõrge) ja keskmine tempo 5:13/km

Kingikoti staff