…muutus nohu veel agressiivsemaks.
Tundub, et muu ei aita- “Ma lõikan selle nina otsast!” 😀
Natuke kiirustades kirjutasin kaks sissekannet tagasi, et nohu on läinud 🙁
Juba järgmisel päeval oli vana vastik nohu tagasi, tähendab see ei kadunudki ära, lihtsalt ma olin nii kindel, et lõppfaas on käes ja kohe-kohe on nohu läinud.
Nüüd siis hoian hinge kinni ja ootan mis edasi saab aga niii-niiiiii raske on ….juba kibelen välja jooksma, tegelikult ma juba käisin ka ükspäev. Ega see ka kindlasti head ei teinud.
Näiteks täna tunnen ennast võrreldes eilsega super hästi, eile oli nina kinni ja pea paks aga täna täitsa hingan ja ei saa arugu, et nohu oleks kuigi see ikkagi on, olgem ausad 🙁
Aknast välja vaadates ma ei välista, et tõmban ikkagi jooksusussid jalga ja teen mõnusa ümberjärve jooksu.
Ja võibolla siis homme kirun ennast jälle 🙁
Vastik olukord, on see siis allergia või mis? Ega ometi jooksmine allergiat ei põhjusta?!? 😀 See oleks eriti hale naljakas.
Ma juba eelmise haigustsükli ajal naersin, et tundub, et mul on hapniku vastu allergia, kui hingamise lõpetan saab kõik korda 😀
Nali naljaks…mul on kõrini!
On kellegil ettepanekuid/ideid?