Uskumatu aga see ilus elamus oli rattasõit 🙂
Mul on rattasõiduga omad suhted. Ma ei ole oma ratturi “karjäärist” siiani vist väga rääkinud. Enne kui enda jaoks jooksmise avastasin, olin enda arvates kõva rattur. Seda tänu abikaasale, kes mulle 2008 aastal sünnipäevaks ratta kinkis.
Peale esimest rattavõistlust(2008 a. Rõuge rattamaratoni) olin kindel, et see ongi minu kutsumus. Nii kindel olin, et korraks olin isegi Rõuge ratturite klubiliige ja isegi tiimiriided sai soetatud 😀 Seda entusiasmi ei jagunud kauaks. Kuidagi igavaks muutus minujaoks see rattasõit…
ja nii ma proovisingi peale pisipoja sündi hoopis jooksmisega tutvust teha. Edasist te juba teate 🙂
Rattaga sõites ei ole mul seda enneolematud tunnet, mida ma joostes tunnen. Sellist lõpmatuse tunnet…
Olenemata sellest, et ratas ei ole minu esimene kirg, on see ikkagi mõnus vaheldus. Ma olen üritanud aastas mõned korrad siiski rattaga sõita- seda just suvel. Seda enam, et abikaasale meeldib väga rattaga sõita.
Täna oli mul plaanis tegelikult üks pikem jooks teha aga siis kutsuti mind ootamatult hoopis rattaga sõitma.
 |
| 3 minutiga olid riided seljas ja valmis startima |
Ma ei kahelnud hetkekski sest kui on valida kas üksi joosta või kahekesi rattaga sõita siis ma valin pigem teise variandi.
Ja ma ei kahetse üldse!
See, mida ma täna kogesin, on raske sõnadesse panna. Kokku sõitsime 35km. Ma olin seekord valmis korralikult sõitma st. käike kasutama 😛
Püüdsin pulssi ühtlaselt hoida ja käike vahetasin igakord kui tõus, langus tuli.
Rada oli üli-üli kõva!
Sõbrad, kes soovib ülilahedat kogemust- tulge mulle külla! Teen teile sellise rattamatka mida te ei unusta kunagi 😉
See kõlab tõesti liiga läägelt aga uskumatu kui ilusas kohas ma/me elame…sest see on ju Eestimaa. Selliseid kauneid kohti on terve meie kodumaa täis.
Sõidad justkui pärapõrgus ja äkki suure künka otsas näed uhket elumaja. Imeline! Need mõnusad vanad põllu-metsateed, kus auto sõidab ainult nädalas korra ja siis äkki oled keset heinamaad, ei tea kuhu minna…õige suuna näitab lõpuks kätte RMK matkaraja tähis kuskil kaugel vilksatamas. Milline elamus!
Ma sõitsin suu ja silmad pärani, ma olin nagu vastsündinud vasikas maailma avastamas 😀
Mul ei tule see ilujutt üldse hästi välja, sellepärast kutsungi- tulge parem kohale ja teeme selle koos läbi 😉
Igaljuhul, minul ei jää kindlasti see viimaseks rattasõiduks sellel aastal. Ma lähen kohe kindlasti uuesti seda rada läbima ja siis teen juba pikema ringi.
Rada ise kulges minu kodu juurest Luhasoo raba suunas aga sealt suundusime edasi ja keerasime Viitina peale, sealt edasi Rõuge suunas ning lõpuks kodu tagasi.
Mulle meenub üks sama emotsionaalne rattasõit aastast 2012 kui sõitsin Paganamaal. See oli ka omamoodi nauding kuigi seal tuli hirmsasti tõuse võtta aga vahelduseks väga lahe.
Seega, variante kuhu sõita, on päris palju.
Olen ikka veel täiesti lummatud 🙂
Millise vinge koha Sina viimati sporti tehes avastasid? 🙂