SEB Tallinna maraton

Minu tulemust te juba teate- hullumeelsed 3 tundi ja 39 minutit. Jeeee! Ma olen siiani eufoorias ja ei saa päris täpselt aru millega ma olen hakkama saanud 😀

Valmistu! Siit tuleb pikk postitus…

Aga alustan siis päris algusest….reedel kui viimase sissekande tegin olin natuke õnnetu ja tunded olid väga vastakad. Kuigi jalg ei valutanud ega midagi aga see diagnoos pani mind tõsiselt muretsema ja ma olin õnnetu, et olin oma sportliku karjääri esimese tõsise vigastusega kimpus 🙁 No tegelikult ei olnud vigastus ju veel tõsine ega midagi aga mina olen selline hull paanitseja…no igasuguseid mõtteid käis peast läbi, sealjuures ka mõte, et kas üldse maratonile jõuan. See mõte võttis muidugi pisara silma 🙁

Et veel sellest vähe ei oleks tekitati mulle pingeid veel juurde, reede öösel vastu laupäeva jäi kõige väiksem laps haigeks, terve öö oli palavik ja ma ei maganud silmatäitki 🙁
Hommikul olin nagu zombi ja murest murtud lapse pärast. Kõige hullem minu jaoks- ka minul oli nina kinni! Nohu on minu jaoks siiani õudukas!(Miks? Loe siit ) Hommikul esimese asjana sõin mitu küüslaugu küünt ära ja ahmisin mett süüa. Terve päev oli pingeline ja kujutasin ette kuidas pisikud mind ründavad….
Too hetk tahtsin lihtsalt “pisikupesast” välja saada ja maratonile keskenduda aga kogu see haigustelaine ja jalateema ei lubanud mul maratonile keskenduda.

Ma muudkui kartsin ja muretsesin.
Käepärast oli koguaeg alovera ja hanerasva tops, et neid siis aegajalt ninna määrida 😛

Ja siis veeel mure jalgade pärast
Õnneks…ei tea kust ilmus minu köögilauale väike IcePower geeli tester (jooksuvõistlustelt kingituseks saadud), ju keegi kõrgem vägi saatis 😀 Pirnike lõi põlema! Seda mul just vaja ongi, miks ma varem selle peale pole tulnud? Määrisin kohe selle testri jalgadele ja tormasin kohe apteeki lootuses, et neil on seal sama asja, oligi! Etteruttavalt ütlen, et määrisin seda siis nii u. 3 tunni tagant oma jalgadele.

Väljasõit Võrust pidi olema kell 18:00, enne seda tegi Kats mulle patsid pähe ja sõit võis alata. Kuna autos oli mõnus sõprade seltskond siis juttu jätkus kuni Tallinna piirini ja naerda sai väga palju, hakkasin jälle uskuma, et võingi hommikul täitsa stardis olla 🙂 Aga natuke kartsin eelseisvat ööd, kas nohu tuleb või suutsin ravitsemisega tagasi hoida…

Tlnasse jõudes võtsime stardimaterjalid, K1 tuttav oli need meile varem juba ära organiseerinud… ja suundusime ööbimispaika -K2 sebis meile linna kõige odavama hotelli  😛 aga kõik ühek õhtuks vajalik oli olemas- voodi, wc, dušš 😀
Õhtul käis muidugi diskuteerimine maratonitempo, -ilma, -söömise, -joomise üle. Valisime jooksuriided, energiageelid, kapslid, batoonid, strateegia jne 😉

Hotellitoas. Number käes!

Mina otsustasin, et rajale võtan vaid ühe “imekapsli”- Guarana. Muu vajaliku võtan rajal pakutavatest joogipunktidest.

Tagavaraks müslibatoonid ja rosinad, pähklid+ GUARANA

Magama jäin alovera geelitops kaisus u. kell 22:00. Uni oli väga pinnapealne, ma ei närveerinud maratoni pärast vaid sellepärast kas ärkan ikka tervena. Ma ei julgenud isegi mõelda, et stardin maratonil. Ikka kartsin, et kas üldse maratoni starti jõuan. No ma olen selline pabistaja.
Hommikul oli äratus 6:30. Tunne oli hea, nohu ei olnud ja jalad olid “elus”.

Määrisin kohe jalad külmageeliga kokku ja tõmbasin spordiriided selga. Keksisin toas ringi ja ei tundnud jalgades midagi, tunne oli hea. Kas tõesti?

Hommik hotellis, riided seljas, valmis startima 🙂

Kell 8:00 suundusime stardipaika, meil oli u. 10 min jalutada. Välja jõudes tabas kohutav šokk 😀 Tuul tahtis meid koos kottidega minema pühkida 😀 Aga ma ei lasknud ennast sellest heidutada, proovisin sörkida ja jalgades ei olnud mingit valu…uhhh, jeee. Kõik hakkas paika loksuma, nüüd ma juba uskusin, et ma tõesti stardin 🙂

Stardipaika jõudes, viisime üleriided pakihoidu ja tegime kerge sörgi. Külm oli küll lühikese särgiga aga ma püüdsin koguaeg liikuda.
10 min. enne starti suundusime stardikoridori, sealt läksid neidude K-dega meie teed lahku.

Pulss näitas 112 enne starti. Jooks võis alata 🙂
Muidugi läksin enamusega kaasa ja lihtsalt jooksin, tempo tundus mulle sobivat ja lihtsalt kulgesin. Kellale vaadates tekkis küll korraks hirm- 4:30/km- 4:40/km. Kui ise arvasin, et on 5:30/km tempo siis tegelikkus oli midagi muud, ometi mu keha oleks tahtnud veel kiiremini joosta, ok püsisin siis selles tempos. Tulin ju oma piire katsetama 😀
Tuul segas natuke aga samas see pani mind veel kiiremini liikuma, jooksin ühe selja tagant teise selja taha 😀
Kolmes esimeses joogipunktis ei kasutanud ma midagi, ilm oli jahe ja janu ei olnud.

10 km oli joostud ja minu aeg oli 0:50:36. Mida? Päriselt või? Vangutasin pead ja sositasin enda ette, et see ei ole normaalne 😀 Tagasipöördel linna nägin minu ees 3:30 tempomeistrit oma seltskonnaga. Muigasin enda ette, “Sa tibi ei ole ikka normaalne, tõmba tagasi!” 😀
Isegi kui arvasin, et tõmbasin tagasi ja tempo on nüüd norm, näitas kell ikka 5:00/km tempot. Uskumatu!
Ok, panen siis edasi nii nagu keha suudab.
Uskumatu tunne oli, tuju oli hea, enesetunne super! Muudkui aga jooksin ja naeratasin kaasjooksjatele, plaksutasin kolmandal kohal jooksvale Viljarile, kes tuli ringiga juba tagasi. Kuidagi selline pidupäeva tunne oli. Korraldus oli ka muidugi super!

Linnapoole joostes pakkus üks punkt energiageel, võtsin selle sealt endale kaasa ja manustasin u. 17km-l

Mere äärtpidi tagasi linna jooks läks väga libedalt ja ootasin juba, et saaks viimasele ringile pööratud. 21 km vaheaeg- 1:47:52
Oi kui palju andsid juurde ergutajad raja ääres ja kui keegi hõikas veel nimepidi siis läks viimane, turbokäik sisse 😀 Tänud kõigile, kes ergutasid!

Mõtlesin siis, et ok esimese ringi jooksin enam vähem u. 5:00/km tempos, et teise võib siis 5:30/km tepos ka joosta. Isegi siis tuleks super aeg.
Teisele ringile minnes tundsin jalaliigestes kerget valu, karts
in natuke, et kuidas teine ring välja kukub. Kui 30km oli joostud ja tempo püsis, vangutasin ma jälle omaette pead. Uskumatu!
Kasutasin nüüd juba igas joogipunktis võimalust juua, alati võtsin ühe vee ja ühe spordijoogi. Mul on hea meel, et kasutasin ühest blogist meeldejäänud topsist joomise nippi- üks pool tuleb kinni pigistada ja teisest otsast saad mugavalt joostes juua. See tähendas seda, et ma ei peatunud üheski joogipunktis, jooksin vaid läbi 🙂

Viimane tagasipööre linna ja algamas oli lõpusirge 😀 Nüüd ootasin põnevusega neidusid K-sid, K2 oli nii mõtetes ja pilguga maas, ei suutnud mina oma röökimise ja kätevehkimisega tema tähelepanu endale saada. Natuke muretsesin küll, et kas liiga vara oli neiul tõsine pilk silme ees aga samas oli ta ju paar minutit 4:15 tempomeistrist taga, nii et väga tubli!

Natuke hiljem sattusimegi K1-ga kokku, kes oli nii rõõmsameelne ja energiat täis, mul oli väga hea meel sest kartsin, et vastu tuleb väga väsinud ja kurb jooksja aga ei!

Jälle oli laksuke mõnusat energiat juurde saadud ja võisin edasi joosta

Ja mul jaksu veel üleliiagi, panin siis aga edasi ja jäin ootama millal tuleb “must auk” 😛
Aga, ei! Ei tulnudki! Pigem oli veel energiat varuks ja panin tempot juurde. U. 35km-l ma siiski rüüpasin Guarana sisse 😀 Toimis!

Hakkasin noppima ja oi kuidas ma noppisin, lausa kahju hakkas. Kutid, mis toimus? Oli neid kes kõndisid, kes hoidis käega kõhust kinni, kes jooksis metsa alla, kes kükitas tee ääres, kes venitas jalgu vastu laternaposti jne. Kurb 🙁
Ma ei taha vastik olla aga see isegi andis mulle jõudu juurde, motiveeris…mina olin ju terve distantsi mõnusa tundega läbi jooksnud ja lõpp oli lähedal, tundus, et olin teinud kõik õigetsi, ma ei olnud ülepingutanud ega midagi…
Eks tuleb ka kunagi minu kord tee ääres kükitada 🙁 aga teen kõik, et seda ei juhtuks 😛

Igaljuhul väsimust ei tulnud, raskeks ei läinud, kimasin lihtsalt finiši poole. Ootasin, et saaks juba käed taeva poole sirutada ja finišijoone ületada. Ajast ei olnud mul aimugi, pärast 30 km-t ei vaadanud ma kordagi aega, jälgisin vaid tempot. Mõtlesin, et jätan meeldiva üllatuse siis finišisirgele kus on ajatabloo pikalt ette näha 🙂 Teadsin, et midagi head siit tuleb….ees olid numbrid 3:39. Uskumatu! Veel jõudsin kiirendada ja kohal ma olingi. Viimased 10km olin jooksnud vaid meeste seltskonnas, uhke tunne oli. Oi kui paljudele meestele ma ära tegin 😛

Medal kaelas, valge kiletekk seljas suundusin venitama, enne seda tervitas mind Monika, kellele ma siis oma emotsioone jagasin al. “Ma panin hullu, ise ka ei usu, ma olin nii tubli!” jne.

Mures oma tublide jalgade pärast suundusin kohe IcePower telgi juurde ja palusin onul jalad külmaga üle lasta. Oi kui hea oli 🙂
Edasi läksin riideid vahetama aga enne seda ikka kükitasin tunnelis maha, väsimus oli kohutav. Jalad liikusid aga keha tahtis kokku kukkuda 🙁
Arvasin vist, et läheb sama lihtsalt nagu Mulgis, järgmisel päeval juba keksisin ringi ja häda ei olnud midagi aga selline kiire tempo teeb kehaga oma töö. Täna võin öelda, et keha on ikka veel väga väsinud.

Pärast riidevahetust jõudsin finišisse täpselt selleks ajaks kui K2 finišeeris, esimese maratoni kohta väga super ajaga. Tubli K2!, nüüd tuli veel teine neiu ära oodata ja ei läinudki kaua kui oli tema ka kohal, jaksu veel ülearugi. K1 oli valinud enale ideaalse tempo, et rada mõnusa enesetundega läbi joosta. Seda peab ka oskama!
Mul on nii super, hüper hea meel, et mõlemad K-d jäid maratoniga väga rahule sest esimene on ikkagi see kõige-kõige! Seda ei asenda ei teine, ega kolmas 😉

Minu esimene jääb ka mulle igavesti südamesse 🙂
Neile, kes lähevad oma esimest jooksma, eesmärk peaks olema maraton mõnusa enesetundega läbi joosta, küll edasi jõuab ajaparandusi teha 😉
Te võite küll enne marataoni sada erinevat mõtet ja strateegiat läbi mõelda aga tulemus on hoopis midagi muud 🙂

Siin siis minu vahetulemuste tabel:

Teistest numbritest rääkides: (võrdulus 2011/2012)
Aeg 4:15:16 / 3:39:17
Üldkoht 859 / 442
Naiste koht 122 / 33
Vanuseklassi koht 77 / 23
Keskmine pulss 164 / 165
Keskmine tempo 06:03/km / 05:06/km
Kalorikulu 3015 / 2652

No minu keskmine pulss pani küll mind ohhetama, sellise tempoga, selline pulss.
Ühesõnaga ma olen enam kui kindel, et minu viimaste nädalate lõigutrennid aitasid suuresti kaasa minu suurepärasele tulemusele ja nii madalale keskmisele pulsile (Y)

Väsinud aga õnnelik maratoonlane 🙂

Aitäh kõigile kes mulle kaasa elasid ja mõtetes minuga olid!

———————————————————————

Aga minu jalgadest rääkides siis olen saanud teie käest nii palju tagasisidet ja nõuandeid. Ma luban, et tegelen asjaga ja teen kõik endastoleneva, et minu jalg saaks 100% terveks.
Hetkel ma ei oska öelda, kuidas jalagadega on sest praegu on kõik kohad õrnalt valulised 😀
Nädal tuleb trennivaba… kui siis üks-kaks kerget jalutuskäiku…