Viis aastat ja 20 maratoni hiljem seisan ma taaskord Vabaduse väljakul, ma olen jälle tulnud peole- jooksupeole kus kõik kunagi alguse sai. Vasikavaimustus ja kerge närv pole kuhugile kadunud, need lihtsalt käivad selle suursuguse üritusega kaasas.
Tegemist ikkagi Maratoniga. Olgugi, et neid on kogutud juba üksjagu, on antud distantsi ees ikkagi teatav aukartus.
Nagu jooksusõber Piret maratonipäeval ergutas: “Maratoni suudab joosta vaid 5% elanikkonnast, naiste protsent on veelgi madalam….minu silmis olete kangelased igal juhul….”
Kui viis aastat tagasi tundsin ma ennast tõesti kangelasena, siis nüüd on aastad teinud oma töö….maratonist on saanud harjumus ja mitte midagi üleloomulikku. Kangelasest on saanud tavaline koduperenaisest jooksusõber, kellele meeldib tõesti joosta maratoni 🙂
Esimesel maratonil 2011
Nii nagu viis aastat tagasi sõidab abikaasa autoga Vabaduse platsi lähedal asuvasse tupiktänavasse, mina lippan üle ristmiku peo südamesse. Taaskord on maatüdruk üksi suures linnas 🙂
Torman kohe stardimaterjale võtma ja kohtan treppidel Võru tublisid jooksjaid- Maigi, Epp, Renee ja Margus.
Kõik valmis oma esimeseks maratoniks. Teadmatus ja hirm on see, mis peegeldub nende noorsportlaste silmades. Tundsin ennast ära, justnagu mina selsamal päeval viis aastat tagasi. Saatsin jooksjad heade sõnadega teele ja läksin edasi, et saada kätte oma stardinumber.
Tagasi auto juurde joostes avastasin, et minu jooksupüksid ei taha kuidagi jalas püsida, kohe täitsa alla vajusid teised. Ei ole nali! Peale igat jooksusammu, pidin mitu korda oma pükse kergitama. No täitsa jamaks kiskus.
See oli nii kummaline ja ootamatu, et ma ei saanud ise ka aru mis toimub. Ma ei ole ju paari päevaga nii palju alla võtnud??? Mis iganes, mu püksid libisesid mul jalast ja niimoodi maratoni jooksma minna ma küll ei tahtnud.
Jooksin suures paanikas Sportlandi telki, lootes midagi soodsat leida. Võtsin esimesed, mis meeldisid, proovisin jalga- super!
Igal tavalisel pühapäeval ei oleks ma endale 55.-(täishind 79.-) eest Nike jooksupükse ostnud, seda enam, et kodus oli neid varuga olemas….aga mul ei jäänud muud üle 🙁
Süda tilkus verd…
Hetk hiljem oli mul juba plaan valmis. Peale maratoni müün püksid maha! Ja annan kaasa lisaväärtuse- püksid on läbinud maratoni 😀
Stardieelseks nautlemiseks aega ei jäänudki, koguaeg olin jooksus- kott pakihoidu, WC… ja juba hõigati, et viimane aeg on liikuda stardikoridori.
10 minutit enne stardipauku olingi kõigi peolistega aedikus.
Maratoonarid aedikus
Maratonimees isiklikult avas maratoni stardi. Uhke, uhke oli kõigi nende maratoonaritega teele asuda.
Kolme eelmise korraga on rada juba niivõrd tuttavaks saanud, et iga kurv ja auk asfaldil olid nii omased juba.
Minu maratonieelne ettevalmistus ei lubanud mul mingeid eesmärke seada aga siiski unistasin numbritest 3:59-4:00. Äkki! Äkki õnnestub!
Tedsin, et päris tõde selgub alles viimasel kümnel kilomeetril.
Seega, lasin oma jalgadel tegutseda. Esimesel ringil küll ilmselgelt liiga kiiresti. Keskmine tempo 5:15-5:25 aga no ei osanud pidureid tõmmata. Mõtlesin, et mine sa tea, äkki on veel teiseks ringiks ka jaksu….äkki?
Esimene joogipunkt tuli liiga ootamatult ja tuhisesin lihtsalt mööda. Teiseks joogipunktiks oli rahvast mu ümber juba natuke vähem ja oskasin oodata. Võtsin suutäie Maxim “moosi” ja jõin vett peale.
Juba peale teist joogipunkti tundsin, et täna ei maitse geel üldse hästi, kohe hakkas vastu ajama. Hakkasin otsima joogipunktides apelsini, sest mäletasin, et ühel jooksul see aitas. Esialgu ei leidnud. Tuli edasi liikuda ja loota.
Mida kilomeetrid edasi, seda rohkem hakkas märku andma ka minu kummaline valu tagumikus- seesama valu mille tõttu oleks 2014 aasta viimane- kaheteistkümnes maraton ära jäänud. Kas tõesi see on tagasi, mõtlesin ma. Ja muidugi mida rohkem ma sellele valule mõtlesin, seda rohkem see hakkas tunda andma.
Piritalt tagasi mere äärde jõudes palusin IcePower´i poistel ennast üle kasta, näitasin näpuga õige suuna kätte ja küsisin veel, et kas ikka läbi pükste võtab? 🙂
Kohe tundsin kuidas tagumik muutus tuimaks, justkui keegi oleks jääkülma veega üle kastnud ja konkreetne valukoht hakkas lausa kipitama, mõtlesin endamisi, et ju “rohi” mõjub. Sain natuke enesekindlust tagasi ja julgesin jälle loota, et vast vean lõpuni ikkagi välja.
Esimese ringi lõpuks oli valu tagasi aga mitte häirivalt. Pakitsus andis lihtsalt märku, et see probleem ei ole kadunud, ära liialt looda…. /Poolmaratoniaeg läks lukku 1:55/
Niisiis teisele ringile läksin juba suure ettevaatlikusega. Ma ei valeta, motivatsioon oli täiesti kadunud. Tempo oli kohati 6:00/km
Püüdsin kella mitte vaadata ja kuidagimoodi hoida ennast liikumisest. Vahet ei ole siis mis tempoga.
Ütlen täitsa ausalt, et nii suurt kiusatust kõndima hakata, ei ole varem olnudki. Aga uhkus oli see, mis ei lasknud kõnnisammu teha.
Nagu ikka sellistel hetkedel käib minu sees tõsine lahing- sõda! Ma vaidlen iseendaga:
“Ma ei suuda, kas tõesti hakkan kõndima?”
“Ei, sa ei hakka kõndima! Sa jooksed maratoni läbi, Jooks on lahe!”
“No tõesti, enne katkestan kui kõndima hakkan!”
“Ei ma ei katkesta ka, mida see näitab? Et jooks ei ole lahe???”
“Sa pead jooksma, j o o k s e ! ! !”
Ma jooksin, see oli tuim, emotsioonitu jooks.
Õnneks olin nüüd juba joogipunktides leidnud ka apelsinid…mmmmm, mu pääsemine 🙂 See vastik geelimaitse oli peale valu tagumikus teine häiriv komponent minu selle päeva maratonil.
Nüüd sai see leevendust ja enesetunne läks paremaks, sest vahepeal oli juba tunne, et pean metsa oksendama minema. Teine variant oli üldse mitte “moosi” tarbida aga ma olin niigi juba mitu punkti vahele jätnud, vaid vett joonud, seega ei tahtnud riskida, et täiesti kustun.
Piritale jõudes hakkasin juba vaikselt ootama 4:00 tempogruppi, ei olnud mingit võimalust, et ma suudan nende ette jääda. Ma küll ei piilunud kordagi oma seljataha aga minu sisetunne ei petnud mind. Nad said mu kätte. Tagasipöördel lonkisin neil veel sabas aga minu tempo oli võrreldes esimese ringiga mitukümmend numbrit aeglasem.
Nüüd tagasiteel tundsin justkui jookseks oma esimesel maratonil, enesetunne oli täpselt selline nagu korralik “must auk” oleks mind tabanud. No tabaski vist. Tegelikult ma ju tean, et maratoni enesetunne sõltub suuresti ettevalmistusest ja eelnevatest treeningutest. Ja seekord oli minu ettevalmistus tõesti väga tagasihoidlik. Õnneks leidsin ennast taas. Võibolla aitasid vastujooksjad ja see, et nägin tuttavaid nägusid, võibolla olid need tantsutüdrukud, kes ergutasid nimepidi, võibolla oli see noormees, kes ulatas geelipaki ja ütles: “Jooks on lahe!” Igaljuhul enne mere äärde jõudmist olin ma endas taas jõu leidnud. Ja sealsamas sain ka viimase toosi IcePowerit oma tagumikule ja jalgadele. Siis ma tundsin, et jalad hakkasid taas liikuma ja enesetunne oli mitu pügalat parem. Ma tundsin ennast taas elusana, inimesena 🙂 Nüüd ootasin, et millal hakkavad poolmaratoni omad vastu tulema ja varsti olidki näha esimesed kiiremad ja sealt edasi aina rohkem ja rohkem, see rivi tundus lõputu. Minu pilk oli vaid lilladel särkidel, sest teadsin, et Getrin plaanis minna lilla Nike särgiga jooksma. Just siis kui ma olin juba lootuse kaotanud, hõikas keegi “Hei, emme!” Ma: “Getrin!!!” Näha tütart nii rõõmsa ja õnnelikuna rajal, tekitas ka minus meeletu õnnetunde. Mul ei olnud enam palju jäänud. Minu ees ja taga kuulsin jooksjaid arutamas lõpuaegade üle ja sealt kuulsin ka, et veel on võimalus nelja tunni aega joosta. Ma ei usu, et see mulle kiirust juurde andis aga edasi ma müttasin lootuses, et äkki siiski 🙂 Ja kui lõpuni oli jäänud neli kilomeetri ergutas üks noormees tee ääres jooksjaid ja ütles, et oleme nelja tunni graafikus. Ma lausa lendasin selle peale, viskasin pöidlad püsti ja ütlesin kutile: “Äge ju!” Kui jäänud oli kilomeeter lõpuni, julgesin ka kella vaadata. Vist ei vea välja. Pingutasin, mis ma pingutasin. Möödajookse oli lõpus päris usinasti. Kuskilt ma selle jõu võtsin…aga kui finišikoridori keerasin nägin kellal 4:01… Õnnelik sellegipoolest!
Finišis
Järjekordne maraton kirjas, sedapuhku siis number 21. Maraton numbrites: Aeg:04:01:51 Koht: 1020 Keskmine tempo: 5:41/km Keskmine pulss: 167 Kalorikulu: 2476 kcal
Getrini kokkuvõte oma elu esimesest poolmaratonist jõuab blogisse homme.
