Ma lihtsalt ei suuda oma emotsioone ja mõtteid vaos hoida, tahan teie kõigiga neid jagada.
Jah, isegi siin, läti piiri ääres on internett olemas ja seega ei olegi ma maailmast ära lõigatud 😀
Jah, isegi siin, läti piiri ääres on internett olemas ja seega ei olegi ma maailmast ära lõigatud 😀
Nagu ma eelmises postituses ütlesin „kolisin“ ma paariks päevaks oma vanemate juurde. Ootasin juba suure huviga, et õhtul jooksma minna. Peas mõlkusid erinevad mõtted kuhu jooksma minna aga kuna minu spordivihkajast õde tegi ettepaneku minuga jooksma kaasa tulla siis pidin oma plaanid natuke ümber tegema. Jah, seesama õde, kes veel paar kuud tagasi ütles, et tema oma jalga jooksurajale ei tõsta 😀
Loomulikult olin ma suures vaimustuses, et olin ühe „vihkaja“ jooksurajale meelitanud. Kuna ka mina olen kunagi alustaja olnud siis tuli alustada ettevaatlikult, Gellu(loe:Gerli) tahtis joosta kohalikus pargis ümber järve (1km )
Kuigi mulle ei meeldi lühikesed üksluised rajad, olin ma nõus kompromissi tegema, tempo lasin õel valida ja sörkisin kaasa.
Kuigi mulle ei meeldi lühikesed üksluised rajad, olin ma nõus kompromissi tegema, tempo lasin õel valida ja sörkisin kaasa.
Juba üsna alguses sain aru kui suur vahe on 2 aastase kogemusega jooksjal ja algajal. Kui olin 5min. õega jooksnud ja mina muutkui lobisenud, vaatas ta mulle kurja näoga otsa ja ütles: „Ma ei tulnud siia jutustama, mul on tükk tegemist, et hingaminegi kontrolli all hoida“ 😀
Niisiis hoidsin vaguralt õe kõrvale ja lihtsalt tundsin kergest sörgist rõõmu, minu pulss 118, õde kõrval näost punane ja hingamine nagu uppujal 😛
Küsisin korduvalt, et kas aeglustame, kõnnime vms. peaasi, et ta jälle jooksmist vihkama ei hakkaks 😀 😀 😀
Küsisin korduvalt, et kas aeglustame, kõnnime vms. peaasi, et ta jälle jooksmist vihkama ei hakkaks 😀 😀 😀
Jooksime kaks ringi ära kui Gellu ütles, et võiks nüüd kõndida, otsustasime siis, et tema suundub tagasi, mina lähen jooksen esialgse plaani järgi.
Niisiis läksin mina suunaga Saru suunas…raske on kirjeldada mis mind kõik valdas sest tegemist oli minu lapsepõlves läbi käidud teega. Andruse bussipeatuses sai koos emaga pärast pikka lasteaiapäeva bussi oodatud. Päris tihti kõndisime ka jalgsi sama teed põhikooli ajal koolist- lasteaeda ema juurde- koju.
Ja siis need pikad-pikad põllud kus me käisime kolhoosi ajal „sunnitööl“ 😀 Pärast tunde ja tunde põllul veedetud aegu, nägin peete veel unes ka 😛
Saru sirge teelõik, mida sai ka korduvalt sõbrannadega läbitud, võidu joostud jne 😀
Mõnusaid tundeid tekitas ka minu põhikooli aegne tööõpetusmaja, kus sai esimest korda õmblusmasinal õmblemist katsetada . Minu esimese õpetaja maja sealsamas kõrval, ka koolimaja juurde ei olnud enam palju maad aga selleks oleks pidanud kõrvalpõike tegema, mõni teinekord 😉
Mõnusaid tundeid tekitas ka minu põhikooli aegne tööõpetusmaja, kus sai esimest korda õmblusmasinal õmblemist katsetada . Minu esimese õpetaja maja sealsamas kõrval, ka koolimaja juurde ei olnud enam palju maad aga selleks oleks pidanud kõrvalpõike tegema, mõni teinekord 😉
Viimased 4 km…see oli põhikooli ajal minu kodu- kool-kodu marsruut. Suurt midagi ei olnud muutunud, tee oli üsnagi tuttav, mõni metsatukk oli nüüdseks lagedaks lõigatud aga jõgi, sild, majad olid ikka sama koha peal.
Järsku keset täieliku vaikust kihutas rattaga vastu keegi kena tüdruk kes teretas mind viisakalt. Mina teda küll ei tundnud, tema mind vist küll. Võimalik, et 15 aastat tagasi oli tema põlvepikkune tirtsuke kellele mina võisin lapsehoidja olla J
See oli mõnus rännak lapsepõlve radadel, pärast jooksu olin nagu uuesti sündinud. Mul oli energiat rohkem kui jooksmist alustades. Kokku tuli kilometraazi 12km ja aega kulus 1:15, keskmine pulss 134
Arvan, et pikendan oma siinolemise aega paari päeva võrra, see on nii kosutav hingele 😉
Ja äkki isegi lähen täna keldrisse ja otsin oma mälestustekasti välja, kooliaegsed päevikud, vanad armastuskirjad, vanad fotod…
Ja äkki isegi lähen täna keldrisse ja otsin oma mälestustekasti välja, kooliaegsed päevikud, vanad armastuskirjad, vanad fotod…
Täna on plaanis elu esimest korda kepikõnni kepid kätte võtta ja kõndima minna …loodan, et avastame mõne uue vana käidud tee 😉
Olge mõnusad!