Kuna ma olin perega maal, oli minu äratus kell 6:30. Ma olin kohutavalt väsinud, ma ei valeta kui ütlen, et nii väsinud ei ole ma enne ühtegi jooksu olnud. Esimese tunni ma ainult haigutasin. Kell 7:00 sõin pudru, võileiva ja kohvi. 7:30 startisin maalt linna.
Linna jõudsin enne kella kaheksat ja avastasin, et kõik poed on veel kinni ning mul ei ole mitte midagi söögi-ja joogipoolist ostetud. Ma olin täitsa ettevalmistamata 🙁
Kodus tegin siiski ühe geelikokteili valmis, et see enne jooksu sisse võtta.
Lisaks sellele, et ma ei olnud söögi peale mõelnud, ei olnud ma ka jooksu peale mõelnud- kui kiiresti ma jooksen? mis tempo valin? ühesõnaga ei mingit strateegiat…
Paidesse jõudsime 10:30 ja ma jäin üksi starti ootama 🙁 teised läksid edasi lühemale jooksule (kes jooksma, kes kaasa elama)
Ma olin üsna õnnetu seal Paides oodates, kõigepealt käisin vetsus siis vaatasin kuhu saan oma seljakoti jätta, see tuli ise bussi peale panna ja hiljem stardis ära võtta. Jätsin esialgu koti enda kätte ja läksin poodi otsima sest kõht oli kohutavalt tühi- Selver!
Minu ostukoti menüü- pähkli-rosina segu, 2 müslibatooni, borjom, 4 banaani ja siis üks viineripirukas. Koheselt hakkasin viineripirukat nosima ja samalajal infopunkti liikuma, bussiaegasid vaadates ehmatasin ära, 5 min. pärast pidi viimane buss väljuma, mismõttes? kas peangi kogu oma koti 1h varem ära andma-telefon, rahakott, soojad riided jne? Ok, võtsin kotist vaid borjomi ja ühe müslibatooni ja andsin oma koti ära, hiljem, enne starti soojendust tehes nägin, et bussid olid kenasti veel 5.min. enne starti ka olemas ….krrrrrrr.
Sisustasin oma aega istudes kultuurimaja trepil ja jälgides inimesi …”.seda olen ma varem näinud”, “see on esimest korda jooksmas”, “oi kui armas väike tüdruk”, “need on terve perega, armas”, “oi kui lahedad tossud” jne. 😀
Kell 12:00 tegin veel ühe vetsupeatuse ja siis läksin välja soojendust tegema. Jooksin u. 10 minutit. Ilm oli ilus, päike paistis, kraade oli küll natuke vähe aga see on ju sügis.
15.mintsa enne starti sain küll ühe tuttavaga kokku ja lobisesime vähe seni kuni ma siis startikoridori oma kohta läksin otsima, siblisin päris ette.
Tavaliselt ma just ei ole väga ette läinud arvates, et las kiiremad lähevad aga tihti on siis juhtunud ka seda, et ma ei ole saanud oma jooksu joosta ja seekord läksin siis starti mõttega kas kõik või mitte midagi.
Ja nii ma tõesti mõtlesingi, sealsamas kohapeal tegin otsuse… et viiimane jooks, anna aga nii nagu kahurist tuleb 😀 Siis vähemalt tead, mis tunne see on kui ennast rihmaks jooksed.
Kusjuures ma arvestasin ka sellega, et kui peaksin sellise strateegiaga nüüd oma jooksu ära rikkuma. Võistlus ei käinud ju nagunii koha peale ja kaotada ei olnud mul midagi, isegi kui peaksin kõndides finišisse jõudma, on tossud ja priipääsmed järgmise aasta jooksudele minu omad, mis oli ju peamine motivaator läbimaks kogu sari 😉
Start! Loomulikult läksin vooluga kaasa aga vool oli kuidagi väga kiire, juba üsna kohe pärast starti hakkas külje pealt pistma. Ja ometi lidusid nii paljud minust mööda, ma ei saanud mitte midagi aru.
Geps otsustas ka enne starti mitte koostööd teha ja tempot jälgida ma ei saanud 🙁
Arvata võis, et tempo oli päris kiire sest olin kõige kiirematega ikkagi üsna eest alustanud …ja see mind toohetk lohutaski, et ju siis olin kõige kiirematega alustanud ja need siis mööda liduvadki.
Olime paar kilomeetrit jooksnud kui pistmine ei andnud ikka järgi. See ei olnud väga häiriv ega valus aga ikkagi tõmbasin veits tagasi, et oodata valu taandumist. Varem ma ei mäleta, et mul oleks ühelgi jooksul nii varakult pistma hakanud, tegelikult mul väga harva üldse on pistma hakanud.
Kohutav tuul oli, ikka tohtu, hullem veel kui Tallinna maratonil ja ma nii kartsin üksi jääda, et siis seda tuult murda…niisiis ma tegelesingi esimesed viis kilomeetrit, et püsida teiste sabas. Nii kui ma olin ühe seltskonna kinni püüdnud tekkis minu selja taha tühjus. Kartuses, et jään grupist maha, hiilisin jälle järgmistele ligemale.
Toohetk ma juba tundsin, et see ei ole normaalne,jooks allles alguses ja ma kihutan ja nopin ja ise tundsin kuidas ma väsin …kuigi seda peaks alles finiššeerudes tundma.
Kaugelt paistis juba Kirna stardikaar, pool maad oli joostud, hea tunne oli aga natuke hirmutav ka sest pool oli veel ees ja seda ei olnud mitte vähe.
Pärast stardikaare alt läbi jooksmist tuli tõus. Siis see juhtus….pärast liiklusmärki “piirangute lõpp” hakkasid kõik liduma. No nii tõsiselt ka ei tohiks liiklusmärke võtta, see kehtib ju ainult autodele, eks 😀
Nüüd ma siis tean, mis tunne see on, no 50 jooksjat lidusid küll sellel tõusul minust mööda 🙁 Ma olin nii kurb ja õnnetu, kummaline….mul oli ka piinlik. Piinlik sellepärast, et olin nii valesti oma võimeid hinnanud, kindlasti olin esimestel kilomeetritel nendest samadest inimestest ise mööda lidunud ja nüüd nemad muigasid mind nähes 🙁
Täielik motivatsioonipuudus 🙁
Sealt edasi jooksin ma-ei-tea-ise-ka-mis-jõul, edasi ma liikusin, ikka joostes, kõndimise mõtteid siiski pähe ei tulnud. Jalad kandsid aga keha oli nõrk.
Olin tõusu peaaegu vallutanud kui keegi meesterahas jooksis mööda ja tervitas mind nimepidi ning küsis kuidas läheb, millepeale mina muidugi naeratavalt vastasin :”Väga hästi”…jeahhh, tõesti? siiski ma parandasin ennast ja lisasin “tegelikult mitte!” 😀
Aga oma nime rajal kuulda oli nii kuradima mõnus, et ma sain sellest nii palju jõudu juurde, järgmine käik läks sisse…aga mitte kauaks, hakkas jälle pistma 🙁
Igaljuhul aitäh Sulle, kes Sa ei pidanud paljuks mind ergutada 🙂
Sealt edasi proovisin hoida sellist tempot, et pistmine hullemaks ei läheks. Kuidagi mul see õnnestus.
Enne finišit, umbes 4 kilomeetrit, oli tee ääres väike poiss kellel oli vinge pasun kaasas, selle heli kostus juba kilomeeter enne. Lõpuks kui selgus, et seda häält teebki see pisike poiss, oli nii lahe. Viskasin pöialt talle. Nii armas 🙂
Ja jälle ma suutsin rohkem 🙂 Uskumatu! Ja siis ma taipasin kui väga-väga-väga oluline on rajaäärsed ergutajad. Ma juba jõudsin oma mõtetega sinnamaale, et ohhh kui lahe oleks kui mul oleks igale võistlusele kaasa võtta 20 oma isikliku ergutajat. Super 😀
Kui majad juba paistma hakkasid, ilmus ka rahvast rohkem. 2 km enne lõppu leidsin siiski veel jõuvarusid (ju olin vahepeal oma tempo väga alla lasknud) ja suutsin kiirendada, noppisin isegi mõned jooksjad.
Nii hea oli lõpuks staadionile jõuda, isegi statal jooksin oma 5-7 inimesest mööda 🙂 Viimased 100m sprintisin 😀
Õnnelikult aga samas ka natuke kurvalt finišis hakkasin kohe ajusid ragistama, et mis ja kus ma siis valesti tegin….ei olnud hea tunne, hakkasin kohe ennast süüdistama jne.
Eks ma tahaks vist jah, et koguaeg läheks hästi aga ei saa juuuuuu 😛
Hiljem kui olin riided ära vahetanud sattusin kokku blogilugejaga kes siis küsis, et mis jooksuaeg oli. Siis alles vaatasin kella, minu kell näitas 1:06 midagi aga täna finišiprotokolli vaadates oli täpne aeg 1:07:29
Pulss hullumeelsed 175/180
Aeg ei olnudki iseenesest midagi hullu aga ju see enesetunne oli see mis tuju nulli viis, olen harjunud ju koguaeg mõnusa enesetundega jooksma, nüüd siis tulin mugavustsoonist välja.
Sel jooksul sain nii mõndagi enda ja jooksmise kohta teada ja on mida õppida.
Mu
l ei olnud ettevalmistust, rajal avastain näiteks, et miks mul ei ole muusikat kaasas? 🙁 See oleks kindlasti aidanud, on alati aidanud. Ja sellisel jooksul kus on vähe ergutajaid, oleks kindlasti aidanud.
Enne jooksu ei mõelnud strateegiat läbi, tempovalikut jne. Päris nii ikka ei tohi nagu mina tegin…panin nii nagu torust tuli 😀 Võibolla jah esimesed 5km tuleb torust aga edasi “sured” rajal 🙁
Ühesõnaga läksin mütsiga lööma 😀 ja mõtlesin, et äkki läheb õnneks 😛
Üldkoht 403
Naiste koht 51
Oma vanuseklassi koht 22
Linnajooksude sarja (KULDRAJA) tulemus(kokku 225 jooksjat):
Üldkoht 100
Naiste koht 14
Kui enne Paidet tahtsin talveunne minna siis nüüd olen valmis uuteks väljakutseteks ja üheks variandiks võiks olla Haanja jala 100 😉
Ma ei ole veel otsust teinud aga ühte ma ütlen…kui ma saaksin raja äärde oma isiklikud kaasaelajad siis läheksin kohe 🙂
Lehva!