Enne kui ma räägin lähemalt oma kuuendast maratonist, tahan tänada Ivarit, kes mind maratonile kutsus ja kes antud ürituse ka korraldas. Kui paar päeva enne võistlust kahtlesin oma otsuses siis praegu võin öelda, et olen väga-väga rahul, et läksin.
Paar tuttavat ütlesid küll, et täitsa hull oled, kuhu Sa lähed? Keset novembrit, teise eesti otsa ja veel rabasse ja maratoni jooksma.
Naljakas tõesti, peaaegu terve suve konutasin niisama ja nüüd vastu talve piisas ühest kutsest, et jalad tagumiku alt välja ajada 😀
Mul on väga-väga hea meel, et läksin…aga nüüd kõigest lähemalt.
Läksime Tallinna poole juba reede õhtul, et ei peaks laupäeval Võrust kell 4 hommikul sõitma hakkama, laupäevaks tegime plaanid nii, et seni kuni meie Kristiga maratoni jookseme, käib mees lastega Rakveres ujumas(kasutasime Rakvere Ööjooksu kinkekaardid ära).
Sõit Võrust Tallinnasse kujunes väga huvitavaks sest mul tuli meelde oma eelmise öö unenägu, mis painas mind tugevasti. Ehmusin ülesse numbrikombinatsiooni 4 ja 4 peale. Kristi sattus sellest nii vaimustusse, et surfas netis päris tükk aega, et teada saada, mis see võiks tähendada. Eestikeelsed neti lehed ütlesid numbrite nägemise kohta unes, et see tähendab raha või loto õnne, inglisekeelsed saidid rääkisid konkreetselt number nelja tähendusest ja see oli ka ilus ja ümmargune jutt kui hästi mul hakkab minema 🙂
Ise mõtlesime ka juurde erinevaid variante- äkki on see seotud eelseisva maratoniga, lõpuaeg? 4:04?, 4:14?, 4:40 ?
See viimane tundus reaalne küll 🙂 See selleks, Arukülas olime u. kaheksa paiku, kus mehe õde meid lahkesti oma majas vastu võttis. Kiire pasta õhtusöögiks, imemaitsev toorjuustukook ja sättisimegi Kristiga ära magama.
Hommikul oli äratus 7:30, hommikusöögiks puder ja võiku ning hakkasime sättima. Eelmisel õhtul olime minu esialgse sõiduplaani ümber teinud. Mehed joonistasid meile uue kaardi, mis tähendas, et ma ei pidanud Järvevanalt Pärnu mnt-le minema vaid sõitsin linna äärest otse Nõmmele.
Igaksjuhuks läksimegi väikse varuga kodust välja, et võibolla tuleb ekslemist ette 🙂 Kõik läks aga väga hästi ja stardis olime kohal juba 1 h varem. Äratundmisrõõm oli suur kui stardikohta nägin, olin paar päeva enne google mapist street view-ga koha järgi vaadanud.
Me olime vist ühed esimesed jooksjad aga küsisime Ivari käest kohe raja kohta ja läksimegi seda uurima, üks märjem koht oli aga seda sai ilusti kõrvalt ka joosta. Rada oli üllatavalt tasane ja mõnus, ma kujutasin ette, et jookseme palju pehmemaja künklikuma pinnase peal. Ringi peale kulus meil 30 minutit, vahepeal kõndisime ka sest ei tahtnud ennast higiseks ajada.
 |
| Enne starti Kristiga |
Tegime Kristiga siis plaane, et mis tempoga võiks joosta esimese ringi, arvasime, et 6:00/km võiks olla esimese ringi tempo. Varem oli mul ettekujutus, et jooksme Kristiga kogu maratoni koos,et teeme trenni mõttes läbi vms. Enne võistlust sain siiski aru, et nii isekas ma ei saa olla ja ütlesin Kristile, et kui tunneb siis mingu aga oma teed 🙂
Ringilt tulles, oli juba rahvast rohkem, näo järgi tundsin ära Mari Boikov ja Marika, kes oli jooksmas selle aasta 11 maratoni. Hullumeelne naine 😉 aga tõsine inspiratsioon, mis pani mullegi mõned huvitavad mõtted pähe aga nendest järgmistest postitustes.
Stardipaugu saatel vurasid kõik 67 jooksjat esimesele ringile. Lugemine võis alata, ees oli 10 ringi. Jooksin päris suure pundiga koos, umbes poole ringi ajal nägin, et seda juhib Meelis Atonen seljas särk 4:00 lõpuajaks. Vaatasin tempot ja see näitas tõesti 5:30/km aga tempo oli nii mõnus ja täpselt paras mulle, et hoidsin siis ennast kambas. Pulss oli ka üllatavalt hea, esimesel ringil lausa 146, see andis kindlust, et võib kambaga minna küll. Kristi, see läks juba esimesel kilomeetril pundist ette ja täitsa üksi omas tempos.
Enne ei hakanud mingeid mõtteid heietama kui 5 ringi on ära joostud, edasi on juba iga ring palju olulisema tähendusega. Niisisi kulgesidki minu esimesed 5 ringi kenasti Atoneni selja taga, tunne oli uskumatult hea ja hirmuga mõtlesin, et kuidas järgmised ringid kulgevad.
4 ringi ajal saime kätte Marika, kes mõneks ajak meiega ühines. Enne ringi kolmandat kilomeetrit oli pisike tõus, no esimesel viiel ringil oli see tõus tõesti pisike, peale viiendat ringi oli see tõus tunduvalt suurem 😀 Marika veel ütles, et vaatame kas 8-ndal ringil ka nii hästi seda tõusu võtame. Mulle jäid need sõnad nii kummitama, et ainult 8-ndat ringi ootasingi, et teada saada, mis tundega siis seda tõusu võttan.
 |
| Pilt:facebook-ma viies |
6-ndale ringile läksin ikka veel 4 tunni tempos, ringi lõpus tekkis väike vahe sisse ja seitsmendale ringile minnes läks kamp ees minema, nad olid mul küll koguaeg silmapiiril aga püüdma ka ei hakanud. Ju siis hakkas keha väsima, ma ei uskunud, et niigi kaua nendega vastu pean.
Igas joogipunktis jäin korraks seisma ja kosutasin ennast erineva valikuga, õnneks mul vahet ei olnud, mis suhu sattus seega oli iga kord põnev, mis tops sattus. Sain sooja vett, külma vett, sooja spordijooki, külma spordijooki, cocat võibolla oli veel midagi, oli ka söödavat aga ma piirdusin ainult joogiga. Geelid olid mul endal kaasas ja need 4 jagasin terve distansti peale võrdselt ära.
7-ndale ringile minnes tekitas hirmu üksi jooksmine, kambas oli kuidagi turvaline ja hea joosta aga kui ma olin seitsmendal ringil üks, siis sain aru, et üksi on ka täitsa lahe joosta. Ei olnud kitsastes kohtades siblimist ja sõelumist.
Seitsmenda ringi teise kilomeetri lõpus nägin Kristit, kes oli siis u. 1km minust ees,ta oli sik-saki just lõpetanud kui mina seda tegema läksin, kisasin talle ergutussõnu:”Pane Kristi, pane täiega!”
Aeg-ajalt vaatasin ka kella aga ainult pulssi ja see oli täitsa ilus- 165-170.
Nii, algamas oligi kaheksas ring- põnev, tunne oli veel ülimalt hea, tundsin, et tempo on hea ja ei ole palju aeglasem kui kambas joostes, kellale pilk kinnitas seda- tempo 5:40/km
Uskumatu, et ma olin kaheksandal ringil ja mul ei olnud mingeid väsimuse märkke, kas psühholoogiliselt mõjus see, et ma ei lugenud kilomeetreid vaid ringe ja peale kaheksandat oli ju jäänud ainult 2 ringi veel? Ainult 2! Kuigi kilomeetrites tähenda see 8 km, mis maratoni puhul on lõpus ikka päris katsumus.
Naljakas oli ka see, et kui ma olin näiteks teisel ringil siis mõtted olid juba kolmandal ja kui ma olin kaheksandal ringil siis mõtlesin juba, et kohe-kohe hakkab üheksas. Ei hakkanud igav, koguaeg pea mõtteid täis 🙂
Ma olin enda ü
le väga-väga uhke kui 8 ringil tõusu võttes tundsin, et mingit vahet ei ole kas neljas või kaheksas ring 🙂 Pulss näitas ka 170 tõusul, üldse mitte paha.
Enne ringi lõppu hakkas pulsikell piiksuma, vaatasin kella ja see ei olnud hea piiks, aku oli tühi ja enne kui see pildi eest viksakas nägin kilomeetreid, mis näitas 32.
10 km oli jäänud veel lõpuni, siis sain esimest korda aru palju ma olin läbi jooksnud ja palju oli jäänud ja et tegelikult jooksen ma siin MARATONI ehk 42 km 😀 seni polnud mul kilomeetritest aimugi, jooksin ringe.
Tempot oleks tahtnud ikka jälgida aga midagi ei olnud teha. Lohutasin ennast, et nagunii ma mingit aega ei tulnud jooksma ja kella vaatasin jooksu ajal väga harva.
Algas üheksas ring, ikka ei mingit väsimust.Üks ring veel ja siis viimasele, see oli ainuke mõte, mis vasardas nüüd peas. Samal ajal kui mina alustasin 9-ndat ringi lõpetas keegi minu ees viimast ringi ja kuulsin, et hõigati ajaks 3 midagi. Ei kuulnud täpselt minuteid aga endamisi arvutasin, et kui 3 tundi ja 59 minuti isegi see aeg oli siis mul peaks ikka 4:30 kindlasti tulema või isegi nats vähem 🙂
Ega võistluse ajal palju möödajookse ei olnud, kui joosti, joosti minust mööda ja tore oli see, et ikka keegi hõikas edu või edasi-edasi, see andis kohe jälle powerit juurde. Kahel viimasel ringil sain isegi möödajookse teha ja teisi ergutada 🙂
Ja algas minu kümnes ring, see oli selline turbo minek, kõik mis seljataha jäi, jäigi seljataha 🙂 Panin täiega, see oli nii hea tunne, et ongi viimane ja enam ei pea uuele ringile minema. Viimane kilomeeter oli mul hull irve näos, ei osanud nutta ega naerda, nii õnnelik olin, õnnelik selle üle, et sellise super enesetundega jooksin maratoni. Mul oli ajast ükskõik aga just see tunne, et ma suudan joosta….
Finiš paistis, ma isegi ei teinud mingit spurti, jooksin mõnusas eufoorias finiši poole, see oli nii kummaline, mõtlesin, et mega lahe oleks kui jookseks tagurpidi üldse finišisse aga siis hakkasin põdema, et äkki ei lähe aeg kirja vms. 😀 Aga ma olin ikka täitsa ….täitsa teises kohas, no nagu oleks Haanja100 just lõpetanud.
Ületasin finišijoone – hüplesin ja karglesin nagu väike laps, kargasin Kristile selga, kallistasin teda ja lasin oma emotsioonid välja. Küsisin Kristi käest, et mis see kell kah näitab, Kristi vastu, et no ma ei tea, Sul peaks vist mingi 4:08 olema. Ma ei uskunud, päriselt või??? Ebanormaalne!
Ja Kristi tegi oma isikliku rekordi- 4:03!!! Siis oli põhjust uuesti kilgata, mul oli Kristi pärast ikka väga hea meel.
See oli üks väga kummaline jooks, mulle ei jõua siiani kohale kui hea jooks see oli, enesetunne, rada, inimesed, aeg, kõik oli super.
Veel tagasiteel koju rääkisime Kristiga, et pole sellist tunnetki, et just sai maraton läbi joostud. ja Kristil veel isiklik rekord ka.
Minu kuus maratoni:
1.SEB Maraton 2011- 4:15:16
2.Mulgi Maraton 2012- 03:51:57
3.SEB maraton 2012- 3:39:17
4.Riia Maraton 2013- 3:48:55
5.Rõuge Maraton 2013- 4:05:38
6.Pääsküla Raba Maraton- 4:08:45
Rajal kasutasin ära 4x (25g) geeli, esimest korda proovisin piparmündi maitselist- väkkk!
Ja midagi uut- lihaseid ei venita enam!,tänu Rünnole :). Ta on seda juba nii pikalt propageerinud, et otsustasin ka proovida. Juba mitu nädalat ei ole pärast jooksu venitanud. Kartsin küll natuke pärast maratoni, et mis jalad teevad aga ütlen ausalt, kepsutan ringi nagu ei olekski eelmisel päeval maratoni jooksnud.
Numbritest siis:
Aeg: 4:08:45
Pulss 166 ja tempo 5:55/km on siis kuni 32 km andmed.
Ootan juba põnevusega detsembrit sest nüüd ei kavatse ma enam igavleda, ma ärkasin ülesse!!!
Ja kui midagi põnevat mulle ise sülle ei kuku siis kavatsen ise midagi ette võtta 😉