Pühapäeval juhtus naljakas asi. Läksin trenni arvates, et on esmaspäev. Kui olin pool maad ära jooksnud ja enesetunne oli kegelt öeldes halb siis hakkasin mõtlema, et milles asi. Ja siis kui pirni põlema lõi, tagusin endale otsaette ja vandusin üksi 😀 Pidin ju pärast võistlust pühapäeval puhkama ja trenni minema esmaspäeval.
Täiesti põhjendatult oli pühapäevane trenn raske. Kuigi ma olen varem ka pärast võistlust kohe trenni läinud aga seekord oli kohe nii raske, et pidin viimasel kilomeetril kõndima(mida ei ole varem minuga juhtunud)
Esmaspäeval tegin siis endale vabaks ja täna(teisipäeval) plaanin minna pikemale – 14 km ringile. Kolmapäeval vaatan kas jõuan rajale, neljapäeval on staadionijooks.
Kuna seekord on staadionijooks üks päev enne võistlust siis ma arvan, et valin kahest distantsist seekord lühema. Staadionijooksul on alati kaks distantsi, siiani olen valinud alati pikema, seekord peaks olema 3000m ja 300m kui ma ei eksi.
Ei taha riskida 3000m jooksuga. Teen pigem ühe kiire pisikese jooksu 🙂
Mis siis veel?
Ootan ööjooksu suure- suure huviga. Rakvere Ööjooks oli eelmise aasta üks kõige lahedamaid jookse. Antud jooks jääb mulle meelde kui üks kõige mõnusamaid. Ilma oli hea, korraldus oli hea, enesetunne oli hea…aeg oli hea 😀
See oli lihtsalt niii super-hüper lahe võistlus!!!
Loodan ainult, et ma liiga heade/positiivsete ootustega seekord pettuma ei pea.
Nagu te juba teate, plaan on Rakveres oma rekord üle joosta.
Mida aeg edasi, mida rohkem võistlusi seda rohkem ma tunnen, et minus tekib võistleja instinkt. Õnneks ma siiski võistlen iseendaga ….aga ma kardan, et minu tervisesportlasest mina hakkab järjest rohkem tahaplaanile jääma. kuigi …millest me räägime? Mina võin ju pingutada nii palju kui jaksan, ma jään ikka tervisespordi tasemele 😀 😀 😀
Kuigi ma olen viimasel ajal täheldanud, et rohkem tähtsamaks muutuvad minu jaoks aeg, koht jne.
Varem(eelmisel aastal) ma ei vaadanud isegi finišprotokolle, ei huvitanud. Pärast võistlust läksin koju ja unustasin võistluse. Nüüd vaatan ja uurin enda ees/taga olevaid nimesid, nende aegasid ja panen endale uueks võistluseks uued vingemad eeesmärgid.
Võibolla ma siiski liialdan sest hetkel olen ma siiski iseenda ainuke konkurent.
Aga ma tunnen, et pingutan selle nimel, et teada saada, kus on minu piir, kui kiiresti olen ma võimeline jooksma.
Jah, võistlustel käimine on minu jaoks natuke teise tähtsusega kui veel paar kuud tagasi, mil ma läksin selle melu ja elamuse pärast, nüüd rohkem endale tõestama, et suudan küll kui natuke rohkem vaeva näha…
Nagu pärast PAF jooksu, tekkis mul kohe mõte…kui ma jooksin 10km 47min, kas ma oleksin suutnud ka 45 minutiga läbi joosta, mis ma oleks saanud teistmoodi teha?, alustanud vaiksemalt?, kellegi tuulde võtnud? jne…
Mis järgmiseks? Hakkan treenerit otsima 😀 ?
Sain jälle suu puhtaks rääkida 😉
Hoidke mulle pöialt sest mul läheb seda Rakveres vaja 😉
Hoidke alt, naine metsast tuleb 😀 !!! Ihhh-ihhhiiiii