Ma kujutan ette, et kui ma kunagi terveks saan- kunagi…(jube kuidas see kõlab) siis ma kardan nohu nagu surma 😀
Jah, ma olen ikka veel haige…kui nii saab öelda sest enesetunne ei ole üldse halb, ma teeks kõike sealjuures ka sporti aga asi on selles, et ma ei julge midagi teha kartes, et läheb veel hullemaks. Ma olen 101 erinevat mõtet mõelnud, et mis asi see on mis minuga toimub- nohu?!?! See ei ole normaalne!
Võibolla juba homme saan mõne asjalikuma vastuse. Lähen nina-kurgu-kõrva erakorralisele vastuvõtule. Kuigi põskkoopa loputamine tundub mulle siiani ebainimlik, olen ma vist nõus isegi seda tegema. Nagu tark mees kunagi ütles: “Parem õudne lõpp kui lõputu õudus”
Ma siiski loodan parimat.
Ahjaa….laupäeval olin valmis juba Tartu kiirabisse minema aga siis uurisin targematelt ja sain teada, et healjuhul tehaks põskkoopast pilt ja muud midagi….seega otsustasin minemata jätta.
Võiks ju arvata, et nüüd mil ma trenni ei ole juba kolm nädalat teinud, on mul muud kodused toimetused tehtud ja kontrolli all 🙂 Ei! Trenni tehes sain ma palju paremini hakkama- söök oli õigel ajal valmis, lapsed kasvatatud, koolitööd tehtud jne. Nüüd olen nagu….invaliid.
Miski hoiab mind tagasi…ma ei saa normaalselt eksisteerida ja see ajab kopsu üle maksa 🙁
————————————————————————————–
Arsti juurest tagasi, ma olin valmistanud ennast juba kõige hullemaks kui arst ütles diagnoosiks allergia. Allergia?!?!
Ühesõnaga röntgen ei näidanud põskkoopapõletiku. Ohkasin küll kergendatult aga kuidagi segased tunded on…kaua ma selle allergilise nohuga nüüd edasi pean olema? Üks uus järjekordne rohi kirjutati ka, nädalaga peaks siis selguma kas toimib või mitte. Eks paistab, arsti juurest tulles olin üsna optimistlik, mida päev õhtusse seda negatiivsemaks minu mõtted muutuvad…..
Kuna arst lubas spordiga tegeleda siis juba homme proovin midagi….kas siis kerge jooks või panen suusad alla.
Mõelda…milline draama kogu selle nohu pärast…..