Narva Energiajooks

Magasin nagu väike beebi terve öö, rahulik ja muretu uni oli 🙂 See juba näitas, et mingit pinget ei olnud eelseisva jooksu pärast.
Hommikul äratus oli kell 6:00, kiire puder ja kolme tunnine sõit võis alata.

Eelmisel õhtul olin tekitanud endale pisikese trauma. Nimelt kukkus piimaklaas mulle jala peale ja täpselt selle varba peale, mis sai maratonijooksul kannatada 😛 Selle varba saatus on nüüd teada 😀 Aga valus oli küll, oigasin tükk aega ja verd ka lahmas kõvasti :(. Hommikul andis ka veel varvas tunda…

Narvas olime 10:10. Põnev oli. Olin teist korda Narvas (2008 käisime perega tripil). Mul olid koguaeg vasikasilmad peas ja otsisin tuttavaid nägusid 😀 Esialgu ei näinud kedagi kuigi teadsin, et paar Võrukat peaks ka Narvas olema.

Ilm oli ideaalne jooksuilm. Korraks küll kahtlesin, et kas lähen ikka lühikestega aga viimased jooksud on tõestanud, et külm ei hakka kunagi seega…lühikesed!

Stardinumbriks sain 599. Registratuuris kohtasin ka Kertut, nii tore oli teda “elusalt” näha. Igas teises olukorras ei läheks ma kunagi võõrale inimesele ligi ja ei hakkaks temaga lobisema aga teades tema sportlikku tausta (mis on kohati nii sarnane minuga) siis tundus nii loogiline minna ligi ja soovida toredat jooksu 🙂

See on nii kummaline kuidas täiesti võõrad inimesed tunduvad kui ammused tuttavad ainult sellepärast, et oled nende tegemistega läbi blogi kursis.

Siinkohal tervitan ka Heidit ja blogilugejat Kristerit 😉

Aga jooksust….

Ma tõesti olin nii mõtetes ja pilvedes ja ma ei tea kus veel….ma ei tea, mis minuga toimus aga ma mõtlesin kõigele muule kui eelseisvale jooksule.
Mingi hetk, pärast aeroobikat, olimegi kolmekesi (Neiud K-d ja mina) stardikoridoris ja juba loeti numbreid- 6,5,4,3,2,1 ja mina vaatasin taha tüdrukutele otsa, et mismõttes juba minek või? 😛

No mina kohe ei suuda alguses sörkida ja ennast soojaks joosta, ikka panin 4:30/km tempos minema, kurjustasin siis ennast, et võtaksin no vähegi tempot alla, et pärast 3km olen soe, siis võib minna…
6km oli joostud ja ees ootas esimene joogipunkt, mille teenuseid ma ei kasutanud. Minu plaan oli siis seekord proovida geeli (mida ma olude sunnil ei saanud varem katsetada) ja manustada see siis u. 10 km-l.

Kohe pärast 6km joogipunkti tuli vastu liider- Viljar Vallimäe (oma fotomäluga arvan), päris pikalt teistest ees. Minu jaoks oli see nii põnev, olin küll raja kaarti vaadanud aga ma ei arvanud, et sama teed tagasi jooksema. Nii ma siis jooksin ja jõllitasin suu lahti vastujooksjaid. Kui siis ühel hetkel märkasin, et tempo on alla vajunud….niimoodi ma seal turbotasin, kui jälle vahtima jäin siis vajus tempo alla ja kui siis märkasin, panin turboga edasi 😛

Ma ei tea, mis minuga toimus aga regulaarselt tempot hoida ma ei suutnud.
8km juures oli tagasipööre ja siis sain juba jälgida neid kes tulevad minu taga, jälle äärmiselt põnev. Sain päris paljudele lehvitada- Monikale, kes jooksis muidugi minust tunduvalt eespool, K-le ja K-le, kes püsisid ilusti koos 😉 Siis jooksis vastu ka Kertu ja Heidi “magasin maha”. (Sry Heidi, ma nautisin loodust) Kuulsin alles siis kui mööda põrutasin, et keegi hõikas “Gätly!” aga taha vaadates tundsin ära küll, et see olid Sina Heidi 😉

10km oli joostud ja ma pidin oma geeli kasutama, mida ma hirmsasti kartsin….lükkasin muudkui edasi, meetrid läksid ja läksid aga kurnatus tuli ka juba peale ja muud ei jäänud üle…saab, mis saab, kui tuleb metsa joosta siis tuleb …..

Ei tundnud midagi, hakkas hoopis pistma aga ma arvan, et mitte geelist vaid väsimusest ja pingutusest sest vahetult enne geeli kasutamist juba pistis. Sealt edasi tuli täielik motivatsioonipuudus. Ei olnud enam inimesi keda jälgida, rada oli ka väga üksluine. Ootasin juba, et jõuaks linna. Saab jälle inimesi näha 😀

11,12,13km olid kõige raskemad, kus ma pidin ennast kõvasti piitsutama aga sain hakkama.
Tol hetkel oleks piisanud tuttavast näost raja ääres, oi kuidas oleks saanud positiivse laengu 🙂

Kui linn juba paistis tuli ka energia tagasi. Tagavaraks oli mul veel mingi jook(pisike kapsel), mõtlesin, et kui enne lõppu “sein” tuleb, kallan selle endale sisse 😀
Siinkohal ei propageeri ma lisaenergiat aga kui vaja siis vaja, mina räägin lihtsalt kõik ausalt ja hinge pealt ära 😉

Nägin küll, et tempo kõigub hirmsasti aga ma ei suutnud rohkem endast anda. Pärast 14km posti sain omas elemendis jooksma hakata, enestunne oli hea ja tempo püsis ka. Mulle meeldis majade vahel joosta. Peas käis koguaeg võrdlus Rakvere rajaga. Ma pidasin endaga ikka pikad jutud maha al. stiilis, et Rakveres oli ikka parem rada, rohkem linnas sees, rohkem melu, rohkem rahvast jne. 😀 Ju ma selle negatiivsusega tõmbasin endal ka motivatsiooni alla.
Kuigi…tegelikult oli rada ikka väga mõnus, ütleks, et pärast Rakveret ja Tallina maratoni võtaks Narva rada minu järjestuses kolmanda koha 😉 Lihtsalt minu ootused olid vist suuremad….

Alates 17km postist läks aeg ikka väga kiiresti, otsustasin, et võtan siiski selle “võlukapsli” ka ära 😀 Oi kus sealt sain energiat, vot seda ma tõesti tundsin 😀 Viimased kolm kilomeetrit panin nagu Duracelli jänku.

Linnasüdames oli kohe kõige mõnusam joosta, vurasin seni kuni tuli see kohutav mägi, miks nad niimoodi teevad ? 😀 Ma andsin endast viimase ja siis enne lõppu panevad sellise mäe….ülesse ma sealt igaljuhul sain-ikka joostes ja jäänud oli viimased 100m lõpusirget. Jeee!!!

Pärast 10km sain aru, et Rakvere aega siit ei tule, lõpus tundus, et äkki suudan ligilähedase aja ikkagi teha aga ei. Seekord tuli leppida ajaga 1:45:34

Ausalt, ma ei olnud pettunud. Olin rõõmus, et olin mõnusa enesetundega raja läbi jooksnud, nautinud loodust ja inimesi. Ja Linnajooksude sarja kolmas jooks sai edukalt läbitud.
Ja väga- väga hea meel oli tüdrukute pärast kes olid finišis alla 2 tunni ajaga. Tegid vinge jooksu ja kohe läks ka maratoni planeerimiseks, ojeeee!!!